A.K.E. esitlused Saiaspetspets Freak456 meganoob888 Sisukord Laanemets Looduskaitsealad Linnaosa, kus elad Tänan tähelepanu eest! Laanemets Meganoob123 Laanemetsad Laanemetsa pinnas on väga viljakas ja sisaldab palju niiskust. Laanemetsades on temperatuurid kõikuvad eriti talvepakase ajal. Siis võib olla 5 kraadi kõrgem , kui naabruses oleval lagendikul. Tüüpilised laanemetsa taimed Laanemetsa 2 kõige tuntumat lille on Laanelill (taustal) ja Leseleht. Laanemetsades on kõige rohkem kuuskesi. Kuuskede kõrval on laanemetsades ka mändi , kaske ja ka teisi puuliike. Tüüpilised loomad Laanemetsades on putukatest üks tuntum kuusekoore all olevad Üraskid.
Laanemets kuulub arumetsade sekka, mis moodustavad Eesti riigimetsadest umbes 60...70 % Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Tinigmused koosluse tekkimiseks ja püsima jäämiseks Muld peab olema viljakas ja niiske Päikesevalgust vähe Temperatuuride erinevused päeval ja öösel on minimaalsed Laanemetsades valitsevad keskmised niiskustingimused Tingimuste muutumisel Koosluse liigirikkus väheneb Loomade elu ja toitumistingimused jäävad kesisemaks. Puurinne Harilik kuusk Harilik mänd Arukask Harilik haab Põõsarinne Harilik sarapuu Harilik pihlakas Paju Puhmarinne Pohl Harilik mustikas Lillakas Kanarbik Rohurinne Ussilakk Võsaülane jänesesalat, Leseleht Laanelill Harilik jänesekapsas Sinilill Metsülane Samblarinne harilik palusammal Harilik laanik harilik kaksikhammas
Leseleht Leseleht on väike püsik taim, millel enamasti on kaks kaarroodset südamekujulist lehte. Leseleht juurdub ja uueneb pika nöörja risoomi abil, mis kasvab aastas umbes kümme sentimeetrit edasi ja nii vahetab taim oma kasvukohta. Leseleht kasvab varjulistes laanemetsades ja palumetsades. Õied on väikesed, valged, lõhnavad, neljatised ja tipmise kobarana. Õisik on 10 kuni 30 õieline kobar. Eel-emasus: esmalt avaneb emakasuue. Nektarit on vähe. Tolmendajateks on väikesed kahetiivalised putukad ning kui putukaid ei ole toimub isetolmlemine. Vili on mürgine ja punane väikese hernetera suurune mari, milles on üks seeme ning see levib lindude abil. Taim on 7 kuni 25 sentimeetri kõrgune. Kasutatakse rahvaravimina kuse ja erituse soodustamiseks
Puhmarinne on sarnane palu-ja nõmmemetsadega. Rohurinne on väga liigirikas, tüüpilisemad on laanelill, jänesekapsas ja leseleht. Jänesekapsast tehakse ka suppe ja salateid ning jänesekapsas sisaldab rohkesti vitamiin C-d. Põõsarinde tavalised esindajad on aju ja harilik pihlakas. Samblarindes on tüüpilisemad laanik ja kaksikhammas, laanik meenutab miniatuurset kuuske. Kaksikhammas talub tallamist, kuid ta ei tule liigset päikest. Laanemetsa loomastik: Eesti laanemetsades on vähe loomi, kuid võib kohata väga tihti jänest, kes lausa armastab laanemetsi, kuna seal leidub temale sobivat toitu, näiteks jänesekapsas. Laanemetsade võib kohata ka hunte, rebaseid ja ilveseid. Kokkuvõte: Mina puutusin kokku laanemetaga alles hiljuti, kui otsisin loomade söötmis kohta, kuhu jahimehed panevad loomadele toitu ja selle kõrval on puu otsas üks onn, millest on hea vaade söötmis kohale ning onnis olevalt voodi, kui ma sellest kuulsin, siis otsustasin minna
