RENESSANS S 14-16 SAJAND ARS NOVA Mis on Renesanss? Renessanss- antiikkultuuri taassünd. Itaalisat alguse saanud ning 14.-16. Sajandil väldanud periood Euroopa kultuuri ajaloos. Oluliseks sai inimene! Renessansi populaarseim sõna: ISE! RENESSANSI TUNTUMAD HELILOOJAD Josquin Desprez (u.1440-1521) Orlandus Lassus (u.1532-1594) Palestrina (u.1525-1594) RENESSANSS PILLID Klahvpillid- orel, klavikord, klavessiin Keelpillid- lautole, vioola Puhkpillid- plokkflööt, pommer, dulcian, krummhorn Vaskpillid- trompeid, tromboonid, tsink Ansamblipillidena kasutati puupuhkpille. RENESSANSS MUUSIKAS Meloodia lihtne, laulev, rahulik, pole suuri kontraste. Kontrapunkt. Tekib Prantsusmaal - 14..saj. Madalmaades- 15.saj. (Holland, Belgia, Luxenburg, Kirde- Prantsusmaa) ILMALIK Prantsuse sansoon - laul armastusest Canzon - sansooni instrumentaal- töötlus Madrigal - it.k-emakeelne laul, Polüfooniline 3-6 häälne
Varasemaid kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes võib ära tunda kitarrile sarnanevaid instrumente. Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra Morisca), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. Sajandil tulid moodi nelja topelt keelega kitarrid, mis sarnanesid lautole. 16. Sajandil lisati viies topelt keel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. Sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. Sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. Sajandil tekkisid muusikutel tänu kommunikatsiooni ja transpordi arengule võimalused kaugemale reisida ja seetõttu sai kitarr laialt tuntud pilliks. Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid
Kujunemisajal olid sageli vabad koosseisud, aegamisi kujunes spetsiifiline mängutehnika. Orelimuusika Vokaalpalade töötlused. Tähtis helilooja oli Rooma Peetri-kiriku organist FRESCOBALDI. Süit Ammu oldi tantse järjestatud tantsupraktikast lähtuvalt, näiteks sammtants (enamasti 2- osalises mõõdus) ja hüppetants (enamasti 3-osalises mõõdus). Süidilikus tsüklis olid osad reeglina samas helistikus. 16. saj. ilmusid tantsukogumikud lautole. Lautosüidid tõrjuti aegamisi kõrvale klavessiinisüitide poolt. FROBERGER'i (+1667) loomingus kujunes kindel 4-osaline süidi tsükkel: ALLEMANDE (saksa tants), COURANTE (prantsuse-itaalia), SARABANDE (hispaania), GIGUE (inglise). Bach'i ajal olid need põhitantsudeks, süiti laiendati vahelekiilutud tantsudega (menuett!) ja avaosaga- Praeludium, Sinfonia, või Ouverture. Prantsusmaal koostas LULLY süite oma ooperite tantsudest koos avamänguga ja andis
• 1500 teost ja 9 sümfooniat — säilinud 8 • 600 soololaulu e. Lied-i, milledes on loodusteema põimunud armastus-, pettumus- või surmamotiiviga. Peamiselt Goethe, Schilleri jt tekstidele loodud • 8. sümfoonia on lõpetamata sümfoonia — täielikult romantiline. 2 osaline, sonaat-allegro vormis • 20 keelpillikvartetti, 22 klaverisonaati • loodusega ‘’Forell’’, ‘’Metshaldjas’’ • kunst ‘’Muusikale’’, ‘’Lautole’’ 2) Fryderyk Chopin (1810-1849) Pärit Poolast. • rahvusliku suuna rajaja • valssidel ja prelüüdidel eriline tähendus — laiendas zanri piire • 17 laulu ja kammermuusikat — pigem väikevormid sooloklaverile • klaverivirtuoos • iseloomulik klassitsitlike ja romantiliste väljendusvahendite tasakaalustatus • tõi täiesti ainulaadse klaverifaktuuri, oluline roll harmooniliste nüansside peenel sulandamisel pedaliseerimise abil
