Loodi eepos ,,Ilias" ,,Odüsseia". Vaimne tegevus 776 a eKr hakati pidama olümpiamänge. Hakati etendama näitemänge. Väga kõrgel tasemel oli ehituskunst ja skulptuur nt: Kreeka akropol. 4. Kangelaseepika. Aristokraatlik Vabariik-Võim on koondunud aristokraatide kätte, nõukogu ja ametnikud valitakse nende hulgast. Lihtkodanikel oli sõnaõigus, mida nad said kasutada rahvakoosolekul. Demokraatlik Vabariik- Võim on rahva käes, see tähendab, et kõige suurem võim kuulub rahvakoosolekule, seal langetatakse kõik tähtsamad otsused, Nõukogu ja ametnikud valitakse rahva hulgast. Türannia- Võim kuulub ebaseaduslikult võimule tulnud ainuvalitsejale, kes seadusi ei arvesta ja vastuhakkajate suhtes rakendad terrorit, Nt: Peisistratose ja tema poegade türannia Ateenas
Lihtrahva käest võisid küsida, aga ei pruukinud kõige õigemat vastust saada. Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning riigis polnud sellele kohta. Platonile oli veel vastuvõtmatu timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest. Päris poolt ei ole, et Platon demokraatiat nii seletas, kuna kui valitseks riiki isikud, kes on kõrgemast seisusest, siis ei oleks lihtkodanikel üldsegi sõnaõigust ja indiviididel, kes kuuluvad madalamasse seisusse, polekski võimalik eksisteerida. Igal inimesel on sõnaõigus mingi tähtsa sündmuse otsustamisel või kaasa aitamisel. Kindlasti ei sa väita, et kas üks või teine ühiskonna kiht teeb midagi valesti või õieti, sest kõik mis me teeme ühiskonnas, teeme me seda enda nimel, et ühiskonnas oleks hea elada. Kindlasti oli Platonil oma seisukoht demokraatiast. Selliselt kuidas seletas Platon demokraatiat,
kodaniku õigused, ühiskonna roll max., perekonna pea. Polis: ( Sparta, ateena, korintos) tunnused: sõltumatu, rahvakoosolekud, kodanikevalitsus, asula+lähiümbrus, omakaitse. Polises mittekodanikud: naised, orjad, võõrmaalased, alaealised, võlgnikud. Kodanikud: põliselanikud, vabad, mehed, täisealised, rikkad. aristokraatia : * rikkam ja mõjukamad aristok. juhtideks * olid prad ja sõltlased * oligarhia perekonna võim * majandustegevus ei olnud oluline. demokraatia : * lihtkodanikel suuremad võimalused riigiasjades kaasa rääkimises * rahvakoosoleku tähtsus * lihtkodanike osatähtsus suurenes * rahvavõim türannia: * ei olnud algselt halvustav mõiste*poolehoiu võitmiseks kaitsti rahva hüvesid * jäi püsima lühikeseks ajaks * ainuvalitseja võim Sparta : asukoht : Lakoona maakonnas Lõuna Kreekas ühiskonnakihid : kaks kuningat, spartiaadid, Perioigid- vabad, Heloodid- orjad kodanikud : spartiaadid valitsemisvorm : aristokraatlik
ametisse piiramatu võimuga diktaatori. Senat- valitsev riiginõukogu- koosnes endistest kui ka tegevatest magistraatidest. Senaatoris olid ametis eluaegsed. Vabariigi lõpupoole ulatus senaatorite arv kuni 600-ni. Senati kätte olid kogunenud kõik tähtsamad riigivalitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Rahvakoosolekuid kutsuti kokku ainult selleks et hääletada koosolekut juhtiva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Lihtkodanikel endil puudus õigus ettepanekuid teha. Rooma riigikord oli põhijoones aristokraatlik. Riiki juhtisid magistraadid ja senat. Rooma vabariigi aristokraatlik iseloom ei muutunud aja jooksul kuigi oluliselt. Rooma poliitika oma vaenlaste ja võidetute suhtes rajanes põhimõttel jaota ja valitse. See tähendas et rooma pidas oma vastastega läbirääkimisi alati ühe kaupa ja sõlmis kokkuleppeid igaühega eraldi. Niiviisi kehtestati allaheidetud rahvastele ja riikidele erinevad
