Paljandite jalamilt voolab välja mitu allikat ja esineb ka koopaid. Ürgoru nõlvu katab männi-kuuse segamets. 8.Meenikunno Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast meenikunnoraba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunnoraba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht. Rabal esineb hulgaliselt soosaari, mõned kaetud ilusa männikuga, teistel jälle kasvab lopsakas ja liigirikas salumets.
ümber maastikukaitsealaks. Kaitseala eesmärk on säilitada ja kaitsata omapärast Meenikunno raba ökösüsteemi, Nohipalu Valg- ja Mustjärve, Nohipalu mõhnastikku ja kaitsealuste liikide elupaiku. Kaitseala kuulub üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. 5 Joonis 2. Meenikunno raba. Meenikunno raba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba ning kujunemisjärgus on laukaraba. Raba edelaosa on tekkinud pärast jääeaga, enam kui 8000 aastat tagasi kujunenud veekogu kinnikasvamisel. Ülejäänud rabaosa areng on alanud Eestis suhteliselt harval moel- rabaturvas on hakanud ladestuma otse liivale. Meenikunno raba turbalasundid on veega küllastunud. Liivad selle all on ainult osaliselt ja seetõttu raba n.ö “ ripub õhus“.See tähendab, et põhjavesi on raba “põhjast“ 1-2 m sügavamal ja raba alla jääb kuiv kiht
Ilmselt hakkas 3,5 tuhat aastat tagasi pinnasevesi uuesti tõusma ja madalsoo vahepeal taastus see seostub samaaegse Valgjärve taseme tõusuga. Hiljem turbalasundi kasvades jätkus tänaseni kestev raba areng. Meenikunno raba on seega suhteliselt noor ning see on üheks põhjuseks, miks siin leidub 4- 5 m üle raba pinna ulatuvaid künniseid nagu Pikksaar ja Pähklisaar. Väljakujunenud on puisraba, lageraba, älveraba ning väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba Kerttu Luik YASB-51 072877 5 SISUKORD teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, sageli veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid. Turbakihi maksimaalseks paksuseks on 5,8 m, keskmine paksus on 2,6 m. Rabaturvas on looduses küllastunud rabaveega. Erandiks on Meenikunno lääneosas paiknev
Test 2 Taimkate, koosluste klassifitseerimine. 1. Vii kokku klassifikatsiooniastme nimetus ja näide sellest: Metsatüüp – jänesekapsakuusik, Tüübiklass – arumets, Tüübirühm – laanemets, Kasvukohatüüüp – jänesekapsa 2. Kirjuta iga taimkatteüksuse juurde suurusjärk: Soostike taimkate (rabamassiivid, soojärved, rabasaared) – Makrokombinatsioon, Rabamassiivi taimkate (servamäre, rabamännik, puis-älvesraba, puis-laukaraba, lageraba) – Mesokombinatsioon, Mõhna metsakooslused – Mikrokombinatsioon, Sadade kilomeetrite suurused mandriosad – Megakombinatsioon 3. Sea vastavusse mõisted ja sisu: Klassifikatskooni põhiüksus, kuhu kuuluvad kõik teatud floristilise koosseisu ja ühesuguse välimusega kooslused ühetaolistes kasvukohatingimustes. Eristatav kahe rinde dominantide alusel. – Assotsiatsioon, Üksus, mis hõlmab kooslusi, kus on sama edifikaator. – Formatsioon,
Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna. Rabasaartel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille tavapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal. Kaitsealal on rikkalik linnustik
Sookaitseala pindala on 554 ha (EELIS). Piiumetsa maastikukaitseala pindala on 1130 ha (EELIS 2). Kaitseala jaguneb vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kolmeks sihtkaitsevööndiks ja üheks piiranguvööndiks (Piiumetsa maastikukaitseala kaitse-eeskiri). Elus ja eluta loodus Piiumetsa raba on kahest lihtlaamast moodustunud liitlaam. Vanema, edelapoolse laama keskosas on älveraba, mida ümbritseb puis-laukaraba vöönd. Nooremal, kirdelaamal on ülekaalus lage älveraba (Reier ja Kukk, 2000). Soo toitub põhiliselt sademetest. Kuivenduskraavide võrk on osaliselt kinni kasvanud, seetõttu on vee äravool aeglane. Siiski alandavad vanad kraavid raba veetaset, põhjustades puurinde tihenemist. Raba hüdroloogilise seisundi parandamiseks tuleks olemasolevad kuivenduskraavid täielikult sulgeda (Reier ja Kukk, 2000). Rabade taimestik on tavaliselt liigirikkam rabasaartel ja servaaladel
maailmade habrast pidevust. 3. LUULENÄITED ,,See maa"(1967) ...et ta pidi harima maad, kust ta oli võetud 1. Mos 3:23 See porine maa Võtmata kartulitega On minu Need paakeveest põdurad niidud Paari viletsa kuhjaga On minu See ohakaräämas paepealne põld, 11 See kassitappudes teeäärne räga, See laukaraba, See mädasoo. Nad on minu. Mina vastutan nende Ja nemad minu eest. (,,Linnuvoolija", 1970) ,,Selge hetk"(1957) Tuulise laotuse heledaid pilkusid Otsivad silmad mul äkitselt kohtasid Sinised kaugused kutsuvalt vilkusid Valusaid rõõme ja ootavaid ohtusid Meretaguseid imedeimesid Lainetus kandis mu jalgade ette. Siiani nimeta soovide nimesid Tuuleiil kirjutas rohtu ja vette. Kõrgus ja sügavus korraga paotusid, Silmapiir rebenes maa küljest valla.
