Tema esimene luulekogu ,,Mööda jalgteid" ilmus aastal 1957. 1959 ilmunud ,,Üksainus rukkipea" oli tema võti Eesti Kirjanike Liitu. Temalt on ilmunud neli sonetikogu, haikusid, lasteraamatuid, luulekogusid, epigrammide kogu ja proosateoseid. Tema töid on tõlgitud paljudesse keeltesse, sh inglise, saksa, soome, läti, leedu, vene ja itaalia keelde. Kalju Kangur on tõlkinud vene kirjanikke (muuhulgas ka Puskinit). Kalju Kangur on pigem keskendunud loodusluulele ja lasteluuletustele. Ta on ka käsitlenud ajaloolisi teemasid ning viljelnud lembeluulet. Kalju Kanguri luuletused on kindlasse stroofi surutud tugeva riimiga. Tema sonetid on kirjutatud järgides itaalia soneti rangeid reegleid. Kalju Kangur on enim sonette kirjutanud eesti luuletaja ja ka Eesti mahukaim sonetikogu kuulub Kalju Kangurile: ,,Sonetid" (1979) ja sealt võib leida 109 sonetti. Samuti on ta kirjutanud haikusid ja epigramme (,,Vale mees vaadis", 1973).
a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus (Eesti ränga
1904. a. ilmus ,,Kirjatööde kogu", mis leidis sooja vastuvõtu. Palju aitas Juhan Liivi Noor-Eesti, kes kogus talle paremaks elamiseks raha ja avaldas tema luuletusi. See innustas Juhan Liivi uuesti kirjanikutööle, kuid oli juba hilja. Juhan Liiv suri 1. dets. 1913. a. kopsutiisikusse, ta maeti Alatskivi kalmistule. Looming Esimesed kirjanduslikud katsed võtsid aset 1880. aastatel. Temalt avaldus nii loodus-, armastus-, isamaa-, kui ka mõtteteemalisi luuletusi. Loodusluulele on iseloomulik tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Armastuslaulud on lühikesed ja tabavad pildistused. Isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, põimuvad ahastus (Eesti ränga mineviku ja sumbunud oleviku pärast) ja lootust (helgemale tulevikule). Mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukas ja isikupärane vaatenurk. Enamasti kä-sitlevad tolle aja probleeme ning elunähtusi.
Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus-, armastus-, isamaa- ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Loodusluule Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda äääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Juba lapsena armastas Liiv üksindust. Tundide kaupa võis ta üksi mängida oja ääres, luusida heinamaal ning metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant
väärtuslikke rahvalaulu töötlusi. Eriti ülemeeliku, talupoeglikult lopsaka kaasaelamise ja hooga väljendab ta ehtsalt rahvuslikku, lõbusat tujuküllust ringmängu- ja tantsulauludes. Ta ei muuda enamasti kuigi palju lihtsat rahvaviisi, seevastu aga 11 muutub ja areneb saade, rikastub faktuur kõlakoloriidi ja rütmi poolest, lisades oma tõusude ja mõõnadega järjest uut hoogu. Erakordse kunstilise väärtusega on Saare armastus- ja loodusluulele kirjutatud soololaulud. Neis ta ei kasuta rahvaviise, küll aga rahvamuusikale väga lähedasi intonatsioone. Võrratu meistrina suudab ta muusikas kajastada luule elamuslikke varjundeid ja koondada neid haaravaks kunstiliseks elamuseks. 1928. a. ilmusid Saare "Viis soololaulu". See oli väga heal tasemel kogumik ja sellele langes osaks palju head kriitikat. Saare soololaulude hulk koos mõningate duettidega ulatub ligi kahesajani. Trükis
Vennad: Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Rühmitused Tarapita, Siuru SIURU(1917-1919) tegevliikmed: Under, Gailit, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu. Siurul kaks tähendust: 1)lõuna-eesti murdes põldlõoke; 2)"Kalevipojas" oli siurunimeline imelind. Oluliseks saab kuidas kirjutatakse, mitte mida tähtsad pole teemad, vaid vorm. Eemale hoiti ajakajalisusest, ühiskonna kriitikast. Keskenduti armastus- ja loodusluulele. Suurt tähtsust omab mängulisus. Siuru korraldas Estonia teatris tuluõhtuid, kus tutvustati Eesti kirjandust, anti välja ka 3 albumit. Nendes kogudes segunesid impressionism ja sümbolism. Olulise koha saavutab tundeluule. Armastusteema muutub vabameelsemaks, ka füüsilises mõttes. Tähtsus: tõstis luule avalikkuse keskpunkti; astuti vanameelse elukäsitluse vastu; anti välja mitmeid teoseid, nii noortelt kui ka vanadelt autoritelt; esikkogud tõusid kvaliteedilt tippu.