15 cm kõrgusele. See taim on mandril tavaline, aga saartel haruldane. Lehed on nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt on need tumerohelised, läikivad, karvased. Lehed püsivad üle talve. Risoom on metspipral peaaegu maapealne, roomav,ning harunenud. Lisajuuri on suhteliselt palju. Maapealsed varred kasvavad välja risoomi juurdunud sõlmekohtadest.Metspipar paljuneb seemnetega ja risoomi abil.Metspipar kasvad peamiselt salu- ja laanemetsades viljakal ja parajalt niiskel mullal, kuid metspipart võib leida ka linnaaedadest, sest tema lehed on ju väga ilusad, pealegi võib ta kasvada vahel päris suure vaibana.Oma nime sai ta sellest, et loomulikult kasvab ta metsas, ning ükskõik millist metspipra osa katki hõõrudes tunneme me kohe tugevat pipra lõhna. Sellest siis ka nimi Metspipar. Metspipar on varjutaim ning suudab moodustada kauni ja tiheda pinnakatte ka seal, kus paljud teised liigid eriti kasvada ei taha. Seetõttu
metsas - laiem võra , okslikum Harilik karusammal- Niisketes soo- ja arumetsa- - Kuival alal juured sügaval, niiskes pinnalähedane des, rabas ning sooniidul. Tavaliselt lubjavaesel - Levikud piirab valgusnõudlikkus pinnal, mõnikord ka liivastes kohtades. - Okkad kahekaupa koos Sügavroheline värvus. Kahekojaline - Käbi ( väike ümmargune ) Harilik laanik- Palu- ja laanemetsades huumus- Jugapuu rikastel muldadel. Eelistab niiskemat kasvukohta. - Põõsakujuline Harilik palusammal- Palu-, loo- ja nõmmemetsa- - Sammasjuurestik (sügaval) des, harvem laane-, raba- ja soometsas. Kuivem ja - Mullakuse suhtes nõudlik, eelistab valgem kasvukoht happelise ja huumusrikka huumusrikkaid muldi. mullaga. - Hea varjutaluvusega, kasvab ka täisvalguses,
Kõrgus 5...70 cm. Taimedel on valge piimmahl.Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda võilill. Harilik võilill on kollektiivliik, mille alla koondatakse Eestis kasvavad 165 võilille pisiliiki. Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas
ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad. Kasvukoht Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Koht ökosüsteemis Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit. Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena. Eriti väärtuslik on võilillesilo, mis suurendab veiste piimatoodangut
..6,5 cm. Iseloomulikud on pikad rootsud ning valkjad, roosakaslillad kuni lillakaspunased lehetuped. Paljunemine: Peamine on vegetatiivne levimine risoomi abil, kuid paljuneb ka seemnetega. Kasvukoht: Sega-, leht- ja okasmetsades, kadastikes, metsaservadel, jõekallastel. Puisniitudel, pärisniitudel, laanemetsades, lodumetsades, vähem loometsades, palumetsades ja salumetsades. Mürgistusnähud: oksendamine, kõhulahtisus, peapööritus, nõrkus, südamehäired, pulsi kiirenemine. Rasketel juhtudel teadvus kaob ja saabub surm. USSILAKK Paris quadrifolia Rahvapärased nimed: ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari
puhul. Pihlakamarjade söömisel peab aga arvestama, et kui väike laps neid liialt pugib, siis võib tekkida oksendamine, peavalu ja kõhuvalu. Pihlakamarjadest on ka tööstuses palju head tehtud. Temast saab keediseid, mahlu, veine, likööre. LAANIK Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab nimelt peaaegu kõigis Eesti laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Laanik eelistab veidi niiskemaid kasvukohti. Varju talub laanik hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et tundub nagu laanik kasvaks mätaste otsas. Tegelikult see nii ei ole. Laanik kasvab nagu korrustena. Teised meie tavalised samblad nii ei kasva. Korrused on
juunikuus. Kui see õis aga katki lõigata, siis näeme, et tal pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Inimese poolt ei ole laanik kasutamist leidnud.
