· liha-piimatõud · lihatõud · tööveisetõud. Piimatõugude kasvatamisega tegeleb piimakarjakasvatus ja lihatõugude kasvatamisega lihakarjakasvatus.Peale veiste tegeleb veisekasvatus kodustatud pühvlite, jakkide, seebude ja seebulaadsete veiste bantengide, gajaalide jt kasvatamisega.Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s.o 1860ndate aastate paiku, kuid veel möödunud sajandi algul ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv. Sellel sajandil toimunud tormiline teaduse ja tehnika areng on muutnud ka veiste söötmist- pidamist, tõuaretust. Suured avastused bioloogiateaduses (DNA avastamine pärilikkuse materiaalse kandjana, geenitehnoloogia areng jne) on tublisti muutnud veiste aretuse iseloomu
Hea karjamaa ja rohusööda kasutajad Aberdiin Angus Aretatud Sotimaal, tõuraamat avaldati 1862.a. Veised on väga varavalmivad Tapakaal on 65-70% eluskaalust Peamine tõumaterjal tuuakse Euroopasse Põhja-Ameerikast Veised on ilma sarvedeta, värvuselt enamasti mustad, võib esineda ka punaseid Sünnimass 35-40 kg, täiskasvanud pullide kehamass võib ulatuda üle 1000 kg Limusiin Tõug pärit Prantsusmaalt Kasutai veo-, kui ka lihaloomana Praeguseks levinud üle maailma rohkem kui 70. riigis Värvuselt kuldne, punakaspruun, pruun Kere on pikk, tagaosa lühike, hästi arenenud lihased Iseloomulik on kerge poegimine ja vasikate väike suremus Sünnimass varieerub 40- 43 kg vahel. Täiskasvanuna võivad lehmad kaaluda 650- 850 kg, pullid aga 1000- 1200 kg. Tapasaagis on kuni 66 %
5.2.5. Turustati peamiselt Venemaal. 5.2.6. Õigus ainult mõisnikel. 5.2.7. Talupoegadel valmistamine ja kauplemine keelatud. 5.3. Talud 5.3.1. Eestis umbes 40000 talu. 5.3.2. Kasvatati teravilja, hernest, naerist ja lina. 5.3.3. Musta villaga lambad, kitsed ja sead. 5.3.4. Kanad, haned. 5.3.5. Künniloomaks härg hobusest odavam ja vähenõudlikum. 5.3.6. Lehm lihaloomana, piimaand väike. 5.4. Koormised 5.4.1. Koormised teotöö mõisapõllul. 5.4.2. Arevstust peeti vakuraamatutes. 5.4.3. Suurus sõltus talu ja talupere suurusest. 5.4.4. Mõisnikud maksid riigile makse, arvestati adramaade järgi. 5.4.5. Adramaarevisjonid pandi kirja töövõimelised talupojad. 5.4.6. Revisjoniraamatud aitavad uurida Eesti ajalugu. 5.5. Maksud 5.5.1. Pearahamaks 5.5
Mõisate tähtsamad majanduslikud tegevused: 1.Teraviljaeksport 2.Viinapõletamine 3. 2. Lõpetage laused: Talusid oli varauusaegses Eestis umbes 40 000. Põhilised põllukultuurid olid sel ajal teravili, hern, naerist ja lina. Koduloomadest ja - lindudest peeti kanu, harvem hanesid. Veo- ja künniloomana oli hinnatud härg, kes oli hobusest odavam ja vähenõudlikum, andis rohkem sõnnikut ning kelle liha lõpuks toiduks tarvitati.Lehmi peeti varauusajal pigem lihaloomana, nende piimand oli väga väike. Talupoeg pidi tasuma mõisnikele koormisi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes . Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse. Selleks korraldati iga seitsme-kaheksa aasta järel adramaarevisioone ja pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. 1783. aastal kehtestati pearahamaksu . 3
4.Linnades võrdsed kodanikuõigused 4. Talupoegade olukord Agraarolukord 1. Eestis umbes 1000 mõisa: · Rüütli- e. Eramõisad (baltisakslased) · Kroonu- e. Riigimõisaid (rendimõisad) · Pastoraadid e. Väikesed kirikumõisad (kirikuõpetajad) 2. Eesti kui ,,Rootsi viljaait" põhjapoolseim vilja eksportiv maa 3. Viinapõletamine (al. 18 saj) 4. Talumajapidamine: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?)