Martin Luther lõi ise väga palju laule, muusika võttis enne teda ilmunud nootidest. 16. sajandi lõpuks polnud enam haruldane, et kasutati orelit, aga teda ei tohtinud kasutada üksi. Orel oli koraalilaulude saateks. Lutherlikud koraaliraamatud ilmusid 1524. aastal. Neid laule, mida ta ise on teinud, on ka tänapäeval tuntud nt ,,Ma tulen taevast ülevalt" ning ,,Üks kindel linn ja varjupaik". Pillimuusika renessanssis Väga palju näiteid on säilinud tänapäevani (lautole ja klavessiinile). Keelpillidest olid kasutusel kõik viola tüübid, harf. Klahvpillidest kasutati klavessiini, klavekordi ja orelit. Puhkpillidest flöödid, pommer (tänapäeva oboe), dulcian (tänapäeva fagott). Arenes ansamblimuusika (16. sajandi lõpp), mida kirjutati tantsude näol. Tantsud: galliard, paviaan, saltarello ja Branl. Kuulsamad heliloojad: Sakslane Susato (16. saj.) ja prantslane Frank.
Pärast õpinguid Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris otsustas ta hoopis muusika ja laulmise kasuks. Ta lõpetas Tallinna Muusikakooli klassikalise ja dzhässlaulu erialal. Hiljem pühendus vanamuusikale. Ta on õppinud Euroopa prestiizhikamas vanamuusika õppeasutuses SCHOLA CANTORUM BASILENSIS (Shveits) Dominique Vellardi juures laulmist ja keskaja muusikat. ROBERT STAAK (lauto, löökpillid) Pärast Tallinna Muusikakooli lõpetamist klassikalise kitarri erialal pühendus ta lautole ja teistele vanadele näppepillidele (theorb, barokk-kitarr). Ta on õppinud Leif Karlsoni (Helsinki) ja Hopkinson Smithi (Basel) juures. Ta on hinnatud ka basso continuo mängijana ja õpetab Eesti Muusikaakadeemias klassikalistele kitarristidele generaalbassi ja lautot. Viimastel aastatel on ta tegelenud ka vanade löökpillide mängimisega, õppides seda Poul Høxbro (Taani) juures. Robert Staak on töötanud muusikatoimetajana Eesti Raadios ja aastatel 1991-1998
Barokile omast võimsust, pidulikkust, suurejoonelisust väljendas orel Kasutusele võeti oboe, fagott (arenesid pommerist), metsasarv ja klarnet (17.saj lõpp) Õukondade tantsulembus andis põhjuse tantsumuusikat luua. Tantsumuusika loodi ka kuulamiseks - kontsertteostes. Süit (suite pr k järg) on teoseliik, mis ühendab iseseisvaid väikepalu suuremaks sisuliseks tervikuks. Võib olla mistahes koosseisule (Orkestrile, klavessiinile, lautole, viiulile) loodud. Barokkajastul loodi põhiliselt tantsusüite - erinevate tantsukarakteritega palad vaheldusid muude väikepaladega. Saksa tantsusüidis olid esindatud kindlalt neli erineva päritoluga tantsu Allemande - paarisosalises taktimõõdus rahulik saksa tants Courante - kolmeosalises taktimõõdus elav prantsuse tants Sarabande - kolmeosalises taktimõõdus väga aeglane hispaania tants Giuge - 6/8 või 9/8 taktimõõdus väga kiire soti meremeeste tants
kammerork.-le, ,,Du, ewig du" (2001, Sina, igavesti Sina) flöödile, tsellole ja klavessiinile, viiulikontsert (2002), ,,Siis oled vaikuses mu ligi üksnes Sina" (2002) vokaalansamblile, ,,Be lost in the Call" (2003) sümfoniettkoosseisule, ,,Adios/ r Rma" (2003) kahele kontratenorile, koorile ja instrumentaalansamblile, ,,Songs" (2005) solistidele, vokaalgrupile ja instrumentaalgrupile, tsellokontsert ,,Before" (2006, Silmitsi), ,,Flow" (2008) kontratenorile, lautole ja gambakonsordile jt. Tõnu Kõrvits (1969) Tõnu Kõrvits õppis Tallinna Muusikakeskkoolis, lõpetas 1994. aastal Raimo Kangro kompositsiooniklassi Eesti Muusikaakadeemias ning jätkas aastatel 1994-1998 magistrantuuris professor Jaan Räätsa juhendamisel. Ta on osalenud noorte arranzeerijate meistrikursustel Hilversumis (Holland, 1997) Metropole Orchestra ja dirigent Vince Mendozaga ning Stephen Montague kompositsiooni- meistriklassis Gdanskis (Poola, 1998).