Mehed kandsid ehetena vööd, kus rippusid rahapaunad, millest ainti vaestematele sealt münte. Mõnedel olid ka kinnitatud rõivastele väikesed kellukesed mis tilisesid liikumise ajal. Jalas kanti poulaine'sid, mis olid pika, terava ninaga kingad. Nad olid poolkinnised ja pehme tallaga. Neid tehti nahast või riidest. Kinganinad venisid aja möödudes aina pikemaks ja pikemaks, kuni lõpuks tuli kehtestada piir. Inglismaal määrati seadusega kinganina pikkus. Lihtkodanikel oli see 15cm, härrasmeestel 37,5cm ja aadlikel kuni 60cm. Mõnedel kõrgaadlikel ulatus see veel üle 60cm. Mugavamateks ja pikemateks käikudeks kinnitati kinganina ots ketiga jala külge. Kui kellukestega pikad kingad moest kadusid siis kandusid need edasi narridele kellel oli eriline riietus. Neil oli hästi kirev riietus enamsti mitmevärviline, müts teravatipuline, otsas olid kellukesed mis kõlisesid kui narr tantsis või tegi liigutusi.
Keskaegsed jalatsid tehti nahast, olid poolkinnised, pehme talla ja valdavalt terava ninaga. Mida kõrgemast seisusest isik, seda pikem kinganina. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. 4 aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud
tulemusel Kartaago(146eKr), peale seda ka Makedoonia(149eKr). 133eKr päriti Pergamoni kuningalt testamendiga Väike-Aasias asunud riik, nii jõudis Rooma võim aasiasse. Roomast sai Vahemere valitseja. Valitsemine: Rooma riigiorganitena tegutsesid senat, rahvakoosolekud ja riigiametnikud e magistraadid. Senat-valitsev riiginõukogu, koosnes endistest ja tegevatest magistraatidest. Rahvakoosolekuid kutsuti kokku selleks, et hääletada juhatava magistraadi ettepanekute üle, lihtkodanikel puudus õigus teha ettepanekuid. Magistraadid valiti rahvakoosolekul üheks aastaks, tavaliselt pärinesid rikaste roomlaste seast. Tasu selle töö eest ei makstud. Võim vallutatud maades: vallutatud alade suhtes kehtis poliitika ,,jaota ja valitse", st, et Rooma pidas vastasetega läbirääkimisi ühekaupa ja kokkulepped sõlmiti eraldi. Tavaliselt vallutatud maades elukorraldust, usku, keelt ja kombeid muutma ei hakatud. Üksnes ülestõusude ja vastuhakkude korral sekkusid nad kohalikku
inimesega oli tegemist. Vaimulikud riietusid maaniulatuvatesse rüüdesse, mille värvus - must või valge - olenes mungaordust, kuhu kuuluti. 9. Jalanõud. Piirangud olid samuti menukal keskaegsel terava ja pika ninaga jalavarjul, poulaine'il. Kinganina pikkus saavutas ajapikku hiiglaslikud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse - lihtkodanikel oli selleks 15 cm, härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse pahameelega ja kuulutas poulaine'id pahelisteks. Sellest peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. 16. sajandil jalatsite valmistamise tehnika muutus. Jalatseid hakati vormima liistul, st jalatsi pikkus ja laius vastas edaspidi jala kujule. Kasutusele võeti ka sisetald, kuid endiselt puudus jalanõudel konts 10.Kasutatud materjal
14. sajandi lõpus meeste kuued lühenesid veelgi ja nad hakkasid kandma sukkpükse MEESTE JALATSID Pika ninaga kingad oli tõsine asi ja rääkis mehest, kes neid kandis Terava ninaga jalatsid on keskaja leiutis. Algselt on terava ninaga kingad mõeldud ülikutele staatuse sümbolina. 1363. aastal Inglismaal vastu võetud seadus määras kodanikule lubatud kinganina pikkuse - lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel 60 cm Selleks, et moekingi kanda, tuli omandada nn "baleriini kõnnak", et pikad kinganinad ei takerduks teineteise külge. Raskusi oli ka treppidel liikumisel. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Jalatsid tehti pehmest nahast painduva talla ja ha sti pika terava ninaga. Poriste teede
