Litosfääri ülevaade (0)

Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb kivimitest , mis on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku - basaltse magma - tardumisel .
Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest tard -, sette-, ja moondekivimitest.
Kuni 2900km sügavuseni laiub kivimeteoriitide sarnasest kivimitest koosnev vahevöö. Selle ülaosas on mõnesaja km paksune plastiline astenosfäär. Astenosfäär kujutab endast vahevöö kivimite mõningase ülessulamise - basaltse magma tekke - piirkonda. Maakoort koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga nimetatakse litosfääriks .
Nikkelraua koostisega Maa tuum paikneb 2900 -6378 km sügavusel ning jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa dünaamilise magnetvälja.
Maa on oma olemuselt looduslik '' soojusmasin '', mille gravitatsiooniväljas suurema tihedusega ainemassid liiguvad planeedi sisemuse, väiksema tihedusega massid aga maapinna suunas. Selle tulemusena tekivad vahevöös kivimainese soojuslikud konvektsioonivoolud.
Litosfääri põhilisteks koostiselementideks on hapnik, räni, raud, magneesium , kaltsium , alumiinium , kaalium ja naatrium. Mineraal on looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, mis esineb iseloomuliku kuju ja kindla struktuuriga kristallina.
Kivim on mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud kogum, mis looduses esineb kihi, tardunud laavavoolu või mõnda teist tüüpi kivimkehana. Kivimid jagatakse tekkeviisi järgi kolme suurde rühma: tard- ehk magma-, moonde- ja settekivimid . Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö kivimite ülessulamisel tekkinud tulivedelast magmast kristalliseerumisel. Osa magmakivimeid - süvakivimid, tarduvad maakoores mitmesuguse suuruse ja kujuga lasunditena. Vulkaanilised ehk purskekivimid tekivad aga maapinnal vulkaanide kaudu välja voolanud laavast. Nii on ookeanipõhja tüüpiliseks kivimiks must vulkaaniline kivim basalt, mandritel punane süvakivim graniit . Se ttekivimite teke algab maapinnal murenenud kivimitest pärit pudeda kruusa , liiva, savi jt setete kuhjumisega. Kivimiks saab sete aes kivistudes - mineraaliterade üksteisega tugeva liitumise protsessis. Maakoores kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide kooslusteks - moondekivimiteks.
Litosfäär liigendub mitmesuguste suurustega plaatideks ehk laamadeks , mis triivivad astensosfääril erineva kiirusega. Kõikides ookeanides kulgeb pajudest paralleelsetest lõhedest tükeldatud võimas mäestikuahelike süsteem, mida nimetatakse ookeani keskahelikuks - vahevöö sügavustest ülesliikuv tulikuum aine tõusuvoolused põhjustavad ookanilise maakoore rebenemise ja laamade teineteisest eraldumise. Sellest algab keskahelikust lähtuv ookeanilaamade külgsuunaline lahknemine ehk spreeding . Lõhesid mööda tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad kivimid. Tasapisi kerkivad neist veealused vulkaanilised mäeahelikud .
Kuidas toimub mandriliste laamade lõhkumine? Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane , mis tähistavad süvavahevööst pärit kuumade kivimite ülessulamiskollete tõusukohti Maa pinnale - nn kuumi täppe . Kuumad täpid paiknevad vahevöös laamade piiridest sõltumatult ega tee kaasa laamatriive. Kui kuuma täpi kohalt triivib üle suhteliselt väikese paksusega ookeanilaam , siis tekitab kuum täpp pika aha jooksul sellele kohale vulkaanide aheliku. Kui kuum täpp paikneb aga paksu ja raskelt läbitava mandrilise laama all, siis tekitab see maakoorelaama võlvkerke ja sulatab üles ka mandrilise maakoore kivimeid. Võlvkerke laes tekitavad venituspinged ideaaljuhul kolmeharulise rebendi - kontinentaalse rifi, mille rebendiorge laiendavad veel maapinna erosiooni- ja nõlvade langatusprotsessid. Rebendeid mööda tõusevad üles ka kuuma täpiga seotud magmad. Nii tekibki pangasmäestiku reljeefiga ja vukaanidega kontinentaalne rift.
Vulkaan kujutab endast maakoorde tekkinud lõõri, lõhet või nende süsteemi, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massid paiskuvad maapinnale. Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas kustunud - inimajaloovältel mitte pursanud, suikkuvad - ajutise purskerahu seisundis olevad või aktiivsed -pidevalt või mõne(kümne) aastase vahega tegutsevad. Vulkaani kuju, ehitus ja purskeprotsessi iseloom on tihedalt seotud teda toitva magma omadustega. Kilpvulkaanid tekivad räni- ning gaasidevaesest basaltsest magmast. See valgub pikade laavavooludena laiali ja ''ehitab'' lameda vulkaanikoonuse. Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid. Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest ja eriti graniitsest magmast. Laavavoolud on sellistel vulkaanidel lühikesed ja harvad või puuduvad. Selline magma tardub sageli juba vulkaani lõõris, moodustades seal nn laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad gaasid. Kriitilise rõhupiiri ületamise korral toimub plahvatuslik vulkaanipurse , mille käigus vulkaanikoonused purunevad ja õhku paiskuvad suured gaasipilved ning purustatud kivimitükke, tuha ja laavatilkade segu.
Väga laastavad võivad olla vulkaanilised mudavoolud - lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate lume ja liustike vete segunemisel vulkaanilise materjaliga .