Filosoofia kodutöö 6: mis teadus on tarkus, põhjuslikkuse vormid, filosoofia ja substants, Platon “Pidusöök” (0)

I alateema : mis teadus on tarkus ja teadus millistest põhjustest ja algetest on tarkus
1. Kogemus on teadvuses aset leidev sündmuste  voog , mille läbielamisena ilmneb teadvus;
kogemuse eeldus on, et selle  omaja  saab vahetu ja kindla teadmise.  Aristoteles  kirjeldab seda ka kui
teadmist mingist üksikust [sündmusest]. Laiemas mõistes võib kogemuseks nimetada ka  kogeja
tuttavolekut mingi spetsiifilise nähtusega või võimet tuvastada korduvaid  mustreid ; väga lühidalt
öeldes on see praktika.
Vastupidiselt   kogemusele   on   Aristotelese   järgi    kunst    üldise   teadmine   ning   kasvanud   välja
kogemusest.   Kui    arvukate    asjade   arusaamast   on   võimalik   kokku   sulandada   üks   ühine   arusaam
sarnastest asjadest, on kunsti tekkimiseks sobivad tingimused olemas. Kunsti  valdamine  on üks
põhitunnustest,   mis   eristab   inimesi   muudest   elukatest,   kes   peavad   läbi   saama   kujutluste   ja
mälestustega. Võib öelda, et  kunst  vastab paljuski  teooriale .
Kogemus ütleb meile, et midagi on juhtunud kindlal viisil või järginud kindlat  mustrit , kunst annab
aga meile aluse ütlemaks või uskumaks, miks see nii juhtus. Näiteks kui me teame infot möödunud
aastate gripiepideemiatest, saame me tõmmata nende vahel paralleele ja tõdeda, et kindlad asjad
juhtusid iga kord – mälestustest on saanud kogemus. Kui ühele inimesele antakse ravimit ja ta
terveneb, teisele ei  anta  ning terveneb samuti ning kolmandale antakse ja ta  sureb , siis need faktid
on kogemused. See aga ei selgita, miks osad tervenesid ja osad mitte. Siin on „kunst“ võime ära
tunda haiguse  tagamaad  ning selgitada, kas ja kuidas  ravim  üldse töötab. Teisisõnu, tuleb kokku viia
kõik   arusaamad   haiguse   kulgemisest,   sümptomitest   ja   ravimi   toimimisest,   mis   kokku   annab
ravitsemise kunsti.
2. Kogenud inimesed on üldiste teadmistega inimestest targemad seetõttu, et nad oskavad
paremini  toime   tulla   üksikjuhuga,   st   nad   ei   rakenda   sellele   üldreeglit,   mis   ei   pruugi   olla
optimaalseim. Sarnaselt eelmisele võib tuua ravitsemise näite – arst ei ravi idealiseeritud inimest,
vaid Kalliast/ Sokratest /kindlat isikut, kes vajab vastavalt sümptomitele ja organismi eripäradele
temale   kohandatud   ravi.   Kogenud    arstil    on   olnud   kokkupuuteid   paljude   kombinatsioonidega,
mistõttu tervenemise šansid on suuremad.
Üldise teadja on kogenud inimesest targem, kuna ta oskab leida selgitust, miks üks või teine asi nii
töötab, kuidas on need omavahel seotud. Kunst ja teadus vajavad mõtlemisviisi, mida kogemuse
juures vaja ei lähe; selgituse leidmiseks on vaja  uurimist , arutlemist ja põhjalikku testimist. Näiteks
ravitsemise kunsti teadja pidi oskama selgitada, miks ühe või teise juhtumi puhul  ravim  töötas või ei
töötanud.
II  alateema: neli erinevat põhjuslikkuse vormi
1.   Põhjusteks   nimetatakse   seikasid/asjaolusid/nähtusi,   mis   tingivad   teisi   nähtusi   (mida
nimetatakse tagajärgedeks), seejuures peab põhjus  esinema  alati enne tagajärge. Näiteks nõelaga
naha torkimine põhjustab valu. Tagajärg (valu) tekib pärast põhjust (nõelaga naha torkimine) ja selle
tõttu.   Võib   ka   öelda,   et   ühel   ja   samal   on   mitu   põhjust,   näiteks   kuju   põhjusteks   on   vask   ja
kujutegemise kunst. Siit võib järeldada, et põhjuseks võib mõnikord lugeda ka võimalikkuse (?). Iga
tagajärg on põhjuseks mingile uuele sündmusele, iga mõne teise liigutaja poolt liikuma pandud
sündmus  paneb  omakorda  midagi  uut  liikuma. Põhjuslikkuse tänapäevane definitsioon avaldub
Aristotelese liigituses üldjuhul ainult kolmandas punktis.
2. Põhjuslikkuse vormid jagunevad:
a) materiaalne (millest?) - üritatakse midagi seletada selle materjali eripäraga,
näiteks savimaja on valmistatud kasutades savi, puitmaja  puidust jne;
b)  formaalne   (mis?) -  millegi  seletamine  tema  olemuse  kaudu, määratletakse