Orlandus Lassus ,,Bon jour, mon coeur" lihtne homofooniline faktuur. Prantsuse chanson 16. sajandil. 16. saj. alguse prantsuse heliloojad jätkasid missade ja motettide kirjutamist Madalmaade koolkonna stiilis. 16. saj. I poole Pariisi ümbruses tegutsevad heliloojad kujundasid välja uut tüüpi chansoni. Pierre Attaignant 1. prantsuse nooditrükkal, ilmutas 1528 1552 üle 50 chansonikogumiku, kokku ~1500 laulu + veel teiste trükised. + veel tohutu hulk chansonide seadeid (nt lautole, häälele ja lautole, klavessiinile jne). Kuni 16. saj. II veerandini andsid chansoniloomingus ja kirikumuusikas tooni ühed ja samad heliloojad. Koos laululoomingu järsu kasvuga tuli muusikasse palju uusi autoreid. Populaarseim autor Clement Janequin (~1485 ~1560). Eriti hinnatud kirjeldavate chansonide poolest. ~280 peamiselt 4häälset laulu, stiililiselt mitmekesised. Omapäraseim osa on nn programmchansonid ulatuslikud, lauljale tehniliselt
On lihtsakoelisema ehitusega võrreldes fuugaga. Eelmäng. Süit On mitmeosaline teos, mis koosneb sisuliselt ühendatud väiksematest palades. Neid on loodud nii solistile, ansamblile, orkestrile või koorile. Süidi ajalugu algas üheks teoseks ühendatus erinevatest tantsudest19 sajandist saati pole tantsumuusikat loodud ainult tantsimiseks. Tavaks oli kokku liita erineva iseloomuga aaeglane pavaa ja elavaloomuline galjard. Loodi palju taolist muusikat lautole.19 sajandist on süitidesse liidetud palju erinevat muusikat. Neid on loodud lavamuusikast, kontserdist, ooperist jne.17 sajandil kujunes välja klassikaline tantsusüit, millesse ühendati neli erineva päritoluga tantsu:Allemande- Courante, Sarabande ja Gigue.Neile lisati veel menuett, gavott, polonees jm kui k mittetantsulisi osi. Partita on itaalia keeles süit.G. Bizet, Bach, Händel, Tsaikovski, E. Tubin Programmiline muusika Vastandiks on absoluutne muusika
orkestris. Barokile omast võimsust, pidulikkust,suurejoonelisust väljendas orel. Kasutusele võeti oboe, fagott (arenesid pommerist), metsasarv ja klarnet (17.saj lõpp) Õukondade tantsulembus andis põhjuse tantsumuusikat luua, loodi ka kuulamiseks kontsertteoseid. Süit ( suite pr k järg) on teoseliik, mis ühendab iseseisvaid väikepalu suuremaks sisuliseks tervikuks. Võib olla erinevale koosseisule (orkestrile, klavessiinile,lautole,viilulile..) loodud. Barokkajastul loodi põhiliselt tantsusüite erinevate tantsukarakteritega palad vaheldusid muude väikepaladega. Klassikalises tantsusüidis olid esindatud kindlalt neli erineva päritoluga tantsu Allemande paarisosalises taktimõõdus rahulik saksa tants Courante kolmeosalises taktimõõdus elav prantsuse tants Sarabande kolmeosalises taktimõõdus väga aeglane hispaania tants Gigue 6/8 või 9/8 taktimõõdus väga kiire soti meremeeste tants
positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraali reformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil. Enne 16. sajandit ei kirjutatud instrumentaalmuusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer, dulcian, krummhorn, trompet ning tromboon. Instrumentaalmuusika zanriteks olid prelüüd, fantaasia, toccata ja kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama perekonniti sopranist bassini.