samuti puuduvad selle perioodi napis luuaineses ka koduhobuste luud. Pronksiaja lõpus (9.6. saj. e. Kr.) on hobune muutunud tavaliseks koduloomaks. Asvas ja Ridalas moodustasid hobuseluud ligikaudu 10%, Irus koguni 36% kõigist koduloomaluudest. Hobuseluude küllaltki suur osatähtsus kindlustatud asulate arheozooloogilises materjalis näitab selle liigi kõrget arvukust ning hobuse pidamist ka lihaloomana. Hobuse kasutamisest ratsutamisel annavad tunnistust Asvast ja Irust leitud suitsekangid. Rauaaja alguse muististest on meil vähe luumaterjali. Kalmetest on leitud teiste loomaluude hulgas ka hobuseluude ja hammaste fragmente, kuid ohvriloomana meil hobune ilmselt olulist tähtsust ei omanud. I aastatuhande teise poolde dateeritud muinaslinnustes on hobuseluude osatähtsus veel väga kõrge. II aastatuhande linnustes ja keskaegsetes linnades on hobuseluud nõrgalt esindatud
2. MERISIGADE PÄRITOLU JA ELUVIIS Merisiga on väga ammu kodustatud liik ja sellist merisiga, nagu me tänapäeval lemmikloomana peame, pole looduses kunagi elanud. Kodustatud merisea eellaseks peetakse metsikut liiki. Merisigade päriskodu on Lõuna-Ameerika mägistel aladel, kus nende eellased elasid nii rohumaadel kui ka üsna kõrgel Andide mäestikus ja merisead taluvad seetõttu ka üsna madalaid temperatuure. Tänapäevased lemmikloomadena peetavad merised on tõenäoliselt lihaloomana kasvatatud kodustatud merisea järglased. Metsikud merisead elavad haaremikarjadena ning nende päevane aktiivsusperiood langeb hommiku ja õhtutundidele, kui kiskjad on vähem aktiivsed. Seega on merisead videvikuloomad. Meriseal on efektiivsed kaitseinstinktid. Esiteks ta hüppab ärrituse või ehmatuse peale instinktiivselt õhku ja teiseks põgenevad kõik karja liikmed kiskja rünnaku korral eri suundades, mis kiskja segadusse ajab ja paremal juhul kõik sead
(kirikuõpetajad)). b) Eesti kui "Rootsi viljaait": põhjapoolseim vilja eksportiv maa (peamiselt talirukis ja oder; vähem kaer ja nisu; tollivabalt rootsi ja vene sõjaväele baltikumis) c) Talumajapidamine 17.-18.saj. (40 tuhat) : põlluharimine (peamiseks teravili, ka lina, hernes ja naeris), kolmeväljasüsteem, karjakasvatus (lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad), veo- ja künniloomaks härjad, rehielamu. d) Talurahva õiguslik olukord Rootsi ajal. Võrdlus Rootsi aja alguse ja lõpuga Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · sunnismaisus koormised seati vastavusse talu võimalustega ja märgiti · teokoormised sõltusid üles vakuraamatutesse vähenes mõisnike omavoli mõisniku suvast
b. Eesti kui ,,Rootsi viljaait" põhjapoolseim vilja eksportiv maa: · Peamiselt talirukis ja oder · Vähem kaer ja nisu · Tollivabalt Rootsi ja Vene sõjaväele Baltikumis. c. Viinapõletamine (al. 18 saj): · 1/3 teraviljast, kuna oli 2x sellest kallim. · Peamisel vene turule. · Õigus ainult mõisnikel. d. Talumajapidamisi 17.-18. saj. 40 tuhat: · Põlluharimine peamiselt teravili, ka lina, hernes ja naeris. · Karjakasvatus lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad. · Veo- ja künniloomaks härjad. · Rehielamu eesti talurahva korstnata ja aknata elumaja, mis koosneb köetavast rehetoast ja rehealusest, kus toimus rehepeks. · Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) 2
Sellega kaasnes ka hoogne metsaraie. Viinapõletamise õigus ainult mõisnikul. ,,Liivimaal sajab hõbedavihma" viinapõletamisel saadav sissetulek; peamiselt turustati Venemaale. Talupõldudel kasvatati teraviljale lisaks ka hernest, naerist ja lina. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu. Lindudest peeti kanu ja hanesid. Veo- ja künniloomaks oli härg, andis sõnnikut ja ka liha toiduks. Talus ka üks hobune. Lehm lihaloomana. Talupoegade maksukoorem ja kontroll maksude üle Mõisale koormised seisnesid teotöös mõisapõllul, arvestust peeti vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus tööjõulise talupere suurusest. Tööjõu kasutamise eest maksis mõis riigile makse, arvestati adramaade järgi. Adramaarevisjon- pandi kirja töövõimelised talupojad. Revisjoniraamatud- ajalooallikad, näha asutuse püsivust. 1783- pearahamaks, see suurendas maksude üldsummat. Hakati korraldama hingeloendusi, et panna kirja