d. Orjad: · Kreeka kui orjanduslik ühiskond orje kasutati kõikjal (põllul, käsitöökojas, koduteenijatena ja eeskätt raskematel töödel kaevandustes). · Sõjavangid, barbaritelt ostetud või võlglased. · Orjadesse suhtuti kui omaniku varasse, millega oma suva järgi toimida. · Enim orje töötas aristokraatidele, kuid neid oli ka jõukamatel lihtkodanikel. · Orjatöö võimaldas ülejäänud ühiskonnaliikmetel elada vabade täieõiguslike kodanikena (poliitika, vaimuelu). 3. Naise positsioon. Abielu ja perekond. a. Patriarhaalne e. meestekeskne ühiskond: · Naistel polnud kodanikuõigusi, olles meeste eeskoste all. · Naised osalesid harva avalikel üritustel (v.a. usupidustused) · Naise koht oli kodus korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi,
ja süüdlaste karistamine. Kabel - kirikust väiksem kristlik altariga sakraalhoone. Kabel võib kuuluda mõne suurema institutsiooni juurde nagu kirik, kool, haigla või vangla, ent võib olla ka iseseisev ehitis. Suuremates kirikutes on nimetatud kabeliteks eraldiseisvaid ruume, kus asub teisene altar. Erakabelid on olnud võimukandjatel, näiteks kuningatel ja piiskoppidel, hilisemal ajal ka jõukamatel lihtkodanikel. Mõnikord on erakabelite juurde määratud vaimulikke. Tallinna raekabeliks oli Pühavaimu kirik Kerjusmungad (dominiiklased ja fantsiskaanid) Pealegi olid linnadel just 16. sajandi alguses tekkinud tõsised konfliktid maaisandate poolt privilegeeritud kerjusmunkadega, kes ühelt poolt kandsid kiriku reformipüüdlusi, ent aitasid säilitada ka katoliku usku. Kerjusmungad avaldasid oma jutlustes lihtrahvale sageli linna ametliku politikaga
kõik tähtsamad riigivalitsemise alad: välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad. Iga seaduseelnõu, mis rahvakoosolekule esitati, pidi olema senati poolt eelnevalt heaks kiidetud. Senati otsustel oli sisuliselt seaduse jõud. Kõigest sellest tulenevalt oli senati osa Rooma riigi juhtimisel erakordselt suur. Rahvakoosolekud kutsuti kokku magistraatide poolt ja seal hääletati koosolekut juhatava magistraadi poolt tehtud ettepanekute üle. Lihtkodanikel puudus õigus ise ettepanekutega esineda, algatada seadusi või esitada kandidaate. Nii võis rahvakoosolekul vastu võtta või tagasi lükata senati poolt heaks kiidetud seaduseelnõusid ja hääletada valitavate magistraatide poolt või vastu. Hääletamine toimus väeosade või elukohajärgsete piirkondade kaupa. See tähendas, et arvesse ei läinud mitte iga kodaniku hääl eraldi, vaid iga väeosa või piirkond omas kokku ühe hääle
Enamasti väikeste töökodade omanikud, hankides perega igapäevaelatist. Omasid madalat sotsiaalset seisundit, olles sageli kodanikuõiguseta. Orjad: Kreeka kui orjanduslik ühiskond orje kasutati kõikjal (põllul, käsitöökojas, koduteenijatena ja eeskätt raskematel töödel kaevandustes). Sõjavangid, barbaritelt ostetud või võlglased. Orjadesse suhtuti kui omaniku varasse, millega oma suva järgi toimida. Enim orje töötas aristokraatidele, kuid neid oli ka jõukamatel lihtkodanikel. Orjatöö võimaldas ülejäänud ühiskonnaliikmetel elada vabade täieõiguslike kodanikena (poliitika, vaimuelu). Naise positsioon. Abielu ja perekond. Patriarhaalne e. meestekeskne ühiskond: Naistel polnud kodanikuõigusi, olles meeste eeskoste all. Naised osalesid harva avalikel üritustel (v.a. usupidustused) Naise koht oli kodus korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi, suhtlemata külalistega. Abielu eesmärk oli saada seaduslikke järglasi ja sõlmida poliitilisi sidemeid:
