Lõunapooluse vallutamine (0)

Lõunapooluse vallutamine
Lõunapoolus on Maa pöörlemistelje ja maa kera pinna lõikepunkt, mis asub Antarktise keskosas. Esimesena jõudis lõunapoolusele Norra maadeuurija Roald Amundsen .
Mandri avastamine tõmbas endale kohe teiste maade teadlaste ja meresõitjate tähelepanu. 20. sajandi algul suundusid Antarktikasse kümned ekspeditsioonid, et kaotada viimane valge laik maailma kaardilt .
See referaat on Roald Amundseni ajaloolusest retkest lõunapoolusele.
Tutvustus: Roald Amundsen sündis 16. juulil 1872 ja suri 18.juunil 1928. Ta sündis Oslo lähistel Borges . Ta oli pärit merekaptenite perekonnast ja teda peeti ka viimaseks viikingiks. Tema pärisnimi oli Roald Engebreth Gravning Amundsen. Tema seiklejakarjäär sai alguse, kui ta oli 15 aastane. Roald loobus meditsiiniõpingutest, et minna merele . 9 aastat veetis ta ka sõjaväes.
Retkeks valmistumine: Amundsen plaanis ja lasi ehitada “Frami” nimelise laeva. See laev oli planeeritud niimoodi , et kui pikkadel retkedel arktilistes meredes talvel meri jäätus ja jäässe läks meri ka laeva ümber, siis ei vajutanud jää mitte laeva põhja katki, vaid täna ümmargusele kujule tõusis laev jää pinnale. Sinna jäi laev kuni jää sulamisele . Pooluste lähedal kulus selleks terve aasta. Pärast kahte retke oldi seda süsteemi veelgi täiustatud.
Nüüd plaanis Amundsen “Frami” kolmandat retke. Selle retkega pidi ta esimese inimesena jõudma põhjapoolusele. Külmades tingimustes vastupidamist treenis ta Gröönimaal. Probleemiks oli toit, mida tuli kaasa võtta piisavalt, et ära ei nälgiks, kuid mitte nii palju, et seda raske tassida oleks. Plaaninud oli ta selle pika retke nõnda, et poolusele minekuks kasutas ta koerarakendit ja tagasi tulles pidi osa koertest ära söödama. Kuid, kui 1909. aastal levis üle maailma uudis, et põhjapoolus on Peary poolt vallutatud. Ekspeditsioon jäeti kohe ära. Amundsen hakkas retke ümber korraldama , uueks sihtpunktiks oli lõunapoolus. Seda hoidis ta saladuses, sest tema sponsoritele arusaamist mööda pidi ekspeditsioon põhjapoolusele olema teaduslik uuring, millel polnud mingit seost rekordipurustamisega. Kuid Amundsen oli suurtes võlgades ja pooluse esimesena vallutamise plaani pidi ta saladuses hoidma ja see pidi talle raha tooma . Ernest Shackleton, kes samuti oli tahtnud lõunapoolust vallutada, oli pidanud katsest loobuma olles 97 kilomeetri kaugusel poolusest. Roald õppis tema ekspeditsiooni vigadest. Robert Scott `i, kes avalikult kuulutas plaani minna lõunapoolusele, mitte informeerimist oma retkest põhjendas Amundsen nii: “Inglise ekspeditsioon oli plaanitud täielikult teaduslikuks uuringuks. Poolus oli kõrvaline, samas kui minu plaanis oli see põhiline.” Tegelikult polnud see üldse tõsi, seda oli isegi kuulutatud “The Times -is”. Tema plaanist teadsid enne retke vaid tema vend ja laeva komandör, Thorvald Nilsen. Oma meeskonda teavitas ta plaanide muutmisest alles olles kaugel Maroko rannikust . Tema edu üheks põhjuseks sai olema karastunud veokoerte kasutus, samas kui ta teadis, et Scotti veavad tema mootorsaanid alt.
Retk Antartikasse: Sõit läks lahti Kristiaaniast 9. augustil 1910 , 8 nädalat pärast Scott´i Terra Nova ekspeditsiooni algust. Pardal olid 97 Gröönimaa koera , talvetelk ja moona kaheks aastaks.
Hiljem võeti veel Madeirast vett ja muud lisamoona. Kui ta alles 9. septembril oma meeskonnale teatas, et minnakse hoopis lõunasse, siis, nagu Gjertsen kirjutas, “kõik vaatasid teda suud ammuli, nagu hunnik küsimärke. Ta saatis oma venna, Leoni, Scottile telegrammi saatma oma uuest plaanist. Kui too teate kätte sai, arvas ta, et Amundsen läheb Antarktikasse Wedelli mere kaudu. Ülemaailme reaktsioon oli negatiivne ja Amundsenit alahindav. Nelja kuu pärast, 14. jaanuaril, jõuti Rossi liustikuni. Amundsen valis oma talve peakorteriks Vaalade kai mitmel põhjusel. Esiteks oli seal palju loomi ja linde toidu kogumiseks. Teiseks asus see 60 miili poolusele Scottist lähemal. Kolmandaks said nad sealsamas teha oma vaatlustööd. 15. jaanuaril pandi alus laagrile, mis asus 2 km sisemaal. Järgmise kolme nädalaga kandsid 5 kelku iga päev 10 tonni varusid põhilaagrisse Framheimi. Toidulaod rajati igale pea laiuskraadile. 21. aprillil päike lõpuks loojus ja algas pikk polaaröö.
