Teda kutsuti õpetama erinevatesse kohtadesse. Ta saatis üle maailma laiali oma kiirlugemise meetodi õppe, mis on parandanud hariduse omandamist. Üks tunnustatumaid kiirlugemise metoodikaid on välja töötatud Venemaal. Selle väljatöötamisel on osalenud ülemaailmselt tuntud vene teadlased, nt. tehnikateadlane akadeemik O. Andrejev, psühhiaater akadeemik L. A. Kitajev-Smõk, psühholoog professor L. N. Hromov, psühholingvist akadeemik A. A. Leontjev, Moskva Riikliku Ülikooli professor V.V. Nalimov, meditsiiniteadlane ja psühholoog professor L. P. Grimak, tehnikateaduste doktorid K.V. Tarakanov ja G. G. Vorobjov jpt. Eestis on O. Andrejevi metoodika järgi kiirlugemist õpetatud 1996. aastast. Alates 2000. aastast omab OÜ Kiirlugemiskool ainuõigust õpetada kiirlugemist O. Andrejevi metoodika järgi eesti keeles. Jüri Sööt, Kiirlugemiskooli partner ja koolitusjuht, on selle programmi
õppimise vastu. Õpilaste mahajäämuse põhjuste põhjalikumaks uurimiseks, diagnoosimiseks ning arstlik-pedagoogiliseks raviks annavad võimaluse väikesearvulised (kuni 20 õpilast) tasandusklassid. Õpilaste igakülgne tundmaõppimine on aluseks individuaalsele lähenemisele ja diferentseeritud õpetamisele. Õpilaste psühholoogilise uurimise diagnostilistest meetoditest (Nõukogude Kool, 1969, A. N. Leontjev, A. R. Lurija, A. A. Smirnov, NSV Liidu Pedagoogika Akadeemia tegevliikmed) Õpetajad teavad väga hästi, et mõned õpilased omandavad üldkooli programmi väga suurte raskustega, nad on võimetud õppima. Õpetaja ülesanne on need õpilased võimalikult vara avastada ja nende hulgast välja valida defektiga lapsed (eraldada neid lastest, kelle mahajäämus on tingitud mingist muust, ajutisest põhjusest) ja suunata nad erikoolidesse, kus nad võiksid saada oma võimalustele vastava hariduse
· Jerome Bruner, Irving Rock, Richard Gregory- tajuprotsesside kognitiivteoreetilised seletused · George Sperling- sensoorse mälu ja tähelepanu uurimine · Stephen Kosslyn- kujutluse uurimine Peale eeltoodud suundumuste on ka veel mitmeid teisi mõjukaid voole: · Geneetiline epistemoloogia- Jean Piaget`- mõjukas koolkond arengupsühholoogias · Tegevusteooria- Lev Võgotski, Aleksandr Luria, Aleksei Leontjev · Arengupsühholoogiline konseptsioon- Heinz Werner · Etoloogia- Konrad Lorenz, Niko Tinbergen · Ökoloogiline psühholoogia- James Gibson Jõudsalt on arenenud psühholoogia ja eksperimentaalpsühholoogiaga integreeruvad neuroteaduse suunad (nt ajupotentside kuvamine kognitiivsete ülesannete lahendamisel). Psühholoogia arengulugu 5
otsing püsimälus ja otsustamine. Äratundmise juurde kuulub vaid otsuse vastvõtmine (jah või ei). Maht on püsimälul hiiglaslik. Paljud teadlased on seisukohal, et püsimälu on nagu võrk, mis on moodustunud infosidemete kimpudest ja põhineb assotsiatsioonidel. Info paiknemise korrastatus lubab meil mõne sekundiga leida sealt üles vajaliku fakti. Huupi otsides kuluks selleks aastaid. (Ibid:42) Vene teadlane A. Leontjev rõhutab, et kõik meie mälus salvestatav on erilisel viisil seotud antud indiviidi meelelise (sensuaalse) kangaga. Kõik eelnev viib meid järeldusteni: · omandamine on aktiivne protsess, mis nõuab meilt tõsiseid vaimseid jõupingutusi, et saavutaksime soovitud tulemused; · tuupimine, mehaaniline õppimine ei saa olla kunagi eriti suure efektiivsusega ei meeldejätmise ega arendamise seisukohalt;
Iseseisvus, algatusvõime ja valikuvabadus on jooned, mis teevad mängu lapse arengu seisukohalt tähtsaks. Mängu tunnustena on toodud välja neli komponenti a) justkui nagu päris, b) paindlikkus, c) positiivsed emotsioonid ning d) seos vahendi ja eesmärgi vahel (Saar 1997, Ugaste 2005). Seega on mäng lapsele omapärane viis vajaduste edasiseks intensiivseks arenguks, mis kinnitab mängu olulist osa lapse vaimses arengus. Peamine tingimus vaimses arengus on lapse aktiivne tegevus. A. Leontjev (1972) rõhutas, et aktiivsus on peamine protsess, mis iseloomustab lapse vaimset arengut, on eriline protsess saavutuste assimilatsioonis või assigneeringus, saadud eelmistest põlvkondadest. See protsess avaldub lapse tegevustes, mida ta ellu viib. See kujuneb tegevuse mõjul, mis vastutab antud arenguastmel suurte muutuste eest mentaalprotsessides ja psühholoogilistes lapse tunnustes (suhtlemine, mängimine, õppimine, tööjõudlus). Mäng on juhtiv tegevus eelkooliealistel lastel.
