Leidsid 14 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lapsuliblikas". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lapsuliblika, röövik, liblikad, liblikas, röövikud, lapsuliblikas, valmik, imilont, nektar, tunnevad, tavalisem, ilmade, ilmuvad, aastaaja, talvituvad, rohust, emased, sooned, eredad, koosneva, türnpuul, arengujärk, aplalt, koguda, kaelaga, liitsilmad, imevad, vedelat, puhkeolekus, nektari, maitset, munebsuguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik
müüripragudes ning varjatud aianurkades. Meie küllalt karmi talve on aga suutelised üle elama vaid vähesed neist. Kaitse vaenlaste eest Koerlibliklaste röövikutele on iseloomulik okkaline välimus ning see sunnib enamiku lindudest nende ründamisest loobuma. See taktika ei toimi ainult käo puhul. Röövikute okkad on vähetõhusad ka herilaste ja röövputukate rünnakute vastu. Kuna koerlibliklased on üsna head lendajad, ei ähvarda neid õhus lindude poolt ükski hädaoht. Kui liblikad maha istuvad ja tiivad kokku panevad, siis enamikul liikidest erk värvus kaob. Admiralil on maskeering eriti tõhus, tiibade alapool meenutab kuivanud puulehte. Põhiandmed Klass: Putukad Selts: Liblikalised Sugukond: Koerlibliklased Perekond ja liik: Vanessa atalanta Suurus Tiivaulatus: 55-64 mm. Värvus: Punased ristivöödid ja valged tähnid mustal taustal. Jalad: eesjalad on lühikesed ning harjataolised, liblikas kõnnib kahe tagumise paari abil. Paljunemine Innaaeg: Kevad.
........................................................................ 2.7 Väike-kapsaliblikas............................................................................................................ 2.8 Naeriliblikas....................................................................................................................... 2.9 Põualiblikas........................................................................................................................ 3. Lapsuliblika ja koiduliblika võrdlus........................................................................................ 4. Lapsuliblikas............................................................................................................................ 5. Koiduliblikas............................................................................................................................ 6. Kokkuvõte......................................................................................
Märslased Psychidae Pisitiiblased Micropterygidae Punnpealased Hesperiidae Põualibliklased Pieridae Ratsulibliklased Papilionidae Siidikedriklased Bombycidae Silmiklased Satyridae Sinilibliklased Lycaeniidae Surulased Sphingidae Tutlased Notodontidae Udeselglased Thyatiridae Vaksiklased Geometridae Öölased Noctuidae Suur- ja pisiliblikad Suuruse järgi jaotatakse liblikad kahte rühma: suur- ja pisiliblikad. Pisiliblikate hulka kuulub rohkearvuliselt liblikaid, kellest paljudel on tiibade siruulatus vaid mõni millimeeter. Nende hulka kuuluvad inimeste pahameelt esile kutsuvad riidekoid, terakoid, kasukakoid ja paljud teised koilased, kelle röövikud kahjustavad tarbeesemeid ning toitu. Palju taimekahjureid on leediklaste ja mähkurlaste hulgas. Õunamähkuri ja hernemähkuri väi kesi röövikuid võib sageli leida
Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel
välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
........................................................................7 3. Lisa....................................................................................................8 3.1. Põhiandmed Pääsusaba kohta...................................................8 3.2. Pildid...........................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Referaadi koostasin ma liblikalistest. Valisin liblikad kuna nad on nii võrratult ilusad. Kui väljas on näha liblikaid siis on teada, et suvi pole enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
Libamissuised - kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte. Toakärbes - Mantibulae+maxillae redutseerunud. Põhiline labium ja käsnakujuline labellum. Pistmissuised - putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik. Munast koorub valmikust hoopis erinev vastne, põrnika puhul tõuk, kes jääb selliseks ka kasvades ja kestudes. Kasvu lõppedes moondub vastne liikumatuks nukuks. Nuku kestas tekib tema kehamaterjalist hoopis teistmoodi loom suguküps valmik, kes enam ei kestu. Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut nümf e.neidis. Munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks. 54. 3 sabaniiti nii vamlikul kui vastsel ainulaadne
Naksurite vastsed elavad metsakõdus, mädas puidus, mullas ja taimede maa-alustes osades. Nad söövad taimede värskeid või kõdunevaid osi. Osa vastseid on aga röövtoidulised - nad toituvad putukate vastsetest. Vastseid on kahte tüüpi. Osa on valkja lihava (mitte kõvera!) kehaga, teised on punakas-pruunid, tugeva kehakattega ussitaolised tõugud. Viimaseid on nimetatud ka traatussideks. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/naksurlased.htm) Suurliblikad(Macrolepidoptrea) Liblikad on tinglikult jagatud kahte rüma - pisiliblikad ja suurliblikad. Kokku on maailmas liblikaliike umbes 150 000. Eestis on liblikaid üle kahe tuhande liigi, kusjuures suur- ja pisiliblikad jagunevad peaaegu võrdselt. (,,Extra" Elu 97.05.17) Suurliblikad on enamuses pisiliblikatest märksa suuremate kehamõõtmetega. Eluviisi alusel jaotatakse nad omakorda kahte rühma. Enamus päeval ringi lendavaid suurliblikaid kuulub päevaliblikate hulka. Neid
nende taimede põllul enam putukamürke vaja kasutada. Näiteks on viidud kartulitaimedesse mullabakterite geene (pärilikkusainet), mistõttu hakkavad taimed tootma aineid, mis on kartulimardikale mürgised. Selline mürk on ohtlik vaid kindlale putukaliigile ega kahjusta teisi loomi või inimest. Niisuguseid taimi nimetatakse GM- taimedeks ehk geneetiliselt muundatud taimedeks. Pilt ja alltekst: Kartulimardikad on ohtlikud kahjurid (pildil valmik ja vastne), kes võivad põllul kiiresti hävitada kogu taimede lehestiku. --- 45 Kuidas selgrootud söövad? Selgrootute toitumisviisid on väga mitmekesised. Osa veeloomi on filtreerijad, kes sõeluvad veest toiduosakesi või väikseid organisme. Käsnad ja karbid veedavad kogu elu ühel kohal ja saavad toidu neist läbi voolavast veest. Karpidel jäävad veega kehaõõnde sattunud mikroorganismid lõpuste külge, mille ripsmekesed need edasi suuavasse toimetavad
annaabi.ee 
