22 XXII vgint duo 70 LXX septugint 23 XXIII vgint trs 71 LXXI septugint nus 24 XXIV vgint quattuor 72 LXXII septugint duo 25 XXV vgint qunque 73 LXXIII septugint trs 26 XXVI vgint sex 74 LXXIV septugint quattuor 27 XXVIIvgint septem 75 LXXV septugint qunque 28 XXVIII duodtrgint 76 LXXVI septugint sex 29 XXIX ndtrgint 77 LXXVII septugint septem 30 XXX trgint 78 LXXVIII duodoctgint 31 XXXI trgint nus 79 LXXIX ndoctgint 32 XXXIItrgint duo 80 LXXX octgint 33 XXXIII trgint trs 81 LXXXI octgint nus 34 XXXIV trgint quattuor 82 LXXXII octgint duo 35 XXXV trgint qunque 83 LXXXIII octgint trs 36 XXXVI trgint sex 84 LXXXIV octgint quattuor
Seneca arvab, et mõistus annab meile vahendid ka halvimates olukordades, nt mõistmine, et see, mis meid justkui kahjustab on loomulik maailma kulg ning on ette seatud nii olema, järelikult pidi see meeldima jumalale. Millegi kadumine ei tähenda pahe asemele tulekut, pigem jääb asemele kadunu voorus. Seneca ei mõista hukka igasugust kaasaelamist, emotsioonid on kohased, kuid kui tegemist pole paheks muutumisega, jääb ta mõistus selgeks, ta ei lange. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Vastus sõltub vaatevinklist - võib ju tõepoolest küsida, kui meid polnud varem, miks peaksimegi olema hiljem? Miks peaks paratamatus meis hirmu tekitama, eranditult kõik voolab sinna. Meile kuulub praegune hetk ning muretseda sajanditaguse aja pärast pole mõtet
Kaotatud lapsele mõeldes, peab mõtlema, et ta oli inimene, kelle saatus ei pidanudki viima teda vanaduspõlve. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb sageli rääkida ning tema mälestust pühitseda nii pidulikult ja sageli kui võimalik, sest see aitab üle saada kurbusest. Mida rohkem rõõmu tunda inimese mälestusest, seda kirkakamalt ja meeldejäävamalt on inimene meie mälestuses. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta. Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Jah, Seneca on suremist ilusti ja hästi põhjendanud. Surma pole mõtet karta, sest et see on elu paratamatu osa. Me kõik sureme ühel hetkel, ükskõik kas see on meie soov või mitte. Seda enam peame elama hetkes ja olevikus, et mitte kaotada meile antud aega surmahirmu põdedes.
surevad ükskord niikuinii. o Hüvedeks peetakse kohusetundlikke lapsi, kodumaa julgeolekut ja häid vanemaid; nende ohtusattumist ei saa meelerahuga pealt vaadata. o Lähedaste surma taludes on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Vooruse üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm, rahutus, loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on endas kindel, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? o Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord. Ta on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning minu meelest surm ongi paratamatu, elu loomulik osa. o Kõik on teadlikud, et elu on haigus, mis lõpeb surmaga aga kui see haigus paistma hakkab, siis hakatakse kartma ja halama. Surm on paratamatus
aitab leida tasakaalu hinge ja keha vahel. LXXIV Kui kedagi või midagi karta, mõjutab see meie praegust ja ka tulevast elu. Kui olla surmahirmus millegi või kellegi pärast, mis ei kujuta otsest ohtu meile, siis võid jääda terveks eluks õnnetuks. Niikaua kui hirm kestab, nii kaua ei saa õnnelik olla. Samas, kes tahab õnnelik olla, tuleb endale selgeks teha, et mida vähem asju ja mida tähtsamad nad on, seda parem endale ja seda õnnelikumad me oleme. LXXVII Elule järgneb alati surm. Isegi, kui sa kardad surma, sured sa ükspäev igaljuhul. Me ei saa valida aega, mil perioodil me elame. Me oleme ahastuses, kui me ei ela tuhat aastat enne või pärast meie tegelikku eluperioodi. Mõned lähevad ka vabatahtlikult surma. Nad kuulutavad kõigile, et nad ei karda surma. Neil on põhimõtted. Nad tahavad, et neid mäletatakse heade ja väärikatena ka peale oma surma. Nad ei taha häbistada end ja sellepärast nad lähevad vabatahtlikult surma.
