Ussisõnad Eesti rahvale (0)

Ussisõnad  Eesti rahvale
Nii   nagu   teoses   „Mees,   kes   teadis   ussisõnu,   kipuvad   inimesed   ka   tänapäeval
unustama  traditsioone ning püüeldakse „põnevama“ ning „parema“ elu poole.
Tuleb   pidevalt  ette   olukordi ,  kus  vanemad   inimesed   kritiseerivad    linnaelu   ning
nooremad just linnadesse elama lähevadki, olenemata, mida neile räägitud on.
Kui  linnastumine  on viimasel ajal hoogsalt kasvanud ning jätkab kasvamist, siis
näeme me peagi, kuidas maakohtades elu enam ei edene ning tekkivad uued
uskumused ja traditsioonid. Ma ei ütle, et inimesed peaksidki alati traditsioone
järgima, kuid neid unustada ja neile mitte mõelda ei tee ka elu kergemaks. See
ongi   see,   mis   muudab   meie   elutempot   ning   tähtsad   asjad   esivanemate   jaoks
võivad kaduda.
On   palju   kombeid,   mis  ajapikku   muutunud   või   juurde   tulnud   on.   Koos  tehnika
arenguga   on   maailma   inimesed   hakanud   üksteiselt   võtma   üle   tavasid,   mis
noortele    tunduvad     tavalised ,   kuid   mida   vanemad   inimesed   pealesunnitud
ebavleva naeratusega või üllatusega pealt vaatavad.
  Just hiljaaegu, läksin koju ning umbes tunni pärast kõlas uksel  koputus , tegin
ukse lahti, kui mulle vaatas otsa kaks soditud, jubedate nägudega jõnglast, kes
hüüdsid: „ Komm  või  pomm !“. Minu arvates ei ole selline ülevõtmine väga hea,
meil on ju olemas  mardipäev , mis on  sisult  sama, kuid põnevam ning sisurikkam.
Ma   pole   kunagi   aru   saanud  halloweenist,  aga   võibolla   ongi   see,   milles   peitub
traditsioonide mõte, nende sisust aru saada ja neid järgida.
Arvan, et just kombed ongi need, mis muudavad inimesed ühtseks ja panevad
uskuma ühte või teist asja. Vaatasin just hiljaaegu videot Peeter Volkonskist, kus
ta rääkis, kuidas ta ühel reisil  kuulis , kuidas isa õpetas enda lapsele 6000 aasta
vanust laulu, mille temale oli  õpetanud  tema isa ja nii edasi. See kuidas järgivad
traditsioone  idamaa   rahvad , on meile kõigile eeskujuks, selline asi võiks Eestiski
olla. Siiski jääda kinni iganenud uskumustesse ei ole alati kõige parem. Vaadates,
kuidas käituvad idamaa rahvad naistesse ning nende õigustesse, siis ei tundu see
olevat kõige õigem järgida aastatuhandeid vanu traditsioone.
Eestis pigem hakkavad noored aina enam ja enam eirama ning unustama vanu
traditsioone.   Tahetakse    uuendusi ,   kaasaarvatud   mina,   kuid   liigne   muutus   pole
kunagi hea. Võib öelda, et meie keel on tähtis traditsioon, mida järgitakse, kuid
mis  alalõpmata muutub.  Pidevalt  tuleb  juurde  slängisõnu  ning  keelemuudatusi
mis rikastavad meie keelt. See ongi traditsioonide peatamatu muutus, mille vastu
meil teha pole midagi.
Tahangi öelda, et olenemata  nendest  kõikidest nendest muutustest ei tasu teha
alalõpmata suurt lärmi, kuna inimeste uskumused aja jooksul muutuvad. Kombeid
säilitama peab aga kindlasti, kasvõi õpetama neid, kuid pahandada inimestega
uute   tavade   vastuvõtmise   pärast   on   sama   mõttetu   tegevus,   nagu   siilile
ussisõnade sisistamine. Tee, mis sa teed, aga midagi ei juhtu.