Barokile omast võimsust, pidulikkust,suurejoonelisust väljendas orel. Kasutusele võeti oboe, fagott (arenesid pommerist), metsasarv ja klarnet (17.saj lõpp) Õukondade tantsulembus andis põhjuse tantsumuusikat luua, tantsukaraktereid rakendati ka kontsertteostes (kuulamiseks) Süit ( suite pr k järg) on teoseliik, mis ühendab iseseisvaid väikepalu suuremaks sisuliseks tervikuks. Võib olla erinevale koosseisule (orkestrile, klavessiinile,lautole,viilulile....) loodud. Barokkajastul loodi põhiliselt tantsusüite – erinevate tantsukarakteritega palad vaheldusid muude väikepaladega. Klassikalises tantsusüidis olid esindatud kindlalt neli erineva päritoluga tantsu Allemande – paarisosalises taktimõõdus rahulik saksa tants Courante – kolmeosalises taktimõõdus elav prantsuse tants Sarabande – kolmeosalises taktimõõdus väga aeglane hispaania tants Gigue - 6/8 või 9/8 taktimõõdus väga kiire šoti meremeeste tants
Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil. Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina. Instrumentaalmuusika Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon. Instrumentaalmuusika zanriteks olid prelüüd, fantaasia, toccata, kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama
Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil. Rooma koolkond (16. sajandi keskpaik) järgis Trento kirikukogu juhiseid ja oli akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga. Koolkonna kuulsaim esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina. Instrumentaalmuusika Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon. Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüd, fantaasia, toccata, kantsoon. Ansamblimuusikast olid levinud tantsud – braanl, pavaan, galliard. Pille hakati ehitama
teistesse Euroopa riikidesse ei jõudnud see enne 13. sajandit. Keskaegne lauto oli meloodiline muusikariist, mida mängiti hanesulest lipitsaga. Sellega sai mängida üht muusikaliini, akordidega kadentsides ja fraaside lõpul. Ent 15. sajandil hakati seda mängima sõrmeotstega ja see võimaldas mängida mitut partiid korraga. Lipitsa asendamine sõrmedega annab tunnistust, et lauto kujunes polüfoonilise mänguviisiga sooloinstrumendiks. 16. sajandi lautole oli kinnitatud juba kuus ning sajandi lõpuks koguni 10 keelt, kasutusel oli seitse erinevat lautoliiki. Renessansi ajal sai lauto instrumentide hulgas kõrgeima staatuse ta oli populaarseim soolopill ja ideaalseim partner laulu saateks, ta kõlas kammeransamblites nii kodanlaste kui aristokraatide kodudes. Kui kuni 16. sajandini kasutati lautot tavaliselt ansamblipillina, siis 16. sajand tõstis lauto soolopilli staatusesse. Citola
Enamasti armastuslaulud. Programmsansoon seal kasutati helimaalitehnikat, kus muusikas kujutatakse looduspilte või olustikustseene nagu lindude laul, lahingustseenid jms. Clément Janequin sansoonizanri kuulsaim helilooja. Instrumentaalmuusika Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon. Itaalia lauluvormid Itaalia rahvalikud laulutüübid olid frottola (rütmikas tantsulaul, domineeris ülemise hääle
annaabi.ee 