Tegelikult on küll, sest kui üraskite vastseid ja nende labürinte on liiga palju, võib kogu puu ära kuivada. Jänesekapsas-kasvab varjulistes okas- ja segametsades, eriti kuusikutes. Jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied Laanelill-Laanelille nimi viitab selle kauni lille kasvamisele suurtes laantes. Teda võime kohata pea igas veidigi niiskemas metsas Laanik-kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat. Tegelikult see nii ei ole. Vähemalt suhteliselt kuivas palumetsas otsib ta endale niiskemaid pinnalohukesi.
Loometsades toimub raie tagajärjel niidustumine. Kuna seal on liiga kuiv ja valge, on äärmiselt raske uuesti metsastada. Nõmmemetsades suureneb kanarbiku ja kõrreliste osatähtsus. Palumetsades - kuivemates, pohla kkt. suureneb liikide arv tunduvalt juurde tulevad põdrakanep, kilpjalg. Kõrrelised jäneskastik ja võnkvars raskendavad oluliselt metsa uuenemist. Mustika kkt.-s hakkavad vohama pohl, põdrakanep ja kõrrelised, jäneskastik ja võnkvars. Laanemetsades suureneb raie tagajärjel oluliselt metskastiku ja maasika osakaal, niiskemates laanemetsades hakkab vohama naat. Looduslik uuenemine toimub kase, haava ja halli lepaga. Laanemetsade hulka kuuluvad ka sürjametsad9, mille raiestikud on eriti maasikarohked. Salumetsade raiestikel ei ole erilisi muutusi. Üldjoontes suureneb kõrreliste osatähtsus, mille tõttu on raskendatud ka puude seemneline uuenemine. Lehtpuumetsades toimub uuenemine sageli kännuvõsudest
davad. Nimetust seostatakse ka ladinakeelse sõnaga lucus salu, mis viitab pal- jude liikide tavalisele kasvukohale. Pilosa karvane. Eestikeelne nimi tuleneb ilmselt sellest, et üksikud õieraod taime õisikus on piibutaolise hoiakuga. Sugu- kond loalised. Kasvukoht: mineraalpinnasega okas- ja segametsad, puisniitudud, metsaservad. Palumetsade karaktertaim, kuigi kasvab ka salu- ja laanemetsades. Karvane piiphein on heleroheline mätasjalt kasvav mitmeaastane taim; varred sirged, lehistunud 15-30 cm kõrged. Lehed kuni 13 mm laiad, varrest lühemad, lehelaba ja lehetupe servad tihedalt kaetud pikkade valgete udekarvadega (hea määramis- tunnus). Lehed võivad elada ületalve. Õied õisikus üksikult, õieraod laiuvad, hiljem allapoole kooldunud. Õied on väikesed, kastanpruunid ja läikivad. Õitseb aprilli lõpus, mais; viljad valmivad mais, juunis
Samblarinne on tihe ja pidev, domineerivad palusammal, laanik ja kaksikhambad. Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad (sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar)
Samamoodi kasvavad neist ka maapinnale uued laanelille võsud. Igal võsul tekib üks või kaks õit, milledest arenevad vähesed seemned. Nagu maikellukselgi, on ka laanelillel peamisteks paljunemisvahenditeks risoomiharud, mitte seemned. Harilik laanik (Hylocomium splendens) Kes on mustikametsas käinud ja pole seal vaid mustikaid söönud või puid imetlenud, see on kindlasti näinud ka meie ühte tavalisemat sammalt, laanikut. Laanik kasvab peaaegu kõigis Eesti palu- ja laanemetsades, eriti sageli aga koos mustikatega. Teine naaber on tal palusammal, kuid laanik eelistab viimasest veidi niiskemaid kasvukohti: nii ei hakka nad üksteist välja tõrjuma. Varju taluvad need samblad mõlemad ühtmoodi hästi. Kui metsas jalutada, siis võib laaniku juba kaugelt ära tunda: temast moodustunud samblapolster on hästi kohev ja peenemustriline. Ta on oliivroheline ja sageli täiesti läiketa. Tihti on laanikuvaip nii paks, et laanik tundub mätaste otsas kasvavat