värvipimeda lähenemise korral. (Teineteisemõistmine, klt erinevuste hindamine). Oleme oma kultuuri tooted, samas jääb oma kultuur meile nähtamatuks. Kultuuripsühholoogia pakub: - Oma kultuuri suuremat hindamist, - Mõistmist, et meie väärtushinnangud on kultuurikesksed Etnotsentrism – oma kultuurikeskne hinnang teiste kultuuride liikmetele. Ajaloost Vene kultuurilis-ajalooline koolkond (Võgotski, Luria, Leontjev). Kultuuri „tööriistad“. Ruth Benedict – kultuur/populatsioon = isiksus/indiviid. Kultuuripsühholoogia vs sotsiaalpsühholoogia (grupid kunstlikes olukordades). Triandis (1989) – enesetaju (self-concept) + kultuuridimensioonid = arusaamine kultuuridest. Bruner (1990) – psühholoogia = tähendus, mida inimesed tuletavad kokkupuutes maailmaga. Shweder – mõistus ja kultuur loovad teineteist vastastikku.
Mis võtteid seal kasutatakse? Igasuguse teaduse alustalasid on metodoloogia. Mis see endast kujutab metodoloogia? Kujutab enast neid baasteadusi/teadmisi, mida arveastatakse uurimusi sooritades, tulemusi kirjeldades. Kõrgem/abstraktsem tasand on filosoofiline tasand. Mida endast dialektika kkujutab? See on areng/muutumine. Vt slaidi PsL metodoloogia Mosva koolkond lähtub A) tegevusteooriast. B) teooria FS-st (Anohhin) B) Teooria funktisonaalsüsteemidest (Leontjev) C) teoria psüühiliste funktida lokalisatsioonist (ajus), nt Luria D) teooria lapse kognitiivse arengu seaduspärasustes. (Piaget) PsL ja Filosoofia. Filosoofia on teaduste teadus. Kuidas on korras terminoloogia+ Kas pks või teine teadus on reaalne? Filsoofia teine nimetus on mõtteteadus. Püüab välja selgitada ühiskonna tunnetusprotsesside (looduse arenduse?) üldisemaid seisukohti. Kas see, mis me peas timub, on reaalne või materiaalne? Tänapäeva neuroteaduses ütleb, et see on
(kultuur) Inimpsüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas. (Mowgli-juhtumid) Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine sotsiaalse teadvuse tasemele on vahetult seotud kahe olulise teguriga: 1) töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarendamise 2) sellega seotud keelelises suhtlemise tekkimisega (Loomade ja inimese psüühika arengut on hästi käsitlenud Aleksei Leontjev) Inimteadvuse keskseks komponendiks on eneseteadvus.Väljendub minapildis. Mõiste ,,teadvus" ei ole samane mõistega ,,inimese psüühika". 11 Teadvusväline psüühika(kasutusel on oma tähenduse poolt erineda võivad alateadvus, eelteadvus,teadvustamatuse,mitteteadvustunud psüühika jms mõisted) kuuluvaks loetakse järgmisi nähtusi: · tähelepanu keskmest välja jäänud,kuid psüühikas töödeldud signaalid;
(kultuur) Inimpsüühika sai tekkida ja saab areneda ainult sotsiaalses keskkonnas. (Mowgli-juhtumid) Inimese eraldumine loomariigist ja psüühika arenemine sotsiaalse teadvuse tasemele on vahetult seotud kahe olulise teguriga: 1) töövahendite ja ühiskondliku töö väljaarendamise 2) sellega seotud keelelises suhtlemise tekkimisega (Loomade ja inimese psüühika arengut on hästi käsitlenud Aleksei Leontjev) Inimteadvuse keskseks komponendiks on eneseteadvus.Väljendub minapildis. Mõiste „teadvus“ ei ole samane mõistega „inimese psüühika“. 9 Teadvusväline psüühika(kasutusel on oma tähenduse poolt erineda võivad alateadvus, eelteadvus,teadvustamatuse,mitteteadvustunud psüühika jms mõisted) kuuluvaks loetakse järgmisi nähtusi: tähelepanu keskmest välja jäänud,kuid psüühikas töödeldud signaalid;
et teha ruumi uutele ja vajalikele assotsiatsioonidele, kujunditele, faktidele. Mälust tõrjutakse ka ebameeldiv, traumeeriv, et psüühikale puhkust anda; lõplikult aga ei unune midagi kaob omandatu kokreetsus, vorm, kuju sisu lülitatakse aga olemasolevatesse teadmistesse, kogemustesse ja käitumsie stereotüüpidesse. Mälu on aktiivne mõtestatud organisatsioon (Bartlett, Bransford, Leontjev) Organiseeritu skeem vana info integreerub uuega; säilitades muutub info aktiivseks psüühilise tegevuse regulaatoriks see eeldab säilitamist üldistustena, abstraktsena; Mälus püsivad neuro-bioloogilised eeldused taastundvaks protsessiks; mälus säiliv on bioloogiline eeldus vaimse protsessi taastamiseks Peamised muutused, mis leiavad aset mäluskeemidena talletuva ja hiljem aktualiseeruva teabega: info redutseerub (lüheneb, luihtsustub)
