Maailma kuulsaimaid paare: Anais Nin ja Henry Miller (0)

Anais Nin ja Henry Miller
Referaat
Juhendaja : T. Halling
Rakvere 2009

Elu ja looming

Anais Nin sündis 21. veebruaril 1903 Hispaania helilooja Joaquin Nini ja lauljanna Rosa Culmelli tütrena. Isa töö tõttu vahetas perekond sageli elukohta. Kui isa 1912. aastal perekonna maha jättis, jäi tütrele sellest eluaegne jälg.
Esimese sissekande tegi Anais oma päevikusse teel New Yorki , varsti pärast laeva väljumist (26. Juulil 1914). Päevik, mis sisaldab 35 000 lehekülge, sai tema elus määravaks kirjandusvormiks. Peale lühiajalisi õpinguid abiellus ta 1923. aastal autorfilmi tegija ja graafiku Hugh(Hugo) Guileriga ( 1898 -1985), kellega Anais 1924. Aasta detsembris asus elama Pariisi.
1931 . aasta detsembris sai Anais tuttavaks tollal veel tundmatu kirjaniku Henry Milleriga, märtsis 1932 sai neist armastajapaar. Henry, kes oli sündinud 26. detsembril 1891 , oli 1930. aastal Euroopasse teele asunud , 10 dollarit taskus . Oma viimasest töökohast loobus mees 1924, et pühenduda ainult kirjutamisele. Ta oli teist korda abielus, tema abikaasa oli June Edith Smith, kellega ka Anaisil oli lühiajaline suhe. Milline oli Ainisi ning Henry ja June`i suhte erootiline mõõde, seda võis vaid aimata, enne kui 1980. aasta keskel avaldati vastav koht päevikus kärbeteta kujul.
Nende suhte haripunktil lõpetab Miller oma raamatu „Vähi Pöörijoon“, mis ilmub 1934 Prantsusmaal. Usa-s oli teos kuni 1964 aastani keelatud. Raamat oli salaja bestselleris, illegaalselt sissetooduna.
Anais läheb 1939 New Yorki. 1947 alustas ta suhet Robert Pole`iga ja elas osaliselt temaga USA läänerannikul, osaliselt elas ta ka oma abikaasa Hugoga New Yorgis , kellest ta kunagi lahku ei läinud. Esimeste päevikute avaldamine 1966 tõi talle maailmakuulsuse. Pärast pikaajalist vähktõve põdemist suri ta 14. Jaanuaril 1977 Los Angeleses.
Henry Miller, kes 1960. aastatel oma stiiliga kirjanduslikku Beat Generation ´it mõjutas, pühendus elu viimastel aastatel maalikunstile . Ta suri 7. Juunil 1980 Californias Pacific Palisadesis.