and growing stock of the birch forests are greater than these of the pine and spruce forests. Puistud on kõrge tootlikkusega (boniteediklassid on I...II), kusjuures keskmine kõrgus ja juurdekasv kasemetsades on suurem kui männi- ja kuusemetsades. MESO EUTHROPHIC (SPRUCE) FORESTS -LAANEMETSAD The fertile soils of the meso-euthrophic (spruce) forests have been formed predominantly on loamy moraines which are sometimes covered with fine sand. Viljakad mullad laanemetsades on moodustunud valdavalt liivsavimoreenidel, mis on mõnikord kaetud peenliivaga. As the moisture conditions are favourable, the substance turnover is quick, the litter horizon, is thin and the humus horizon on the carbonate parent material is thick. Herbs are the predominant species in the ground vegetation. Kuna niiskustingimused on soodsad, on aineringe kiire, kõduhorisont on õhuke ja huumushorisont karbonaatsel lähtekivimil on paks. Rohttaimed on domineerivad
Samblarinne on tihe ja pidev, domineerivad palusammal, laanik ja kaksikhambad. Laanemetsad moodustavad niiskus- ja toitetingimustelt keskse rühma. Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad (sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsade liigid: jänesekapsas, mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljus jt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikud on lillakas, ussilakk, võsaülane ja nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt. Sürjametsad - liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaatmuldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar)
Jagatakse kaheks tüübiks: liigivaesed (jänesekapsa) ja liigirikkad(sinilille). Puurindes domineerib tavaliselt kuusk, kuid võib lisanduda ka mändi, kaske ja haaba. Põõsarinne on enamasti vähearenenud. Rohurinnet iseloomustavad taigametsadeliigid: jänesekapsas, 8 mustikas, pohl, kattekold, leseleht, laanelill, harakkuljusjt. Liigirikastes laanemetsades leidub rohkesti salutaimi, millest vähenõudlikudon lillakas, ussilakk, võsaülane ning nõudlikumad sinilill, kevadine seahernes jt Sürjametsad on liigirikkad okasmetsad parasniisketel või suvel läbikuivavatel kamarkarbonaat muldadel vallseljakute jt. küngaste lagedel ja nõlvadel. Puurindes on põhiline mänd, mõnikord ka kuuske ja kaske. Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar)
7. Metsa kõrvalsaaduste varumine 7.1. Seened ja seenekasvatus Seente bioloogiline varu Eestis on 36 500 tonni aastas. Eestis kasvab 373 liiki söögiseeni, värskelt söödavaid liike on 309, kupatatult söödavaid (mõjuvad mõnele inimesele mürgiselt) 12 liiki. Söögiseeni leidub meil aasta ringi, kõige rohkem aga suvel ja sügisel, eriti augustis-septembris. Söögiseente liigirikkus on suur loo- salu- ja laanemetsades, saagirikkamad on aga sinikamännik ja nõmmemännik. Viljakehade moodustamise järgi eristatakse seitset sesoonset aspekti: varakevadine, kevadine, varasuvine, suvine, sügisene, hilissügisene, talvine. Seenevarudest (36 536 t) kasutatakse vaid 1,5 % ning kolmandik on ussitanud. Puhasvaru 24 357 tonni. Arvatakse, et aastas korjatakse Eesti metsades 5 000 tonni seeni. Seened saavad oluliselt kahjustatud lageraietel.
annaabi.ee 