Iga kord, kui mõtled lapsele, kes surigi lapseeas, mõtle ka sellele, et ta oli inimene, kellele polnud tõotatud midagi kindlat, kelle saatus ei pidanudki tingimata raugaeani juhtima. Seneca ei keela ära kaasaelamist, ta ütleb, et kaotatud lapsest tuleb rääkida sageli, ning tema mälestust tuleb pühitseda pidulikult nii sageli kui võimalik, see aitab üle saada kibedusest. Rohkem naeru ja vähem nuttu, kuna kui nutetakse üliohtralt, mäletatakse ülivähe. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Raud ja veri polnud tema puhul vajalikud. Kolm päeva ei võtnud ta toitu, käskides oma magamistoas üles sättida telgi. Seejärel kanti sisse vann, milles ta kauase lamamise järel, kusjuures sooja vett aeg-ajalt uuendati, aeglaselt hääbus; nagu ta ise ütles, mitte ilma mõningase naudinguta, mida tavatseb tuua sujuv
järgi, mida meil ei ole. Kes ei mära seda, mis tal on, vaid ihkab ainult seda, mida tal pole, on õnnetu. Tekib justkui nõiaring: asjade ihast tulenevat ebakindlust püüame me vaigistada uute asjade ihkamisega, mida meil pole ning sellest tekib rahuleolmatust, millest omakorda ebakindlus. See ring muudkui töötab lakkamatult, kuni inimene I pea hüveks vaid seda, mis on auline mõistus ning tänulikkus, samuti näiteks suuremeelsus. 5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcelinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma poel mõtet karta (lk 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Seneca kirjutab,e t surma ei peaks kartma, sest sureme me kõik ühel hetkel niikuinii, kas me soovime seda või mitte. Selle ees, mis on ette määratud, ei tohi hirmu tunda. Surmahirm takistab nautimast seda aega, mis meile elamiseks antud on. surra tuleb tundes naudingut ning rahu. Mina pean seda selgitust igati rahuldavaks
puhul on targa hingeseisund sama, mis oma surma oodates, üks teeb hirmu niisama vähe kui teine valu. Hirm ja valu on aga autuse märk, sest auline on alati kindel ja võitlusvalmis. Arvan, et Seneca põhjendused on õiged, sest surm on paratamatu ning sellest ei pääse keegi. Olgugi, et laste surm võib tunduda traagilisem kui juba eakate inimeste. Siiski tuleb pärast lähedaste inimeste surma edasi minna ja sellest üle saada. 5. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta. Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Surma pole mõtet karta, sest see on loogiline ja paratamatu elu kulg. Keegi ju ei hala ega värise sellepärast, et pole elanud 100 aastat varem, miks peaks siis kurvastama, et ei saa elada 100 aastat hiljem. Tuleb elada olevikus ja just antud hetkes. Arvan et Seneca põhjendus on õige, sest surm kuulub elu juurde
Tema põhjendustega saan ma põhimõtteliselt nõustuda. Me kõik sureme ühel päeval. Pole mõtet oma pead vaevata asjadega mis nagunii tulevad ja mis juba seljatatud on. Seneca ütleb, et lapse kaotuse puhul tuleks temast rääkida. Rääkides saab ajapikku kõige hullemast valust ja kurbusest üle. Mida vähem nutetakse, seda enam mäletatakse. Minu arvates on ka tegelikkuses nii kuna halvad emotsioonid, kogemused mis läbi elatud on tagantjärele meenutades mustad augud. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Minu jaoks on selgitus rahuldav. Ma ei saa öelda, et surma ainetel poleks ma ise kunagi mõtisklenud, ent ma leian, et rohkem süviti selgitada pole vajalik. LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute? Mitte miski ei reibasta ega aita
alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm ja rahutus, iga loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on ju endas kindel ja kordaseadnud, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. (Kuid samaks jääb ka veendumus, et miski sellest pole pahe ning väärt niipalju, et terve mõistus selle pärast ära langeks. Kõike, mida tal tuleb teha, teeb ta julgelt ja kõhklemata.) LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 2489). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? o Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord o Jah. Seneca on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning tõesti surm on paratamatu, see on elu loomulik (lõpu?)protsess. o Sageli peame surema, kuid ei taha. Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla
sest inimeste kadumine meie ümber ei muuda kuidagi vooruse taset meis endis. Isegi kui kaotada oma lähedane sõber või laps, tark ei masendu. Igasugune hirm ja rahutus oma tegevustes tähendab autust mida üks tark auline inimene ei saa endale lubada. Surm on loomulik protsess elust ja see ei vääri ära langemist. Seneca arvates on siiski ka targal õigus kurbusele lähedase kaotamise puhul. Kuid see kurbus ei tule aulisel inimesel mitte peast vaid seletamatust loomusunnist 4.LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Lucius Annaeus Seneca selgitab, et surma pole mõtet karta kuna surm on loomulik elu kohustus, mis tuleb nii kui nii. Surma tuleku eel ei tasu halada selle üle, vaid tuleb olla väärikas. Elu on nagu näidend mida tuleb hästi mängida ja lõpetada mõnusa puändiga. Seneca selgitus on väga kohane ja iseenesest mõistetav
Olen isiklikult paljuski nõus Seneca seisukohtade ja põhjendustega, kuna just rõõmule keskendudes ning paratamatusega leppides pääseme hirmude ja valude kütkest, säilitades julgust edasi liikumiseks. Paraku tähendab tõeline lähedus teise inimesega emotsionaalset investeeringut ning tema kaotuse juures oleks kurbustunne just kui selle investeeringu loomulik tulem. Pikalt selle tunde käes viibimine aga ei nulli juhtunut ega aita ka edasi liikuda. · LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Seneca leiab, et surma pole mõtet karta, kuna see tuleb ükskord meie tahtest hoolimata ja ei tasu tunda hirmu paratamatuse ees. Selline kartus vaid takistab tegelikult elamast. Oluline on surma juures hoopis see viis või meeleseisund, millega siit ilmast lahkuda.
Arvamusi on väga palju, kindlasti olid Seneca põhjendused tema jaoks tõde. Kindlasti oleks mentaalselt kergem ning lihtsam minna eluga edasi, kuid arvan, et mitte midagi tunda ning ükskõikseks lähedase inimese kaotuse korral jääda pole võimalik. Seneca ei mõista hukka igasuguse kaasaelamise ning leina lapse kaotuse puhul, pigem väidab ta, et seda tuleb teha mõistusega, tasakaalukalt ning enesele kindlaks jäädes, mitte liiale minnes, ei tohi lasta segada sellel oma elu. 36. LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks? Ei pea rahuldavaks, sest minu jaoks pole üksi selgitus piisav, et ma ei kardaks surma. Ma saan aru ja mõistan Seneca seisukohti, kuid minu jaoks pole need omased. Muidugi ma arvan, et surma ei peaks kartma ega pelgama, sest tuleb ta ju niikuinii, aga kui mõelda, mis ees ootab, siis tekib natukene ka hirmu
ajast üle hüpates kujutleb end meelehärmi, mis saab talle osaks poole sajandi möödudes. Seesama sünnib siis, kui haiglased ja kurvastamiseks põhjusi otsivad vaimud kurvastavad ammuse ja unustatud valu pärast. Niihästi möödunu kui ka saabuv püsivad eemal. Kumbagi neist me ei tunne. Valu aga põhjustab ainult see, mida sa tunned. Jää terveks. LXXVII. SENECALT LUCILIUSELE TERVITUS. Täna ilmusid meie sadamasse ootamatult Aleksandria laevad, mida tavatsetakse saata ette, et kuulutada neile järgneva laevastiku peatset saabumist; neid kutsutakse kirjakandjaiks. Nende ilmumine tähendab Kampaania jaoks meeldivat pilti. Kogu rahvahulk seisab Puteoli muulil ning tunneb Aleksandria laevad eriliste purjede järgi ära ükskõik kui suurest laevade hulgast
annaabi.ee 
