Liiklus - analüüs (3)

Sel aastal on jaanuarist septembrini juhtunud rohkem liiklusõnnetusi kui ühelgi teisel viimase kümne aasta esimesel üheksal kuul. Tänavu kolme esimese kvartaliga on liiklusõnnetustes surma saanud 152 inimest (neist ainuüksi 31 augustis, mis teeb keskmiselt ühe hukkunu päevas) ning vigasaanuid on 2619 ehk pea kolmsada inimest kuus.
Loomulikult on kurva statistikani viinud mitmed põhjused. Tihti süüdistatakse kehvi teeolusid, mitte aga neile vastavaid sõidumaneere ja -kiirust valinud juhte. Sama palju näidatakse näpuga liikluspolitsei vähesele (kuid viimasel ajal dramaatiliselt suurenenud) kohalolekule, justkui täidetaks reegleid sinises mundris ametimehe, mitte enda turvalisuse pärast. Ka viidatakse teede ülekoormamisele, rohketele autodele , kuid liiklusvahendite rohkus ei vabanda nendega järjest hoolimatumalt ümberkäimist. Abstraktselt nimetatakse peamiseks liiklusõnnetuste rohkuse põhjuseks halvenenud liikluskultuuri, justkui unustades, et mitte sõidukid ei liikle, vaid neid juhtivad inimesed, ning needsamad inimesed kannavad endas ka ( liiklus )kultuuri. Peene nimetuse taha peidetakse lihtlabast hoolimatust ja liiklusreeglite eiramist.
Aastataguse liikluskäitumise seire tulemustest selgus näiteks, et pööret sooritades ei näita suunatuld keskmiselt 37,5 protsenti autojuhtidest, sealhulgas ka pea kolmandik üle teiste sõiduradade vasakpöörde tegijatest. Vöötrajast, mille ääres ootab jalakäija, sõidab keskmiselt üle kaks autojuhti ning alles kolmas-neljas peatub. Paremad ei ole ka jalakäijad – liiklusseire ajal vaatluse all olnud fooriga ülekäike ületas üle poole jalakäijatest punase tulega. Kuigi turvavöö vajalikkus on inimestele järjest arusaadavam, näitasid selleaastase Emori uuringu tulemused, et nii autojuhtide kui ka ees- ja tagaistmel olevate kaasreisijate hulgas on selle kasutamine vähenenud. Nii koorub välja igivana tõde – liiklus on täpselt selline, milliseks selle kujundavad selles osalejad. Ning nemad näitavad järjest suuremat riskikäitumist.
Sellel juhtkirjal on olemas statistiline sissejuhatus, mis toob arvulisi näiteid meie liikluses hukkunud inimeste kohta. Mis riigile on statistika, see kellelegi teisele tragöödia.
Juhtkrijas esitatakse väide, et tihti süüdistatakse kehvi teeolusid, mitte aga neile vastavaid sõidumaneere ja -kiirust valinud juhte. See on ilmtingimata tõsi, kuid miks Eestis on siis kehvad teeolud? Miks näiteks kõige hukkunute rohkemat Tallinn-Tartu maanteed on juba vähemalt 20 aastat lapitud mitte aga tehtud korralikku parandust ? See on ju puhtalt kättevõtmise ja inimeste informeerimise vaev. ( küll seda raha ikka kuskilt saaks. )
Veel kirjutab autor, et: ''Abstraktselt nimetatakse peamiseks liiklusõnnetuste rohkuse põhjuseks halvenenud liikluskultuuri, justkui unustades, et mitte sõidukid ei liikle, vaid neid juhtivad inimesed, ning needsamad inimesed kannavad endas ka (liiklus)kultuuri.''
Needsamad inimesed, kes kannavad endas Eesti liikluskultuuri on ka riigikogus. Need inimesed, kes peaksid olema Eesti rahva patrioodid jäävad samuti purjus peaga autoroolis magama ja põhjustavad liiklusõnnetusi ning kui kuritegu sooritatud , siis loodavad sellest puhta nahaga pääseda.
Tisteerin : ''Nii koorub välja igivana tõde – liiklus on täpselt selline, milliseks selle kujundavad selles osalejad.''
Esiteks, kui olla pedant, siis ei saa see olla igivana tõde kuna autod loodi alles 19 sajandil. Mina leian, et liiklus on täpselt selline, kuidas seda kujundavad rahva iidolid , kuidas seda kujundab Eesti riik, kuidas seda kajastatakse meedias, kuidas on tulevast autojuhti kodus kasvatatud . Liikluses osaleja on väga lai mõiste. Kui ma olen kaasreisja ja istun auto kõrvalistmel, siis ma osalen samuti liikluses, aga ma ei saa hea seista selle eest, et keegi sellesse autosse, kus ma istun, sisse ei sõida. Samuti ei saa ma käsutada juhti et tee nii või tee naa.
Lahenduseks pakuksin mina, et enne kui rohelisele autojuhile load anda, tuleks teha eksperiment . Veel tuleks kindlaks teha load saanud inimese suundumus . Kui ta on rullnokk kellel on bemmil uued kummid siis tuleks veidi enam kaalutleda lubade andmist.
Veel võiks enne lubade kätte andmist imiteerida kuidagi avariid. Palun leiutage mingi atribuut, kuhu istud sisse ja see paiskab su 100 kilomeetrise tunnikiirusega vastu seina. Kui selline kogemus käes, siis vaevalt, et enam nii kihutama kiputaks.
Samuti tuleks igale poole riputada kaameraid ja teha kõik ülejäänud autod sellise mehhanismiga, mis ei hakkaks enne sõitma, kui kõigil autos viibijatel on turvavöö kinni.
Kui meie tubli politsei suudab kinni nabida liikluseeskirjade rikkuja, siis võiks temalt rahuga load ära võtta ja sundida teda uuesti eksameid läbima või teha mingi muu trikk . Sest et kui juba kihutatakse, siis vaevalt, et see auto nii väga korda läheb ja trahvid makstakse ka nii muuseas tagataskust ära.
Tegelikult aga arvan ma, et koduseinte vahel last mänguautodega ''rallitamas'' nähes tuleks juba ennetada probleemi ja võimalust, et su laps kunagi liikluses võib hukka saada. Juba sipupükstes põngerja uhiuus mudelauto tuleks teha pihuks ja põrmuks, näitamaks tulevasele liikluskultuuri edendajale, mis võib juhtuda siis, kui tema end ohvriterohkesse liikluskeerisesse paiskab.
Kuid see on elu ja elu on selline, nagu ta on.