Anaisi ning Henry kohtumine ja suhe

„Ma laulan ! Ma laulan! (…) Ma sain tuttavaks Henry Milleriga. Ma märkasin meest, kes mulle meeldib, kes on armastusväärne, mitte rõhuv, vaid tugev, inimlikku meest, kes kõike täie tundlikkusega tajub. Ta on nagu mina.“
Anais`i ja Henry armusuhe ei kestnud kuigi kaua. Nad olid tegelikult väga erinevad inimesed. Kui punases sametkleidis Anais peenelt einestas, rääkis Henry täis suuga ja näppis huuli. Kerge vastikustundega ütles naise abikaasa: „ Mida lähemalt ma teda vaatan , seda rohkem olen ma veendunud, et nende vahel ei saa kunagi midagi olema.“
Anais`i abikaasa Hugo töötas Pariisi juhtivas pangas. Ta sai üsnagi suurt palka ja võis endale koju külalisi lubada. Hugo tegi seda hea meelega, kuna ta oli seltskondlik, joviaalne inimene, eelkõige teeb ta seda oma naise pärast, keda jumaldab. Anais oli aga noor ja ilus kunstnik, kellel hakkas tihti igav. Ta tahtis tutvuda huvitavate inimestega, kõige rohkem tõmbasid naist hullud tüübid, kes konventsioonide peale vilistasid ja haudusid pööraseid mõtteid nagu – maalikunstnikud, muusikud , kirjanikud.
Hugo mainis Anais`ile ameeriklasest, kes magab tema sõbra juures madratsil ja hulgub päeval ringi nagu paadialune, endal taskud tühjad. Anais tegi ettepaneku ta külla kutsuda ning loomulikult oli abikaasa sellega nõus. Tollasel õhtusöögil kohtudes oli Anais saamas 29 aastaseks ning Henry 40ks. Viimane oli juba kaks aastat Pariisis elanud, kuna see sobis talle paremini kui New York , kus Henry kitsastes oludes üles kasvas.
Henry asus Anais`ile oma töid saatma , peale seda luges ta naise raamatu läbi, mis talle sügavalt muljet avaldas. Ta tundis, et on leidnud naise, kellel on sarnased mõtted ja tunded ning peale selle oli ta ilus. Anais oli küll habras ja väikese kehaga , kuid tal olid imeliselt suured silmad, kõrged põsesarnad ning meeleline suu. Nüüd armus Henry naisesse ilmselgelt ära.
Möödus neli kuud. Nad oli teineteist üle ujutanud tuliste kirjadeg. Märtsis 1932 olid asjad sealmaal: viletsas hotellitoas, kus henry elas, leidsid teineteist New Yorgi mühakas ja Pariisi daam, ning nad tegid seda nii, et karvad lendasid. Nüüdsest peale korraldasid nad regulaalselt sääraseid kohtinguid. Henry sõnade järgi viskusid nad teineteise kallale igal ajal ja igas kohas ning Anais`ist sai terane õpilane täielikult välja arenenud erootiliste instinktidega uurija „musta pitsi laboratooriumis“.
Nad tegelesid kirjandusliku pornograafiaga ja Anais õppis kiiresti. Kord õnnestus neil nädal aega omaette olla, sest Hugo oli ärireisil. See nädal oli täis armuelu ja veelkord armuelu. Nii möödus imelise kire aeg terve aastaga. Sellel aastal kirjutas Henry ainuüksi temale 900 kirja ning peale selle lõpetas ta raamatu „Vähi Pöörijoon“ kirjutamise, mis ta hiljem maailmakuulsaks tegi. Samuti hakkas Anais päris kirjanikuks . Ta julges ette võtta jutustusi ja romaane. Mõlema puhul oli kirjandus armastuse jaoks oluline, iga kohtumine on alati ka kahe teineteist inspireeriva kunstniku kokkusaamine. „Kohe pärast seda räägime me oma kirjutamiskunstist,“ märkis Anais kord diskreetselt oma päevikusse. Ka Henry oli nende vestluste eest tänulik.
Mõnda aega pärast neid sündmusi läks paar lahku. Henry lausus: „ Ta oli minu jaoks ning on ikka veel kõige suurepärasem inimene, keda ma tunnen – keegi, keda tõesti võib nimetada ustavaks hingeks. Ma võlgnen talle kõik.“ Lahkuminemises oli rohkem süüdi Anais, kui Henry. Mees unistas ühisest elust, romantilisest vaesusest kahekesi. Anais ei mõelnud selle peale hetkegi. Kindel vaist ütles talle, et see mees on küll hea armastuses, ent mitte elus, ning targalt ja halastamatult takistab ta Henry iga katset nende suhet avalikuks teha. Pole tänini selge kas Hugo midagi teadis. Võimalik, kuid sel juhul ta vaikis – armastusest, võib-olla ka taktitundest.
Lahkuminek jäi venima aastateks, sellel ajal käisid mõlemad omi kirjanduslikke radu ning tekkisid ka uued armusuhted – Henry abiellus veel kolm korda – ning sõda lahutas nad lõpuks teineteisest. Ent nad jäid sõpradeks, kirjavahetus käis ikka edasi ja edasi, ja läks täide see, mis Anais armuloo alguses oma päevikule usaldas: „Henry jääb minu olemusse alatiseks, hoolimata sellestki, et ma nii mõistlikult meie armastuse lõppu ootan . Ma näen, et sõprus kestab edasi, side peaaegu kogu eluks. Selline mulje on mul täna: Henry jääb paljudeks aastateks minu elu osaks, olgugi et ta on minu armastatu võib-olla ainult paar kuud“.

Anais`i ja Henry muud suhted

Anais oli abielus rikka Hugo Guileriga (alates 1923). Robert Pole`iga alustas ta suhet 1947, kellega elas USA läänerannikul. Kuid abielu Hugoga ei katkenud kunagi. Ta sai aru, et teistega vabalt elada ei saaks, kuna pole sellist ellusuhtumist ega majanduslikku kindlustust. Anaisile meeldis väga suhelda uute inimestega, sellest ka tema lühiajaline ning kirglik suhe Henry Milleriga, küll aga pikaajaline suhtlemine ning eluaegne jälg hinge.
Henry oli Anais`iga kohtudes teist korda abielus, tema abikaasa oli June Edith Smith. Henry abiellus peale lahkuminekut Anais`iga veel kolm korda. Neljanda abikaasa Eve’iga sai ta tütre ja poja.

Minu arvamus

Minule meenutab nende suhet mingil määral Romeot ja Juliat, küll aga ei lõppe lugu sedamoodi.
Tegelikult algab nende suhe ju kirgliku armastusega, kirjade saatmisega ja pideva koosolemisega. Võib-olla see, et suhe avalikuks ei tulnud, tegi asja nii neile, kui ka meile huvitavamaks.
Oli ju selgelt näha, et Henry oli tegelikult täielik boheemlane , kes elas oma elustiili, mis sisaldas kunsti, kirjutamist ja minimaalset huvi materiaalsele elule. Anais oli samuti kunstiinimene, kuid temal puudus see boheemlaslikus, kuna tema oli see, kes mõtles heale elule ning pidas seda tähtsamaks kui armastust. Loomulikult võis lõpus probleem olla ka selles, et armastus vähenes. Anais sai aru, et oma mehe Hugo juures on tal lihtne elu, kuid Henry-ga elaksid kitsikuses.
Lugu lõppes vähemalt mingiski mõttes hästi, kuna nad suhtlesid edasi ja ütlesid mõlemad üksteise kohta midagi ilusat. See suhe oli tegelikult ikka väga tähtis sündmus nende eludes.