TÄHELEPANEKUD ARVEPIDAMISE AJALOOST (0)

1 Hindamata

Lõik failist

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
TÄHELEPANEKUD ARVEPIDAMISE AJALOOST
Kodutöö
Mõdriku
2014

Tähelepanekud arvepidamise ajaloost

Majandusarvestus kui süsteem on arenenud tegelikult juba aastatuhandeid. Raamatupidamise tekkimise põhjuseid ja aega on raske määratleda. Algusajaks hinnatakse ajajärku 10 000 – 8000 aastat e.m.a Lähis-Idas. Arvepidamise tekkimise eelduseks oli jõukuse suurenemine ja oskust välja tuua kogus. Muistsete tempite preestrid loendasid olemasolevat vara ning tegid selle kohta märkmeid. Algselt oli arvepidamine eelkõige faktide fikseerimine – seega staatiline. Seoses linnastumisega ja riikide tekkimisega tekkis vajadus statistilise arvepidamise järgi.

Teadaolevalt on kasutatud koos esimeste kaubandusoperatsioonide toimumisega arvepidamise vahenditeks mitmesuguseid „tehnilisi abivahendeid“ – puu- või luukillud, sõrmed ja varbad , peruulased kasutasid nööride süsteemi, mida nimetatakse kipuks ja millega sai arvutada päris suuri arve, hiinlased aga leiutati kuulikestega arvelaua, mida kutsuti suan-pan.

Esimese kirjaliku numbrisüsteemi leiutasid 3000 aastat e.m.a sumerid. Sumerite numbriteks olid erikujulised märgid, mida vajutati savitahvlitesse. Arvepidamisega tegelesid nn üleskirjutajad, kes kandsid savitahvlitele kiilkirjas sümboleid. Eesmärgiks oli loetleda valitseja rikkusi ja saadaolevaid makse, mis annaks valdustest parema ülevaate. Järgmised olulise tähtsusega „leiutised“ ärimaailma arengus olid raha, pangad ja krediit. Egiptlased arendasid peagi uue kirjatüübi, hieroglüüfid.

Arvatakse, et esimesed kviitungid olid algelised joonistused teatud arvu joontega, mis olid joonistud majaseintele ja millega tähistati näiteks tasutud saagi kogust. Sellised joonistused olid kviitungi primitiivseks vormiks. Uuele tasemele arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast on võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguselsiselt, vaid ka väärtuseliselt.

Kaubandustehingute arvu kasvades seni süsteemitu arvepidamine hakkas võtma järjest rohkem süsteemse arvepidamise kuju. Esimese „kronoloogilised registrid“ on avastatud Vana-Egiptuses papüürusel, Vana-Kreekas olid registriteks nahk, lõuend, vahatahvlid, vaskplaadid.

Arvepidamine erinevates regioonides oli erineval tasemel ja olenes hetke majanduslikust olukorras ja kaubanduse intensiivsusest. Näiteks babülloonlaste arvepidamine oli tunduvalt kaugemale arenenud, kui naaberregioonidel. Babülooniast on leitud vanim raamatupidamisregulatsioon ( XVIII sajandil e.m.a kuningas Hammurapi poolt kehtestatud seadustekogu ehk koodeks ), mis seadis tingimuseks arvestuse pidamise valitsejatele ja kaupmeestele. Koodeks koosnes sissejuhatusest, 282 paragrahvist ja lõppsõnast. Vastavalt koodeksile tuli tehingute puhul saada kirjalik tõend ( kviitung ).

Tähelepanu väärib sellel ajal Vana-Kreeka teadlane Aristoteles, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevate majandusprotsessidele ning nenede kirjeldamisele. Aristoteles eristas kahte teadust: oikonoomiat ja krematistikat. Esimene käsitles rikkusi kui kasulike asjade kogu, teine rikkust kui raha. Krematistikas oli raha rikkuse saavutamise vahendiks ja seda kasutati uue raha muretsemiseks.

Arvepidamise edasiarenedes võeti kasutusele arveraamatud, mis koosnesid erinevatest tulpadest erinevateks otstarveteks. Osati kajastada sularaha- ja krediidimüügitehinguid eraldi. Kasutusel olid nii personaalsed kontod , kui ka kontod, mis olid seotud kaubaliikidega, sissetulekutega ja kulutustega. Samuti olid eraldi kulukontod palga, rendi ja maksude jaoks. Peeti arvestust veel intresside , vilja karja jms. kohta. Aasta lõpus selgitati välja majandustehingute kasumid ja kahjumid. Koostati midagi bilansi taolist, mis täitis küll enamasti kontriolli funktsiooni.

