Leidsid 21 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Läänemere kalad". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
angerja, kalad, räim, haug, angerjas, eluviisiga, kilu, haugi, clupea, lest, tursk, ahven, pikkune, aprillis, rangelt, maimud, vastsed, angerjad, merekalad, heeringas, flesus, kabeljoo, mageveekalad, havi, esox, lucius, siirdekalad, lõhe, lõhi, salmo, seljaga, botnia, lahte, eksida, suunduvad, marjaterad, punavetikatele, vaenlasi, paljudele, koguniKalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka paljudes kultuurides nii jumaluste kui ka ususümbolitena, samuti on kalu kajastatud arvukates raamatutes ja filmides. Millised on kodu maised kalad? Kui palju on Eestis kalu? Eesti veestik on kalade poolest üsna liigivaene. Kokku on meie vetes kirjeldatud vaid 75 kalaliiki. Need kuuluvad 13 seltsi ning moodustavad 29 sugukonda. Kus Eesti kalad elavad? Eesti suurim veekogu on Läänemeri
Eesti Mereakadeemia LÄÄNEMERI JA LÄÄNEMERE KALAD KILU, RÄIM, TURSK, LEST, LÕHE Referaat Juhendaja: Õppeaine: Avamerekalur Tallinn 2014 1. Läänemere iseloomustus Läänemerd (koordinaadid: 59° N, 21° E) tuntakse ka kui Limneamerd ning rahvakeeli kui Balti merd. See on
REFERAAT Räim Sisukord Üldine 3 Eluviis 4 Parasvöötme mered 5 Kokkuvõte 5 Pildid 6 Kasutatud kirjandus 7 2 Üldine Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on heeringa alamliik.22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.Läänemeres elav räim on oma sugulasest atlandi heeringasast väiksem, kuid suguküpseks saab varem. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimepopulatsiooni: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna teatud populatsioonid koevad varasuvel (mais-juunis) ja teised sügisel, siis mõnikord on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kellede täpses liigisiseses kategoriseeringus ja üleüldine tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel
moodustub üksteisega ühenduses olevatest marjateradest ning on kinnitunud ühe otsaga veekogus olevatele puunottidele ja kividele. Tormide mõjul kanduvad need sageli tervelt või tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4...21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele.
Räim (Clupea harengus membras) Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tumesinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cmni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele
kalade elujõulisust ja võimalus kalavarusid pika aja jooksul kasutada. Kalavarude eest hoolitsemiseks lastakse merre kalakasvandustes kasvatatud kalamaime. Soome rannikul kasvatatakse vikerforelli toidukalaks suurtes sumpades. Räim on Läänemere tähtsaim kala. Läänmeres elab ligi sada kalaliiki, ¾ neist on merekalad. Enamiku merekalade marjaterad hõljuvad vees. Liiga madala soolsusega vees langevad nad põhja ja hukkuvad. Seepärast ei saa mitmed Läänemeres elunevad kalad paljuneda mere madala soolsusega osades. Merekaladest püütakse kõige rohkem räime ning samasse sugukonda kuuluvat kilu, samuti turska ja lesta. Räim on riimveega kõige paremnimi kohastunud ning elab kogu Läänemeres Taani väinadest kuni Põhjalahe põhjasoppideni. Majanduslikus mõttes on ta Läänemere tähtsaim püügikala. Toiduks tarvitab räim planktonit. Suurem osa Läänemere räimi koeb kevadel saarestikus ja merelahtedes 1-15 meetri sügavuses vees
Eesti Merekool LÄÄNEMERE ISELOOMUSTUS Referaat Koostaja: Riho Maidla 15VTS Juhendaja: Õp. Lembit Liimand Tallinn 2014 Sisukord 3. Sissejuhatus 5. Kalad Läänemeres 5. Läänemere kilu, balti kilu ehk kilu 5. Räim ehk läänemere heeringas 7. Tursk ehk atlandi tursk ehk kabeljoo 8. Lest ehk jõelest 9. Lõhe ehk lõhi 11. Kokkuvõte 12. Kasutatud kirjandus 2 Sissejuhatus Läänemeri ehk Limneameri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Venemaa. Läänemere
Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU...................