t. kujundamine ja sõnastamine keele abil. Kõne võib olla aktiivne (eeldab aktiivset loomeprotsessi) ja reaktiivne (kasutatakse mälus olevaid stereotüüpe). Kõne avaldub kolmes vormis: suulises, kirjalikus ja sisekõne vormis. Ülemineku vormiks suuliselt väliskõnelt sisekõnele on lapse egotsentriline kõne — väliskõne iseendale. Suuline ja kirjalik kõne jaotatakse omakorda liikideks: kõnelemine, kuulamine, lugemine ja kirjutamine. Ütluse liigendamine toimub kolmel tasandil (Leontjev, 1965): silbitasand, foneetiliste sõnade (süntagmade) tasand, fraasitasand. Silbitasandil liigendub kõnevool (täpsemalt süntagma) silpideks ja silbirühmadeks. Fraasitasand ja ütlus: Ütlus on väikseim suhtlemisüksus. Teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausest või lauserühmast. Kõne seisukohalt aga liigendub ütlus fraasideks. Keeleliselt on fraas kas lihtlause või liitlauses osalause. Igal juhul on fraaside piiril pikem paus kui süntagmade vahel
Näiteks Rubinstein (1967) nimetab tunnetuse meid huvitava aspekti afektiivseks ehk emotsionaalseks. Ta kirjutab nii: Psüühilised protsessid on mitte ainult tunnetuslikud, vaid ka afektiivsed, emotsionaal- tahtelised. Nad väljendavad mitte ainult teadmisi nähtustest, vaid ka suhtumist neisse. Tunnetus sisaldab alati kas vähemal või rohkemal määral kahe vastandliku komponendi ühtsust: teadmised ja suhtumine, intellektuaalne ja afektiivne. Leontjev (1977) aga nimetab mõistet, mis näitab nähtuse tähendust konkreetse isiksuse jaoks, isiksuslikuks mõtteks. Nii või teisiti on väärtustamise puhul alati tegemist subjekti hinnangulise tegevusega. Hinnangulise tegevuse vormid Meil on hindamine käibele läinud kitsa mõistena: selle all mõistetakse tavaliselt sõnalist hinnangut (kiitvat või laitvat) või numbriliste hindepallide panemist (näiteks koolihinded).
II korrutustabeli ja vastavate jagamisjuhtude omandamine (käsitletakse III-IV klassis, kinnistamine V klassis). I etapp on raske, sest 1) korrutamise ja jagamise sisu mõistmiseks on vaja küllalt kõrget abstraktse mõtlemise taset, milleni õpiraskustega õpilased pole oma mõtlemise arengus veel jõudnud; 2) lapsed kipuvad tabelit mehhaaniliselt pähe õppima. Korrutamise ja jagamise õpetamisel tuleb arvestada psühholoogide (Galperin, Leontjev, Davõdov jt) uurimusi, mis näitavad, et iga uut vaimset toimingut tuleb enne kujundada selle välises plaanis (st materialiseeritult), mitte aga sisemises (vaimses) plaanis. Seejärel tuleb uus toiming viia väliskõnesse, st operatsioonid on vaja läbi rääkida ja lõpuks järk-järgult kanda sisekõne ja vaimse toimingu tasemele. Kui õpilane õpib korrutustabeli pähe, on põhirõhk suunatud mäluprotsessidele, kusjuures õpilane ei taasta uut
Borkmann ja viiuldaja Johanna Znamenski; üsna palju oli samast perest muusikuid: vennad Flinkid, Ignatjevid, Kaasikud, Kallased, Kirikalid, Kreutzbergid, Kurskid, Kuusikud, Kõlarid, Mullatid, Mutlid, Raudsepad, Rosenbenkid, Sachsenid, Schellerid, Schütsid, Socherid, Šumjatserid, Veenred, Värgid, õde-vend Borkmannid ja isa-poeg Lemmikud; refräänilaulu harrastasid orkestrantidest Friedrich Kaasik, Roman Karise, Aleksander Koromaldi (Leontjev), Herbert Kulm, Georg Metssalu, Enno Mullat, Jasef Mullat (Emmanuel Muller), Voldemar Prügi, Artur Rinne, Rudolf Rotka, Adolf Scheller, Kurt Strobel, August Truder, Evald Turgan, Raimond Valgre (Tiisel) ja Vladimir Vertennikov (Mutsu 1991, 6: 22). Kõige tüüpilisem oli 7-liikmeline koosseis: viiul, 2 saksofoni, trompet, klaver, kontrabass ja trummid, s.t küllaltki ökonoomne koosseis, mis kõlab juba hästi (puhkpillid saavad kolme-
annaabi.ee 