Soopõhja vagumus on soostiku pinnareljeefis nõrgalt märgatav lameda nõona. Nagu soo mineraalpõhjal, nii on ka pinnareljeefis poolsuletud nõgu, kuhu valguvad ümbruse pinnaveed ning tekitavad omalaadse, mõnevõrra aabasoodele iseloomuliku veereziimi. Soo laienemise vältimiseks on 20 saj. algul lagesoo ja metsa piirile kaevatud kraavid, kus vesi suundub Purtse-, Taga ja Pungerja jõkke. [] [] Soostiku lõunapoolses osas valdab puis- ja laukaraba, põhjaosas on ülekaalus lodualad ning vesised lagerabad. Piirkonna keskosas, äravooluta nõgusal alal laiuvad ulatuslikud märed. [] Veestik Muraka soostiku vetevõrk koosneb avaveelises osas paljudest üksiklaugastest ja laugastikest. Laugaste suurim läbimõõt on kuni 400 meetrit, enamik jääb siiski 2040 m vahemikku, sügavus küünib 13 meetrini. Laugastikest on suurimad Pardilaukad, Ilusa ning Iissaare laukad. Muraka soostik toitub ka sademetest ja moreeniveest
veel sügavalt juurduvaid taimi. Männikute kuivendamisel võib siirderabas saada samasuguseid tulemusi kui siirdesoodes. Kõrgrabas on turba pindmine kiht alumisest viljakam; siirderabas ja nõmmrabas vastupidi. *rabasid liigitatakse ka puude arvu ja kasvu põhjal. Lähtudes sellest jagunevad rabad kolme rühma: rabamännikud, puisrabad ja lagerabad *alumiste rinnete taimkatte, älveste ja laugaste rohkuse järgi eraldatakse neli eriilmelist rabatüüpi: puhma-, rohu-,älve-, ja laukaraba. *taimegeograafilisest seisukohast jagunevad Eesti rabad kahte tüüpi: Lääne-Esti ja Ida-Eesti rabad. Läänetüüpi rabade nõlv on lühike ja suhteliselt järsu tõusuga. Ülejäänud rabast on enam-vähem tasane. Idatüüpi rabad on kumertad ja neil puudub selgesti väljakujunenud järsk nõlv. Idatüüpi rabadel kasvab hanevits, mis on meie aladele tulnud idast, läänetüüpi rabades puudub. Viimasel leidub aga raba-jänesvilla ja porssa, mis on läänepoolse päritoluga. Idatüüpi
Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus. Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid Madalsoo - liigivaene madalsoo - liigirikas madalsoo - õõtsik- madalsoo - madalsoomets - lodumets - allikasoo Siirdesoo - rohu- siirdesoo - õõtsik siirdesoo - siirdesoomets Raba - nõmmraba - mättaraba - peenar- älvesraba - laukaraba - rabamets Eestis on sood jaotatud “Eesti soode valdkondadeks” • I Lääne-Eesti väikeste madalsoode valdkond • II Lääne – Eesti suurte ja keskmise suurusega soode valdkond • III Edela – Eesti suurrabade valdkond • IV Kesk – Eesti väikerabade valdkond • V Põhja - Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode valdkond • VI Põhja - Eesti Kõrgustiku suurte mosaiiksoode valdkond
Võib esineda karstivorme, koopakesi, kivikülve. Klindimetsad Sadu aastaid samas paigas esinev kooslus. Vajavad hooldamist. Puisniidud Esineb kuivanud oksi ja tüvesid. Seal elab kitsalt kohastunud putukaid. Looduslikult uuenenud põlendikud II. -Kasvukohatüüüp jänesekapsa, Metsatüüp jänesekapsakuusik, Tüübirühm laanemets, Tüübiklass arumets - Mõhna metsakooslused Mikrokombinatsioon Rabamassiivi taimkate (servamäre, rabamännik, puis-älvesraba, puis-laukaraba, lageraba) Mesokombinatsioon Sadade kilomeetrite suurused mandriosad Megakombinatsioon Soostike taimkate (rabamassiivid, soojärved, rabasaared) Makrokombinatsioon -Kõrvutiasetsevad, kuid erinevates tingimustes arenevad kooslused lähevad üksteiseks üle liikide järkjärgulise ärajäämise ja juurdetuleku teel. Ruumiline kontinuum Liikide, nende rühmituste või koosluste järjestamine piki telgi, mis määravad taimkatte varieerumise. Ordinatsioon
Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala suurus on 2651 ha. 3. Kaitse alla võtmise eesmärk e mida kaitstakse. Kaitseala eesmärkideks on säilitada ja kaitsta omapärast Meenikunno raba ökosüsteemi, metsise elualasid ning Nohipalu Must ja Valgjärve elustikku. 4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Natuke vähem kui poole kaitsealast moodustab raba. Meenikunno raba on arenev raba, kus on väljakujunenud puisraba, lageraba ja älveraba, väljakujunemisjärgus on laukaraba. Raba idaosa ilmestavad kaks laugasjärve, mis on tõenäoliselt jäänukid kunagisest suurest järvest. Raba teevad omanäoliseks ühel joonel asuvad suured, enamasti veega täidetud lohud ehk langatuslehtrid, mis olla tekkinud aluspõhja tektoonilise rikke tagajärjel ja see, 5 et turbalasundi all paikneb veega küllastumata liivakiht. Seega on Meenikunno raba nn. "rippuv" soo
Soligeenne – liikuva pinnaseveega, allikalised Ombrotroofne – sademevee toitelised Eesti soodes on mitmeid taimkatte kasvukohatüüpe, taimestik ja selle iseärasused on aga toiduahelate ja toiduvõrgustike alus. Eesti soode taimkatte kasvukohatüübid Madalsoo - liigivaene madalsoo - liigirikas madalsoo - õõtsik- madalsoo - madalsoomets - lodumets - allikasoo Siirdesoo - rohu- siirdesoo - õõtsik siirdesoo - siirdesoomets Raba - nõmmraba - mättaraba - peenar- älvesraba - laukaraba - rabamets Eestis on sood jaotatud “Eesti soode valdkondadeks” 8tk. 7.2. Soode mitmekesisuse erinevad aspektid, seda kujundavad tegurid. 3 olulist tunnust: eriline veereziim, sootaimkate, sootaimede jäänused ei lagune. •Eriline veereziim – vett tuleb juurde rohkem kui seda ära aurab – liigniiskus •Sootaimkate – kasvavad sootaimed e. helofüüdid •Sootaimede jäänused ei lagune – säilivad veerohkes anaeroobses keskkonnas lagunemata - turbana
Lage- ja puisrabade tüübirühm -mättaraba kasvukohatüüp: domineerivad sookail, kanarbik, pruun turbasammal; karakteersed liigid hanevits, harilik jõhvikas, kukemari, alpi jänesvill -peenra-älvesraba kasvukohatüüp (mätastel ja kõrgemates mättavahedes nagu mättarabades) älvestel karakteersed liigid rabakas, valge nokkhein, pikalehine huulhein, mudatarn, pudev turbasammal, õrn turbasammal. -laukaraba kasvukohatüüp: karakteersed liigid pudev turbasammal, sagedamini kollane vesikupp, valge ja väike vesiroos, vahelmine vesihernes, kalda ääres valge nokkhein, mudatarn, rabakas. SOODE LOOMASTIK Madal- ja siirdesood Putukad -üle 1500 liigi, kõige liigirikkam rühm mardikalised -põõsarindes ja samblarindes domineerivad mardikalised, rohurindes tirdilised ja kahetiivalised -mardikalistest on arvukamad avamaalised liigid
Rabad (sademetoitelised sood) on kujunenud kas esmaselt, soode arengu jooksul turbalasundi kasvades, või teiseselt, liivase lõimisega mullas vettpidava nõrgkivi tekkimise tagajärjel – niisuguseid rabasid nimetatakse nõmmrabadeks. Raba üldine ilme ja taimkatte struktuur olenevad mikromaastikest. Selle järgi, milline on mikromaastike vahekord, eristatakse rabade alltüüpe, näiteks mättaraba, peenra-älveraba ja älve-laukaraba. Lisaks eristatakse Eestis lääne- ja idatüüpi rabasid. Läänetüüpi rabadel on nõlv suhteliselt järsk, raba keskosa aga enam- vähem tasane, soo mikromaastike jaotusmuster on korrapäratu, tunnustaimed on raba- jänesvill, vahelmine huulhein, porss ja punane turbasammal. Idatüüpi rabad on kumerad, neil ei ole selgesti väljakujunenud järsku nõlva, mikromaastikud paiknevad enamasti kontsentriliselt hüdroloogilise keskme ümber, taimedest on
annaabi.ee 