Sel alal annab ta rea huvitavaid ja väärtuslikke rahvalaulu töötlusi. Eriti ülemeeliku, talupoeglikult lopsaka kaasaelamise ja hooga väljendab ta ehtsalt rahvuslikku, lõbusat tujuküllust ringmängu- ja tantsulauludes. Ta ei muuda enamasti kuigi palju lihtsat rahvaviisi, seevastu aga muutub ja areneb saade, rikastub faktuur kõlakoloriidi ja rütmi poolest, lisades oma tõusude ja mõõnadega järjest uut hoogu. Erakordse kunstilise väärtusega on Saare armastus- ja loodusluulele kirjutatud soololaulud. Neis ta ei kasuta rahvaviise, küll aga rahvamuusikale väga lähedasi intonatsioone. Võrratu meistrina suudab ta muusikas kajastada luule elamuslikke varjundeid ja koondada neid haaravaks kunstiliseks elamuseks. 1928. a. ilmusid Saare "Viis soololaulu". See oli väga heal tasemel kogumik ja sellele 21 langes osaks palju head kriitikat. Saare soololaulude hulk koos mõningate duettidega ulatub ligi kahesajani
August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurul kaks tähendust: 1)lõuna-eesti murdes põldlõoke; 2)"Kalevipojas" oli siurunimeline imelind. Sisulises mõttes jätkab NE joont. Oluliseks saab kuidas kirjutaatkse, mitte mida tähtsad pole teemad, vaid vorm. Eemale hoiti ajakajalisusest, ühiskonna kriitikast. Keskenduti armastus- ja loodusluulele. Suurt tähtsust omab mängulisus: 1)looming sõnakasutus; 2) rühmituse igapäevases elus imiteerivad aadli seltskonda, N: Under Printsess, Adson 3 Printsessi Paaz, Visnapuu Vürst. Siuru korraldas Estonia teatris tuluõhtuid, kus tutvustati Eesti kirjandust, anti välja ka 3 albumit ning avaldati mitmeid esikkogusid N: Underi ,,Sonetid", Adsoni murdeluulekogu
meeldida tahtis pidi roomama, nutes naeratama, kogu aeg tänama), ,,Ei näe enam" (raskusperioodi kirjeldus). Armastuslaulud olid enamasti lühikesed ja tabavad. Kurva alatooniga, kuid ilus ja siiras. Kajastuvad kibestumus, kahetsus, paratamatus. ,,Üks suu" (Liivi ja tema ema suhte kirjeldus), ,,Mu viimne laul" (Liisale, lihtne ja mõjuv). Looduslüürika kuulub eesti klassikasse. Haigusperioodil oli Liiv loodusega väga lähedane, tajus seda vahetult. Loodusluulele omane: pisidetailid, isikustamine, kordused. Enim tundis Liiv seotust kurva ja porise sügisega. Luuletustes oli palju värve (kas valgusküllane ja optimistlik või hall ja nukker). ,,Sügise" (kaunid toonid), ,,Külm" (sünge ütlemisviis, keeleliselt mõjuv". Viljeles ka isamaalüürikat, mis oli pihtimuslik, kus põimuvad ahastus ja lootus. Teda teeb kurvaks, et kultuurile ei pöörata tähelepanu, kuid temas säilib lootus helgemale tulevikule. ,,Ta lendab
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus
eleegiad. Loodus - Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse.´Loodusei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Esindatud kõik aastaajad.Tundis enda seotust sügisega(eriti hilissügis). Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. "Sügis" , "Lumehelbeke" ,"Talvine tihane" , "Külm" "Tulen, tulen" (kevad) Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. "Sa tulid" , "Mu viimane laul" , "Üks suu"(pühendatud emale)
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus
a. Juhan Liivi luules võib eristada nelja suurt teemat: loodus, armastus, isamaa ja mõtteluulet. Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Tundis enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Tema silmis kehastab armastus ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. On kirjutanud armastuslaule ka emast. Isamaa saatust tunnetas läbi enda elu traagika. Tema isamaalüürika on valdavalt
Liivi looduslüürika kuulub eesti luuleklassikasse. Haigusaastail oli kirjanik loodusega lähedastes suhetes. Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid nähtus iseendas: realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus. Liiv sai ainet kõigist aastaaegadest, enim tundis ta enda seotust sügisega. Sügisilmade vaheldusrikkus sobib iseloomustama ka kirjaniku looduslüürika kaht põhitooni: valgusküllast optimismi ja halli nukrust. Liivi loodusluulele on omane tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Juhan Liivi armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus on olulisel kohal kordus ja muusikaline rütm. Luuletaja silmis kehastab armastatu ilu ja õnne, ta toob päikese ja peletab mure. Liiv on kirjutanud armastuslaule ka emast. Luuletaja tunnetas isamaa saatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus
annaabi.ee 