Sisukord 2 Sissejuhatus Sõna ,,cattle" tuleb vanast prantsuse sõnast, mis tähendab omamist. Arvatakse, et esimesed veise kodustamised olid Euroopas ja Aasias kiviajal. Tänapäeva veised said alguse kõik ühest esivanemast, kelleks oli tarvas. Arvatakse, et viimane tarvas tapeti Poola aladel 1627aastal. Ajaloolises tagasivaates peeti veiseid alguses tööloomade ja sõnnikutootjatena, et tõsta põlluviljakust, kuna suhteliselt hästi oli arenenud teraviljakasvatus. Piima- ja lihaloomana hakati neid pidama alles XIX saj. II poolel s.o 1860ndate aastate paiku, kuid veel möödunud sajandi algul ei andnud keskmine talulehm aastas tonnigi piima. Veiste söötmine oli puudulik, pidamine kehv.(Veisekasvatuse areng Eestis) Ajalooliselt ei ole erilist vahet olnud piima - ja lihaveistel vaid kasutati samu veiseid nii liha kui ka piima toodanguks. Tänapäeval tööstus on aga palju rohkem spetsialiseerunud, sest peab tootma rohkem. On uuritud ka nende erinevusi, leiti et
sajandil uba, kanepit, lina ja naerist. Kartul oli pigem delikatess. Põlluharimine toimus kolmeväljasüsteemis ning põllud olid jagatud nöörimaadesse. Veel 18. sajandi lõpuni oli levinud kütisetegemine, mille puhul kesapõllule asetatud haluriidad kaeti pealt mätastega ja süüdati põlema. Koduloomadest kasvatati musta villaga lambaid, kitsi ja sigu, lindudest kanu, harvem hanesid, veo- ja künniloomana oli hinnas härg, igas talus pidi olema vähemalt üks hobune, lehmi peeti pigem lihaloomana. Lisaelatist teeniti küttimise, kalastamise ja metsmesindusega. Sulased ja teenijad tulid taludesse tööle alates 23. aprillist, jüripäevast. Pärast külvi tegeldi kesaharimise ja sõnnikuveoga, jaanipäevast algas heinategu, jaagupipäevast rukkilõikus, augusti teisest poolest suviviljakoristus. Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina
- peab andma piisavalt head saaki, seemned/terad peavad jääma pea sisse kinni mingiks ajaks · Esmalt jõudis viljelusmajandus Kreeka alale Anatooliast /kultuurvili/ (u 7000-6000 eKr), tõenäoliselt migratsioonilainega (u 20% rahvastikust?) Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042) KODULOOM - Esmalt koer (teatmikes u 11 000 a tagasi, tegelikult varem) - kas kodustatud või ise tulnud? Pigem viimast. Kas saab rääkida üldse kui koduloomast, kui pole kasutatud lihaloomana? Milleks üldse vaja kodustada? Kas nii, et emaloom tapmisel ellu jäetud pojad võeti koju kaasa, et las kasvavad suureks ja siis tapame ära? Või et tekkis konkurents - ärme lase enda maal elavaid lambaid - kitsi teiste maale - suunamine! Teiseks loomaks kitsed-lehmad, 3. sead (võis ka olla loom, kes tuli inimese juurde toidujäätmeid otsima), 4. veis (ohvritalitused), 5. Kass (kodustas inimese enda - koduloomaks siis kui algas maaviljelus - hiirte/rottide tõttu)
Võistlus toimus Hiinas, kus kaotati iludusvõistluste korraldamise keeld alles 2003. aastal, veidi enne eelmist Miss Maailma võistlust. Peruu teadlased aretasid hiidmerisea 26.10.2004 10:48 Peruu teadlased aretasid senistest liigikaaslastest kaks korda suurema merisea ning loodavad, et uue tõuga õnnestub huvi maitsva merisealiha vastu äratada kogu maailmas, vahendab Roheline Värav. Kuigi maailm tunneb merisiga peamiselt lemmik- ja katseloomana, kodustati ta Lõuna-Ameerikas just lihaloomana. Ühe hiidmerisea aretaja, La Molina riikliku ülikooli ekspordiprojekti direktori Gloria Palaciose kinnitusel on uue meriseatõu liha väga maitsev ning tekitab loodetavasti paljude ilmanurkade maiasmokkades isu seda liha tihemini nautida. Merisiga on vähenõudlik loom ning teda saab pidada suhteliselt kitsais tingimusis. Seetõttu on merisealiha tootmise keskkonnakoormus sootuks väiksem, kui sealihal, veiselihast rääkimata.
Jakk on lähedane veistele ja annab hübridiseerimisel järglasi. Ulukjakk on levinud Tiibetis mäestikus. Jakkide alamperekonnas esineb ulukvormina Kesk-Aasias üks liik, kes on andnud kodustatud vorme. Kodustatud jakid on levinud Mongoolias, Pamiiris, Mandzuurias, Nepaalis, Kõrgõstanis ja Tadzikistanis. Jakid on pikakarvalised ja suhteliselt väikesekasvulised jakipull kaalub 400-450 kg ja jakilehm 250-300 kg. Põhiliselt kasutatakse jakki töö- ja kandeloomana, vähem piima- ja lihaloomana. Jakilt saadakse aastas keskmiselt 575-600 kg piima, mille rasvasisaldus on ca 8%. Kaguaasia veiste perekonnal on kaks ulukvormi banteng ja gaur, kes on andnud kodustatud vorme. Kaguaasia veised on ulatuslikult levinud Birmas, Tais, Vietnamis ja Indoneesias. Banteng on levinud põhiliselt Indo-Hiinas ja Indoneesias. Nende turja kõrgus on 150-180 cm. Värvuselt on nad hallikaspunased, kere tagumine osa hallikasvalge. Bali saarel on bantengid kodustatud ning neid
annaabi.ee 