Enamasti väikeste töökodade omanikud, hankides perega igapäevaelatist. Omasid madalat sotsiaalset seisundit, olles sageli kodanikuõiguseta. Orjad: Kreeka kui orjanduslik ühiskond orje kasutati kõikjal (põllul, käsitöökojas, koduteenijatena ja eeskätt raskematel töödel kaevandustes). Sõjavangid, barbaritelt ostetud või võlglased. Orjadesse suhtuti kui omaniku varasse, millega oma suva järgi toimida. Enim orje töötas aristokraatidele, kuid neid oli ka jõukamatel lihtkodanikel. Orjatöö võimaldas ülejäänud ühiskonnaliikmetel elada vabade täieõiguslike kodanikena (poliitika, vaimuelu). Naise positsioon. Abielu ja perekond. Patriarhaalne e. meestekeskne ühiskond: Naistel polnud kodanikuõigusi, olles meeste eeskoste all. Naised osalesid harva avalikel üritustel (v.a. usupidustused) Naise koht oli kodus korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi, suhtlemata külalistega. Abielu eesmärk oli saada seaduslikke järglasi ja sõlmida poliitilisi sidemeid:
Enamasti väikeste töökodade omanikud, hankides perega igapäevaelatist. Omasid madalat sotsiaalset seisundit, olles sageli kodanikuõiguseta. Orjad: Kreeka kui orjanduslik ühiskond – orje kasutati kõikjal (põllul, käsitöökojas, koduteenijatena ja eeskätt raskematel töödel – kaevandustes). Sõjavangid, barbaritelt ostetud või võlglased. Orjadesse suhtuti kui omaniku varasse, millega oma suva järgi toimida. Enim orje töötas aristokraatidele, kuid neid oli ka jõukamatel lihtkodanikel. Orjatöö võimaldas ülejäänud ühiskonnaliikmetel elada vabade täieõiguslike kodanikena (poliitika, vaimuelu). Naise positsioon. Abielu ja perekond. Patriarhaalne e. meestekeskne ühiskond: Naistel polnud kodanikuõigusi, olles meeste eeskoste all. Naised osalesid harva avalikel üritustel (v.a. usupidustused) Naise koht oli kodus – korraldas majapidamist ja kasvatas lapsi, suhtlemata külalistega. Abielu eesmärk oli saada seaduslikke järglasi ja sõlmida poliitilisi sidemeid:
Jalanõud: Terava ninaga jalatsid, poulaine, on keskaja sünnitis, mis on väikeste muudatustega kasutusel kuni tänapäevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid mõeldud ülikutele nende staatuse sümbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga kingad pahelisteks. Sellest ajast peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. Ilu ja hügieen: Keskaeg võttis Roomalt üle vanniskäimise kombe. Majapidamistes kohtas juba
Jalanõud: Terava ninaga jalatsid, poulaine, on keskaja sünnitis, mis on väikeste muudatustega kasutusel kuni tänapäevani. Algselt olid terava ninaga jalatsid mõeldud ülikutele nende staatuse sümbolina. Kinganina pikkus saavutas ajapikku tohutud mõõtmed, ulatudes kuni 45 sentimeetrini. 1363. aastal Inglismaal kehtestatud seadus määras kindlaks igale ühiskonnaklassile lubatud kinganina pikkuse lihtkodanikel 15 cm, mitteaadlikest härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel isegi kuni 60 cm. Kirik suhtus sellesse moehullusesse eitavalt ja kuulutas pika terava ninaga kingad pahelisteks. Sellest ajast peale hakkasid kinganinad laienema ning tekkis uus, pardinokaks kutsutud jalatsimood. Ilu ja hügieen: Keskaeg võttis Roomalt üle vanniskäimise kombe. Majapidamistes kohtas juba
annaabi.ee 
