Looduskaitse või majanduse areng (0)

Looduskaitse või majanduse areng?
Tänapäeval ollakse sageli liiga materiaalsed ning väärtustatakse karjääri ja mugavat elu rohkem kui midagi muud. Iga päev töötavad suured tehased, tarbitakse elektrit ja sõidetakse autodega ning seda kõike tänu loodusele . Kahjuks unustatakse, et loodust on vaid üks, aga selle varade tarbijaid miljardeid. Kui me loodust ei kaitse, puudub ka meie endi eludel varsti kaitse ja tulevik, sest loodus on elu alus.
Juba Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et igaüks on kohustatud säästma keskkonda ning hüvitama keskkonnale tehtud kahju. Kuid kas rahatrahv on piisav, et hüvitada loodusele tehtud halb? Kui suur hulk mürgiseid gaase on atmosfääri poole lendu lastud, siis ei too tagasi neid mingi rahasumma ning tegu on tehtud. Tihti ei mõisteta, et kõike ei ole võimalik lahendada rahaga ning mõnele probleemile peaks lähenema südametunnistusega. Loodusel on siin maailmas siiski rohkem võimu kui kellelgi teisel.
Inimesed on sõltunud loodusest juba nende eksisteerimisest alates. Kuid vanasti kui majanduse areng polnud veel alanud, austasid inimesed loodust palju enam. Näiteks paljud muinasusundid on keskendunud elusale meie ümber ning usuti , et loodust tuleb teenida mitte vastupidi. Selline mõtteviis kuluks ära ka tänapäeva maailmale, kus sageli on usku vaid rahasse ning tootmisesse, et inimeste elu veel lihtsamaks muuta.
Inimkond on läbinud pika arengutee , et jõuda siia, kus me praegu oleme. Meie ühiskond on kõrgelt arenenud ning inimeste elu muutub järjest mugavamaks. On aga ka oluline, et ei unustataks oma järglasi, kes ilmselt soovivad samuti autoga sõita ning muid meile igapäevaseid hüvesid nautida. Selleks on vajalik jätkusuutlik ühiskond, mis arvestaks ka tulevikuga. Inimkond on teinud palju, et enda elu paremaks muuta ning nüüd, mil paljud loodusressursid on hakanud kahanema, on viimane aeg mõelda säästlikumale tootmisele ning rohelisele eluviisile, et mugav elu otsa ei lõppeks.
Kõik meie teod on seotud meie väärtushinnangutega. Kui majandusmees ja loodusteadlane mitte ühtegi ühist väärtust ei leia, on see kokkuvõttes halb meile kõigile. Suurte probleemide lahendamisel on oluline koostöö. Pole ju mõtet, et ühed inimesed kaitsevad loodust ja teised hävitavad seda. Sellepärast on tehtud mitmeid kokkuleppeid, kus püütakse arvestada ka tootjate huve ning samas hoida loodust. Näiteks on koostatud keskkonnastrateegia, mille põhieesmärk on tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, säilitades seejuures maastike ja elustike mitmekesisus ning arvestades ka majandusliku arengutasemega.
Samas on selge ka see, et inimesed ei saa minna tagasi koopaaega ja oma saavutused majanduses ära unustada. Olgugi, et loodus mängib kõigi maailma inimeste elus tähtsat rolli, teeb seda kindlasti ka majandus. Meie elu mõjutab ju igapäevaselt see, kas on töökoht ning kindel sissetulek, kas saame haigustele üha tõhusamaid ravimeid või kas meie elu muutub üha lihtsamaks ja mugavamaks seda erinevate teenuste kaudu. Ei saa väita, et see kõik poleks õnnelikuks eluks tähtis, aga ei tohiks unustada, et majandus ei tohi areneda liiga tugevalt looduse arvelt, vaid peab keskenduma seda hoidvale mõtteviisile.
Tegelikult arvan, et keegi meist, ka mitte kõige rohelisema mõtteviisiga inimesed ei taha loobuda elektrist ega muust hüvest, mis meil olemas on. Aga lihtsalt on tähtis endale teadvustada, et viimase sajandiga on meie maailmas tootmine ja tarbimine kasvanud märgatavalt. Ning kui tavaliselt valitseb asjades ikka tasakaal, siis looduse puhul see alati nii ei ole, me saame palju, aga vastu ei oska tihti midagi anda. Sellepärast pean vajalikuks, et inimesed ei püüaks võtta loodusest viimast, vaid saaksid aru, et looduskaitse on meie tuleviku elu eelduseks .