“Hamleti” tegelaste traagika – kas neil on lootust? (1)

“Hamleti” tegelaste traagika – kas neil on lootust?
Hamleti tegelased on kõik erinevad ning paljud isikuomadused ning mõtted on jäetud lugeja otsustada. Nende iseloomu on raske mõista, kuid seda saab teha nende tegevuse ning valikute põhjal, mis saavad neile saatuslikuks.
Teose peategelaseks on Taanimaa prints Hamlet . Ta teab, kes tappis tema isa ning soovib selle eest kätte maksta. Kuna Hamlet on kättemaksuhimuline ning manipuleeriv, ei anna ta kellelegi oma plaanidest teada. Ta on kõigi suhtes kahtlustav ning tegutseb läbimõeldult. Prints mängis hullu , sest teadis, et siis võib ta kõike öelda ilma, et teda hukka mõistetaks. Ta teab, et isa mõrvari tapmine ei oleks olnud õige lahendus. Sellega oleks ta lõpetanud vaid mõrvari elu, kuid viimane ei oleks kannatanud. Hamlet tahtis näha oma isa tapjat piinlemas. Oma pideva kahtlustamise ning plaanide sepitsemise pärast pidi ta paljust loobuma . Kuigi ta armastas Opheliat üle kõige maailmas, ei tohtinud ta seda välja näidata. Hamlet oli nii lootusetult kinni oma plaanis maksta isa mõrvarile kätte, et oli nõus kaotama isegi oma armastatu . Hamlet oleks saanud oma saatust muuta, kui oleks lasknud isa surmast lahti ning leidnud õnne koos Opheliaga. Võibolla oleks ta pidanud rohkem keskenduma Ophelia tunnetele ning koos oleksid nad ehk saanud Claudiusele kätte maksta kedagi tapmata.
Claudius oli Taanimaa kuningas ning ühtlasi ka Hamleti isa vend ning tapja . Tema traagika seisnes saamahimus ning auahnuses. Ta tappis endise kuninga, et saada valitsejaks ning abiellus veel ka Hamleti emaga. Ta oli äärmiselt tänamatu ja ülbe, sest talle ei piisanud ainult kroonist ega naisest, vaid tahtis veel kõrvaldada ka vennapoja. Tema jaoks oli venna surm tähtsusetu ja uus naine vaid aksessuaar. Krooni kandmise nimel pidi ta aga tundma pidevalt süüd, kannatama Hamleti terrorit ning varjama oma tapatööd. Selle varjamine muutis ta ebakindlaks ning pani ta korda saatma veel mõningaid mõtlematuid tegusid . Claudius oleks saanud end säästa kõikidest probleemidest, kui poleks enda venda tapnudki. Ahnus ajab upakile ning sellega ei pruugi saavutada alati kõike head.
Ophelia oli Poloniuse tütar, kes armastas üle kõige Hamletit. Printsi vanemad tahtsid neid paari panna, kuid Polonius oli vastu, sest umbusaldas noormehe armastust. Ophelia oli alandlik ning kuulas isa käsku mängida raskesti kättesaadavat. See aga ei tasunud end ära, sest Hamlet ei vaevunudki teda taga ajama . Ophelia uskus algselt siiralt Hamleti armastusse ning tundis end väga halvasti, kui viimane ta eemale tõrjus. Ophelia oli ka kaval ning otsustas samuti hullu mängida nagu Hamlet. Võibolla lootis ta, et prints teda lõpuks märkab. Kuna ta armastas Hamletit südamest, ei oleks ta tohtinud oma isa korraldustele Hamletit ignoreerida alluda. Ta oleks pidanud noormehe kirjadele koheselt vastama jäädes samas kohati salapäraseks. See oleks tekitanud Hamletis huvi ning ta oleks seadnud Ophelia endale prioriteediks. Prints oleks oma seisukohta Poloniuse suhtes ehk muutnud ja poleks teda nii kergekäeliselt tapnud . Sellega oleks säästnud ta Opheliat suurest kurvastusest, mis neiu lõpuks ka hukutas.
“Hamletis” olid tegelasteks veel ka näiteks Laertes , Polonius, Horatio ning Hamleti vanad sõbrad Rosencrantz ja Guildenstern. Laertes oli kättemaksuhimuline. Ta tahtis Hamleti tappa peale seda, kui selgus, et viimane oli tapnud Laertese õe ja isa. Talle sai saatuslikuks võitlushimu, sest võitluses Hamletiga ta hukkus. Ma leian, et Laertese viga oli see, et ta ei suutnud andestada. Kui ta oleks printsile andestanud, poleks võitlust ehk toimunudki ja kõik oleksid ellu jäänud. Polonius sai samuti surma Hamleti käe läbi ja tema surma põhjustas uudishimu. Polonius ei oleks pidanud kuninga tahtmise täitmiseks oma eluga riskima ja teiste järele nuhkima. Vaevalt , et see tema ametikohustuste hulka käis, kuna ta oli vaid kantsler. Rosencrantz ja Guildenstern said hukatud samuti Hamleti süül. Ta muutis kirja sisu, milles oli käsk nad hukata, sest avastas, et sõbrad on ta reetnud. Tema sõbrad ei oleks pidanud kuninga ees lipitsema vaid oleksid pidanud Hamletile truuks jääma. Horatio oli Hamleti ainus truu sõber ja tahtis end isegi koos Hamletiga tappa. Viimane siiski keelas selle ja Horatio jäi ellu.
“Hamleti” tegelastele sai saatuslikuks nende saladuste ja plaanide pidev varjamine. Nad lasid probleemidel aina kuhjuda ega proovinudki neid lahendada. Oleks nad rohkem omavahel sõbralikult rääkida saanud, oleks jäänud nii mõnedki inimesed elama. Kellelgi ei ole lootust, kes oma tuleviku heaks kasulikke otsuseid langetada ei suuda.