Ma näen pimedust ja kuulen vaikust (0)

Ma näen pimedust ja kuulen vaikust

On aprill, sajab lund, ent keegi ei kurda – inimene on loodud kohanema muutustega. Ta on kui kameeleon keset vihmametsa: kui vaja, vaikib, kui tahab, tõmbub endasse ja ignoreerib teiste eksisteerimist – kõik on suhteline ja oleneb täielikult sellest, milliseks isiklus ise oma elu kujundab.
Koerad ei näe vikerkaart. Kuid vahest seisneb probleem hoopiski selles, et nad ei taju värve nii kuis meie, inimesed? Nende jaoks pole vikerkaar oluline – võib-olla näevad nad midagi, mida ei näe homo sapiens. Ja koerad pole ainsad mõtteidtekitavad objektid: tegelikkuses on maailm täis vastamata küsimusi ja tõestamata hüpoteese. Vaikust on võimalik kuulda ja kuulata, kui vaid tahta. Sama on pimeduse nägemisega. Inimesed näevad ja haistavad sarnaselt, kuid tõlgendavad maailma erinevalt – sellest tulenebki, et mõnele on maailm huvitavad kui teisele – ta näeb lihtsalt rohkem värve samas vikerkaares.
Maailma tajumine pole, mida õppida, vaid see on kodeeritud meie geenidesse, segunenud verega, mis vanemalt lapsele kandub. 50% kujundab inimest ühiskond, kus ta elab, kuid ülejäänud osa tuleb eellastelt, nende harjumustest ja isikupärastest omadustest. Lumi tundub märg neile, kellele ei meeldi vesi ja talv, ent lummavalt kaunis neile, kelle jaoks on külmad lõbusad ajad, seondudes suusatamise , uisutamise või kelgutamisega. Sealhulgas võib lund katsudes meenuda lumememme ehitus ja tahtmatult venib näole särav naeratus – maailma tajumine ja saadud informatsiooni läbielamine ongi eksisteerimine ise. See voolib inimesest selle, kes ta on: ainulaadse ja kordumatu.
Keskkond, kus kasvatakse ja arenetakse, jätab tahtmatult oma tunnuspitsati. See võib väljendada keelekasutuses, nt murded , riietusstiilis, nt põhja pool on riietus soojem kui ekvatoriaalsetel aladel, välimuses, nt pruunlase nahk on mõnevõrra tumedam kui põliseurooplasel. Kõige suurem erinevus esineb mentaliteedis ja kasvatuses. Ei saa nõuda aborigeenilt lauakombeid, kui too on päevad läbi banaane korjanud, kiviga hirve järel keksinud ja alasti koduküla tänavail jalutanud. See oleks absurd . Ühiskond peab alati arvestama, et maailm varieerub vaataja silmades. Ja see pole mitte paha, sest nii tekivad põnevad arvamused, mida on huvitav jagada-kuulata, nt ilukirjanduse kaudu. See avardab vaateringi ja ühendab inimsugu.
Maailma lahtiseletamine pole nii kerge, kuis alguses tunduda võiks. Liiga palju on elanikke, et saada üksmeelset vastust. Siiski, et veidigi tõele lähemale jõuda, tuleb omavahel aktiivselt suhelda ja rääkida, millisena tundud kodu oma silmade läbi. See on ühtsuse ja sõpruse juureks – nii saab lähedaseks kogu maailm.