"Ivanhoe". Eesti ajaloo keskseid sündmusi hakati kirjandusliku ainena kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (16821923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk (18791957), Albert Kivikas (18981978), Karl Ristikivi (19121977), Jaan Kross (1920) jt. ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (18831980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). ajaraamat vt kroonika. aforism mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil
TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI KIRJANDUSE ÕPPETOOL Eike Metspalu HEIKI VILEP JA UUSIM LASTEKIRJANDUS BAKALAUREUSETÖÖ Juhendaja: dotsent Ele Süvalep Tartu 2007 SISUKORD SISSEJUHATUS .......................................................................................................... 3 1. LASTEKIRJANDUSEST JA UUSIMAST EESTI LASTEKIRJANDUSEST ... 5 1.1. Tõlkekirjanduse domineerimine ................................................................... 6 1.2. Intertekstuaalsus............................................................................................ 7 1.3. Diletandid...................................................................................................... 9 1.4. Elektroonilise meedia võidukäik................................................................. 10 1.5. Kommertsialiseerumine .....................................................................
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 13–33, 58–60, 63–65, 111–135 T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine
määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S. Nootre, Kirjanduse kõnetus: 1333, 5860, 6365, 111135 T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 KORDAMISKÜSIMUSED Millised on kirjandusteadlase/kriitiku kompetentsid? Kirjanduskaanoni tundmine Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest
jutust välja lugeda ka selle, et see paralleelsus, mida siin nõutakse, tähendab ka koostööst teiste rahvastega tekkinud energiat, kollaboratsionismist tekkinud mängulisust, loovust, dialoogi, ideedevahetust. Etnofuturismile on üheks opositsiooniks ka etnosümbolism. Selle mõiste pakub välja Kajar Pruul Vikerkaares 1995/12. Selles artiklis ta konstrueerib nõukaaegse eesti kirjanduse pildi ja nimetab selle aja kirjanduse poeetikat mõistega etnosümbolism. Selline nõukaaegne luule peajoon toodab kogu aeg rahvuslikkust, küllalt tähelepandamatul moel. Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme ,,Sookailudes on loitsud". Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja laanest, sellest, mis seal kõik kasvab. Räägitakse maast. Mingite looduselementide kaudu osutatakse sellele maale. See mets, soo sümbolina tähendabki ilmselt Eestimaad. Nõukaajal ei
tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus. Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid zanre, nagu alba, pastoraal
Poeetiline/viipeline ehk kujundid ja kõlamustrid. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud. Keele loov paindlikkus: keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel. Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus on ka igapäevaelus levinud. Luule Luule ehk poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. Lüüle ei ole üldiselt jutustav, v.a mõni zanr. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Lüroeepika on värsivormis jutustus, lüüriline laad eepilise pajatusega tasakaalus (valm, ballaad, poeem, romanss). Luule ja lüürika mõisted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luules ehk värsskõnes on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal
kirjanduspildi avardumine Lagunes, sest sõjaaeg, mis tõi omakorda pettumuse euroopalikus kultuuris; kirjanikud toetasid sõda; olid juba kujunenud iseseisvateks isiksusteks. Siuru 1917-1919 Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Friedebert Tuglas, August Alle, Johannes Vares Barbarus. Ühendas uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine. Sisu: pearõhk luulel- luule uus tase, kõrge esteetika, vastukaaluks elu tegelikkusele, loodus ja armastus, individuaalsed, tähtis vorm. Juhtmoto: "Carpe diem!" impressionism, sümbolism. Korraldasid tuluõhtuid (25.sept 1917 Estonias, Viljandi, Tartu) Väljaanded: 3 albumit (J.Oks, E.Verhaern, saksa ekspressionistid). Adson "Henge palango", Visnapuu "Amores", Semper "Pierrot", Under "Sonetid", Gailit novellikogu "Saatana karussell"
Kõik kommentaarid