Lapsed, kelle vanemad on ära (1)

Lapsed, kelle vanemad on ära Evelin Tamm, EPL, 17. veebruar 2011
Eestis on lähiaastate jooksul suurenenud välismaale tööle minevate inimeste arv. On teada juhtumeid, kus vanemad jätavad lahkudes oma lapsed Eestisse maha. Lapsed elavad üksinda kusagil korteris ja käivad koolis või viibivad sageli vanavanemate juures. Lapsed on sellegipoolest omapäi, puudub vanemlik valvsus ja hoolitsus .
Kõige enam juhtub hülgamisi just peredes , kus on teismeline laps. Noorukiiga on väga tähtis aeg, kus toimub lapsest noorukiks kujunemine. Ilma vanema innustuse ja vaimse toeta võib see lapse jaoks väga keeruline olla. Teismeline on hinges veel laps, kes vajab piiride seadmist. Jättes näiteks 14-aastase üksinda koju ei ole tulemus sageli teada: Nooruk viibib kaua üleval, ei jõua kooli või korraldab pidusid. Kuna vanemlikku järelvalvet ei ole, teeb laps seda, mida hing ihkab. Ometi on see vale. Laps võib teha seda, mida hing ihkab vaid teatud piirini ning piirid peab paika panema lapsevanem.
Vanemate lahkumine välisriiki on üldiselt olnud hädavajalik, n.ö viimane õlekõrs. Pere on vaja toita, lapsed kooli saata ning maksud ära maksta. See aga ei tähenda, et oma lapse võib pelgalt usalduse alusel kaugele maha jätta. Muidugi kindlustab see lastele endile parema elu ja hariduse, kuid ometi peab leiduma parem lahendus. Noored ei saa omapead hakkama. Maha jäetud laste, nn. eurovaeslaste probleem on tõsine ning sellele ei pöörata piisavalt palju tähelepanu. Sellist olukorda, kus lapsed on ühes riigis ja vanemad teises, ei tohiks üldsegi tekitada. Tõsiselt peaks kaaluma teisi variante , näiteks parem oleks kolida koos lastega võõrriiki. Iseenesest tulenevalt, kaasneb ka sellega probleeme. Kooli ja elukeskkonna vahetus, uus keel ja uued sõbrad, aga kindlasti on see parem variant kui kasvada üksi nelja seina vahel.
Mina usun, et alati leidub alternatiive ja uusi lahendusi selleks, et kõigil oleks hea olla. Ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused peaksid rohkem tähelepanu pööramale neile peredele, kellel on majanduslikult raske ja lapsed peavad üksi jääma. Neid peresid on küll palju, kuid elu annab vähehaaval paremaks muuta. Alustades algusest, jõuaks Eesti riik nende perede abistamisega peagi ka lõppu. On viimane aeg tegelikkusele otsa vaadata, et aidata vanemateta kasvavaid lapsi.
Merlin Nerep