Järgmise nelja kuuga tuli ära teha palju tööd. Amundsen teadis millised probleemid kaasnevad 9 mehe pika koosviibimisega. Seetõttu oli kord karm. Amundsen lasi Bjaalandil ja Hasselil ehitada erilise pesemissüsteemi külmades tingimustes. Tööd olid kindlalt jaotatud: Kristian Prestrud ja Hjalmar Johansen tegid teaduslikke vaatlusi, Hassel Ja Hanssen tegelesid õli ja jookidega varustamisega. Johansen pakkis kraami kelkudesse. Bjaaland ja Stubberud olid puusepad . Esimene neist tegeles suuskade ja teine pakkidega. Toiduks olid hülgeliha, võileivad, moos ja juust. Kapten vaatas et toit oleks toitainete rikas, see oli oluline selleks, et mehed hiljem vastu peaks. Ajaviiteks mängisid mehed kaarte ja noolemängu, lugesid ja pidid ka nõeluma. Johanseni raske iseloom tegi aga elu teistele raskeks, eriti siis kui ta purjus oli. 24. augustil tõusis päike taas, kuid läks veel kaks kuud aega enne kui ilm oli sõiduks piisavalt soe.
Reedel, 8. septembril 1911, läks lahti sõit poolusele. Teele läks 8 meest 86 koeraga, maha jäi vaid Lindstrom. Tema Briti konkurent, Scott, asus teele kolm nädalat hiljem ja lootis pigem Siberi ponidele, kui koertele. Kolme päevaga läbiti 31 miili. Aga 11-ndal hakkas ilm halvenema. Oli läinud nii külmaks, et otsustati kaup peatuspunkti viia ja laagrisse tagasi pöörduda. Kohale jõuti neljapäeval.
Kaks meeskonna liiget leidsid , et nende põsed on külmavõetud. Koerad olid kannatada saanud. Framheimi jõudes süüdistas Johansen Amundsenit kehvas juhtimises, mida Amundsen ei andestanud talle kunagi. Amundsen otsustas oma rühma jagada kaheks – üks läheb poolusele ja teine avastab kuningas Edward VII maad. Nii lootis ta Norrale vähemalt ühegi esma -avastuse tuua.
Nii siis, 20. oktoobril 1911, Amundsen, Bjaaland, Wisting, Hassel ja Hanssen alustasid oma ajaloolist teekonda poolusele. Kasutati nelja kelku, mida vedasid 13 koera. 24. jõuti 80 ll asuvale vahelaagrisse. Koertele sai osaks pidusöök. Järgmisel päeval lahkuti suuskadel. Iga päev jäeti puhkekohta maha märk infoga reisist. 82 vahelaagrisse jõuti 4. novembril, kus oldi 2 päeva. Läbiti 20 miili päevas. Ja seda vaid 5 tunni jooksul iga päev, sest siis tuli telk üles panna ja ülejäänud päeva puhata . 11. novembril nähtud mäed nimetas Amundsen Kuninganna Maud`i maaks Norra kuninganna järgi. Mäe jalamile löödi üles laager ja arutati, kuidas läbida ülejäänud 340 km. Otsustati 30 päeva varudega ja 42 koeraga mäkke ronida. Tipus aga tappa 24 üleliigset koera. 4 päevaga jõuti 10 000 jala kõrgusele. Kaks päeva oodati lumetormi tõttu. Järgmised 10 päeva liikusid viis meest 18 koeraga udus 35 miili tunnis kiirusega. Siis olid nad vastamisi suurima takistuse – “Saatana Balliruumi” nimelise liustikuga. 8. detsembriks, möödudes kaugeimast punktist lõunas (88E;23S), kuhu inimene seni oli jõudnud, olid nad poolusest 95 miili kaugusel. Reedel, 14. detsembril, kell kolm jõutigi oma sihtmärgile. Pidulikult asetati Geograafilisele lõunapoolusele Norra lipp . Pärast pidutsemist tehti vaatlusi. Bjaaland jagas meestele poolusele toodud sigarid. Laager nimetati Polheimiks ja jäeti kiri Scottile. Valmistuti lahkumiseks.
Baaslaagrisse jõuti tagasi 99 päeva pärast 11 koeraga 25. jaanuaril 1912, olles läbinud 1860 miili lahkumisest saati. Kuuga mindi Tasmaania saarele. 7. märtsil, 1912, teatas Amundsen ajaloolisest uudisest oma vennale . Halvemini läks Scottil, kes jõudis poolusele 17. jaanuaril ja suri tagasiteel nälga.
Kokkuvõte: Amundsen elas kangelaste ajastul. Nüüdseks on ta juba legend. Kuid ka tema eksis, osad tema reisidest ebaõnnestusid. Keegi pole täiuslik. Ka mitte mina ja minu referaat.
Ka suri Roald Amundsen kangelase surma – päästes oma sõpra Nobilet. Sellisest surmast ta unistaski.
Roald Engebreth Gravning Amundsen oli suur mees. Ta ei alistunud ka mitte kõige lootusetumas olukorras. Tema elulugu võiks olla eeskujuks tulevastele põlvedele. Temaga on seotud palju kohti maamunal. Amundseni elulugu võib lugeda ka põnevusjutuna või seiklusromaanina.
Kasutatud kirjandus :
1. http://www.south-pole.com/p0000101.ht m
2. http://www.miksike.ee/elehed/8klass/
4gloobusesunnilugu/8-4-6-2.htm
3. http://www.pbs.org/wgbh/amex/ice/
peopleevents/pandeAMEX87.html
4. http://www.iol.ie/%7Ejomerps/HomePage/
Projects /World_Explorers/Roald_Amundsen.html
5. http://www.kirjastus.tpu.ee/~mulk/
maad/ polaar /amundsen.html