Laenamine kui tänapäevane elustiil (3)

Laenamine kui tänapäevane elustiil
Elu meie ümber tundub olevat parem kui ei kunagi varem. Inimesed julgevad tarbida, vajadusel laenu võtta. Võlgu elamine ja laenamine pole iialgi varem olnud nii lihtne kui praegu. Piisab isegi sõnumist ning juba laekub raha kontole. Enamikus peredes on krediitkaart või järelmaks. Lisaks kodulaenule tahab iga kuu maksmist ka autoliising. Võib-olla ongi viimane aeg elutempot veidi pidurdada , et sellest nõiaringist välja saada ? Miks ja millest on need probleemid täpsemalt tekkinud ning milline oleks kõige optimaalsem, vahest ka produktiivsem lahend ?
Eesti majanduse juures on praegu tõenäoliselt käes hetk, mil algab restruktureerimine, kus on selge, et see, mida varem tehti ja mille märksõnaks oli odav tööjõud – selle peal ei saa enam edasi konkureerida. Eesti majandus ei ole negatiivses seisus, sest Eesti on olnud kompetentsem enamikust Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, rikkamatele riikidele aga ei jõuta veel järele.
Elame ajajärgul, mil intressid on kõrged. Vaatamata sellele püsib laenamine aktiivsena. Eraisikutel on alati võimalus end lõhki laenata, kuid apaatia selle suhtes kaob. Selline olukord paneb inimest ennast vastutama oma otsuste ja valikute eest rohkem kui kunagi varem. Ei eksisteeri enam sellist despootiat, mil deebitori selja taga seisab kuri valvur. Piltlikult öeldes on pall läinud pankurite käest tarbijate kätte. Kindlasti mitte kõigil ei jätku külma närvi ja kainet mõistust, et vastu seista ahvatlustele, mis tahes tahtmata sunnivad meid laenu võtma. Kel on siinkohal pidurdamatu ambitsioon , see saab alati oma laenukoormuse nii suureks ajada, et lõpuks pole enam mingeid ressursse tagasimaksmiseks. Isikul on võimalus korraga kas või kolmest pangast endale krediidilimiit või mõni väikelaen küsida ning seda kõike vormistusliku tagatiseta. Loomulikult ei tohiks inimesed seda kurjasti kasutada ega ka iga panga ees oma eksisteerivaid kohustusi varjata. Statistika näitab, et tagasimaksmisega oldi mõned aastad tagasi korrektsemad kui praegu. Tuleks ignoreerida laenamist viimase piirini ja mõelda selle asemel säästmisele, kuid mitte ainult mõelda, vaid ka tegutseda. Pere peaks vaatama eelarvet sellise pilguga, mida tal on võimalik endale lubada ja mis on tegelikult hädavajalik.
Investeerijate ja säästjate arv on hakanud viimastel aastatel suurenema. Tähendusrikas ja suur roll selles on kindlasti ka kohustuslikul kogumispensionil. Raha kogumine on jõudnud staadiumi, kus seda saavad ühelt poolt teha ka need pered, kelle jaoks see varem utoopiline oli, teisalt aga jääb ka kõrgema sissetulekuga peredel üle raha, mida saab investeerida. Inimeste kindlustunne on langenud, sest tuleviku suhtes ei olda enam nii optimistlikud kui paari aasta eest. Kardetakse, kas palgakasvu aeglustumine või senise palgatasemega töökoha kaotust. Seepärast paljud keskmisest parema sissetulekuga pered soovivad jõudumööda keerulisteks aegadeks valmistuda. Ollakse tõepoolest valmis tarbimist kokku tõmbama.
Primitiivseim moodus laenuringist väljumiseks on raha kogumine. Natukene väiksem tarbimine ei muuda pere elukvaliteedis oluliselt midagi. Pankurite klassikaliseks soovituseks on, et iga kuu peaks suutma säästa kümnendiku sissetulekutest. Lihtne näide raha kõrvalepanekust on järgmine: inimene maksab iga kuu arveid, alati võiks esimese arve ehk kümnendiku oma laekunud rahasummast maksta iseendale ja seejärel kanda teised kohustused. Isik peab ise piiranguid seadma. Tekib reserv, mis osutub vajalikuks näiteks töökoha kaotamisel. Inimene ei peagi meeleheitlikult minema laenu võtma, vaid suudab elada mõnda aega tagavaradest. Siis kui rahaline puhver on olemas, tuleb langetada otsus, kas säästud investeerida või maksta tagasi eluasemelaenu ja liisingut. Kui persoon ei ole valmis teenima senisest kõrgemaid intresse, siis võib laenu tagasi maksta.
Olen kindel, et iseenesestmõistetavalt ei kao pidevalt laenamise ringis olevad inimesed kuhugi . Nad olid, on ja jäävad. Tõepoolest on laenamine tänapäevane elustiil, kuid kahjuks enamjaolt absoluutselt arutu ning rikub nii mõnegi elu. Tuleb meeles pidada, et enamikul meist on võimalus vajutada pidurit ja oma elutempot reguleerida. Otsus on meie teha.