Raamatupidamise täiustumisega kaasnes XIV sajandi paiku kahekordse kirjendamise kasutuselevõtt. Teerajajateks kahekordse kirjendamise alal on olnud Raymond de Rooveri kirjeldatud bilanss , mis koosnes 12 leheküljest, 110-st nimetusest varade poolel ja ligi 60-st nimetusest kohustuste poolel. Selline bilanss sarnanes väga paljuski tänapäeva bilansiga. Kõige parem on jälgida üleminekut kahekordsele kirjendamisele uurides omaaegse kuulsa, ühe selle ajastu rikkama kaupmehe – pankuri Francesco di Marco Datini (1335-1410) arvepidamist. Kui esialgu kasutas ta ühekordset kirjendamist, kus deebetkontod olid eespool ja kreeditkontod tagapool. Hiljem hakkas ta kasutama kahekordset kirjendamist.

Hetkel kasutatava matemaatilise arvepidamise teerajajaks peetakse teadlast ja matemaatikut Luca Paciolit (u. 1445 -1509). Üheks kõige tuntumaks ja raamatupidamise ajalooliseks pärandiks on tema poolt avaldatud põhiteos „ Traktaat kontodest ja kirjenditest“, kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute ülesmärkimise viise. Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat, mis kaotas järk-järgult juhuslikkuse ja erinevuse arvepidajate seas. Pacioli traktaat koosneb 36st peatükist, mis sisaldavad väga põhjalikke ning üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ning näiteid praktikas.

Raamatupidamise arengusse on oma panuse andnud veel rida kuulsaid mitteraamatupidajaid nagu Gerolamo Cardano, Simon van Stevin, Jacques Savary, Gottfried Wilhelm von Leibnitz, Daniel Defoe , Josiah Wegwood, Andrew Morrison Carnegie.

G. Cardano oli matemaatik , filosoof , arst ja astroloog ning tema panus raamatupidamisse seisnes selles, et temalt pärineb idee kasutusele võtta kogumisandmikud.

Simon van Stevin oli raamatupidamises flaami koolkonna esindaja, kes laiendas kahekordset kirjendamist kõikidesse rahavamajandusharudesse ning ka riigiasutustesse. Kontode klassifitseerimine viis kontoplaanini ja plaan andis registreerimiseks erinevaid võimalusi. Ühte ja sama majandustehingut sai vormistada erinevate raamatupidamiskannetega. Stevin soovitas kasutada isikustamata kontosid ning oli esimene proovibilansi kokkuvõttel tugineva aruande koostaja . Stevinit peetakse kontode jaotusteooria loojaks (kõik kontod jaotatakse aktiva - ja passivakontodeks, mis tagab raamatupidamiskannete tegemisel tasakaalu), samuti on ta mõningatel andmetel kasumiaruande väljamõtleja.

Jacques Savary oli jurist ja raamatupidamisala asjatundja . Kuulus on kommertskoodeks (1637 aastal), mille kolmandas osas oli sätestatud raamatupidamise korraldus kaubanduses, rahavahetuskontorites ja pankades. Tema arvates tuli pidada nii põhi kui ka abiraamatuid. Ta formuleeris ühe põhialuse – jagunemise analüütiliseks ja sünteetiliseks arvestuseks.

Arvestuse põhisüsteeme on maailmas mitmeid. Tänapäeva majandusteoreetikud soovitavad raamatupidajal teadlik olla neljast aegade jooksul väljatöötatud levinumaist raamatupidamise põhisüsteemist – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemist .
KASUTATUD KIRJANDUS

Alver , L., Alver, J. 2009 Finantsarvestus . Tallinn. Deebet

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 5 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-10-30 Kuupäev, millal dokument üles laeti

13 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

furianus Õppematerjali autor

Arvepidamise ajalugu

arvepidamine stevin jacques vana kreeka traktaat simon francesco marco ARVEPIDAMISE AJALUGU

Sarnased õppematerjalid

doc

Majandusarvestuse ajalugu ja raamatupidamine

Majandusarvestuse ajalugu Ei maksa arvata, et majandusarvestuse süsteem on alles hiljuti meie kiusamiseks välja mõeldud. Raamatupidamise algtõed pärinevad väga ammusest ajast. Inimestel oli ju vaja ka vanadel hallidel aegadel leida võimalus kasvõi toiduvaru arvestuseks ning siis leiti, et parimaks lahenduseks on andmete kivisse raiumine või puusse lõikamine. Tänapäeval vist enam mitte väga hästi toimiv viis.. Majandusarvestuse arengu algetappidel oli raamatupidamine väga lihtne ja selge (millega ei taha ma muidugi väita, et tänapäeval on asi ülimalt keeruline, ei) ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev. Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tas

Majandus