RÄIM Räim on olnud peamine kala eestlaste toidulaual juba sajandeid. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte. Räim on avaveelise eluviisiga ning võib laskuda meres enam kui saja meetri sügavusele. Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele
Angerjas (Anguilla anguilla) Angerjas on tuntud ka rahvapärase nimega Ualan. Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Angerjas kuulub sõõrsuude hulka. (Sõõrsuud moodustavad omaette klassi luukalade ja kõhrkalade kõrval). Ta on maduja kehaga ja poolparasiitne eluviisiga. Ta sarnaneb veidi luukaladega, kuid tal puuduvad soomused, lõuad ja tüüpiline suu. Suu asemel on tal suulehter. Suulehtri serval ja keelel asuvad arvukad hambad. Nende abiga raspeldab ta lihatükikesi elusatelt kaladelt või laipadelt. Emased kalad kasvavad Eestis kuni 110 cm pikkuseks ja isased kuni 50 cm. Kehamass sõltub soost ja vanusest. 10...11 aastaga kasvavad emased umbes ühekiloseks ja 80 cm pikkuseks, isaste mass on kuni 150 g.
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks.
Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed- liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Sugukond tintlased. MERITINT. (suur suu, sale, sabauim sügava väljalõikega) 3 PEIPSI TINT (suur suu, sale, silmad suuremad, kui meritindil) Tintlased on väikesed sihvakad kalakesed tumeda selja ning hõbedaste külgede ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks"
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Rakendushüdrobioloogia HAUG Esox lucius Referaat Tartu 2009 2 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 3 Sissejuhatus.................................................................................................................................4 Bioloogia.................................................................................................................
Haug Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav
SISUKORD 12.11.2009 SISSEJUHATUS 12.11.2009 Referaadi teemavalik jäi pidama angerja peal, kuna leian, et antud kalaliik võiks laiemale üldsusele tuntud olla et teada saada, mis toimub angerjaga enne, kui ta kulinaarialetile jõuab. Miks on angerjas kallis delikatess? Miks ei saa angerjaliha olla igapäevaseks toidupooliseks inimestel? Miks on looduslikud angerjavarud drastiliselt vähenenud ? Kes tõttab angerjavarusid päästma? Mida peab üldse tegema, et edukalt taastoota angerjavarusid? Mis kiirendab arenguprotsesse? Nendele ja muudele küsimustele püüan leida vastused oma referaadis, peamiselt käsitlen teemat Eesti seisukohalt. 1.LOODUSLIK ANGERJAS 1.1. ELUKÄIK Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik
1. Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades; 2. Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi. Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes. Sigimiseks vajalikud temperatuurid olenevad liigi päritolust, kusjuures avaldub vastavate temperatuurinõudluste suur püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide
Sisukord SISUKORD.....................................................................................................................................................................1 KALAD...........................................................................................................................................................................2 ANGERJAS....................................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED................................................................................................................................................
Nagu paljudel teistelgi taimedel, on hundinuial kahesuguseid õisi: emasõied ja isasõied. Emasõied tekitavadki selle paksu "nuia", mida botaanikud nimetavad tõlvikuks. Isasõied asuvad aga emasõitest kõrgemal ja moodustavad ka nuia, kuid hoopis peenema ja heledama. Õisiku isasosa on hoopis vähem tähelepandav ja sellest tavaliselt juttu ei tehta. Pealegi närbub see kiiresti pärast õitsemist. Õisiku emasosa püsib seevastu vahel kuni järgmise kevadeni. Loomakooslus Haug Haug on meie sisevete levinumaid kalu. Mõnes järves on ta koguni ainuke kalaliik. Ta on suur ja toekas kala, kelle pikkus võib ulatuda kuni meetrini. Haugi keha on läbilõikes ümara kujuga, pea on pikk ja pardinokataoliselt lapergune. Värvuselt on ta mustjasroheline kuni rohekashall, mis on suurepärane kohastumus eluks veetaimede keskel. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees. Haug
, (1986), Sulgostowska et al., (1987), Thulin et al., (1989B) jne. (Vismanis, Kondratovics, 1994). Ulatuslik uurimus "Diseases and Parasites of Flounder (Platichthys flesus) in the Baltic Sea" avaldati 1994. a Baltic Marine Biologist Publication´i poolt. Proseminaritöö I käsitles hallhülge (Halichoerus grypus) helmintofaunat Läänemere idaosas. Ajalist piirangut arvestades, puudus materjal ja vôimalus seda teemat hetkel edasi arendada. Sellest tingituna on uurimise alla vôetud lest, kes on hallhülge üks toiduobjektidest. Materjali kogumise piirkonnaks oli Hiiumaa pôhjaosa rannikumeri. Uurimisala lähedal asuvad hallhülge lesilad (Selgrahu, Lehtma sadamast Hiiumaal ca 11 km idas ja Hari Kurk Väinameres). Proseminaritöö II käsitles lesta sügist helmintofaunat Lääne-Eesti vetes. Käesolevas töös on lisatud Hiiumaa põhjaosa rannikumerest kogutud kevadine materjal. Töös on kasutatud autori kogutud materjali ning kirjanduse andmeid.
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised
annaabi.ee 
