Astmevahelduse liigid: Laadivaheldus: sõna tugeva astme teise silbi alguses klusiil või „s“. LV liigid on kadu, asendumine, assimilatsioon (sarnastumine). Vältevaheldus: II ja III astme vaheldumine (ainult II ja III, mitte I). Jaguneb vältemuutuseks ja pikkusmuutuseks (nõrgenev ja tugevnev). Määramine: LV – tugevas astmes on klusiil või „s“ säilinud, nõrgas astmes pole või on asendatud VV – tugevas astmes III välde, nõrgas astmes II välde LN – laadivahelduse nõrk vorm LT – laadivahelduse tugev vorm VN – vältevahelduse nõrk vorm VT – vältevahelduse tugev vorm V? – jääb lahtiseks, nt eranditega I välte puhul Testvormid AV leidmiseks: Käändsõnad: ainsuse nimetav – omastav – osastav Erandid : põder (I) - põdra (II, nõrk) - põtra (III, tugev) nali – nalja – nalja Pöördsõnad: ma-tegevusnimi – da-tegevusnimi – oleviku ainsuse esimene pööre
Sõnavälte ja astmevahelduse tundmine on aluseks käänamisele ja pööramisele. Sõna välde oleneb sõna sisehäälikute vältest. Astmevahelduseks nimetatakse sõna sisehäälikute muutumist käänamisel ja pööramisel. Astmevaheldus jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Vältevahelduse korral muutub sõna sisehäälikute välde (II välde vaheldub III-ga). II-vältelist vormi loetakse nõrgaks, III-vältelist aga tugevaks astmeks. Laadivahelduse korral mõni sisehäälik kaob või muutub teiseks häälikuks - häälikud g, b, d, s ning k ja t ühendites sk, hk ja ht kaovad või asenduvad mõne teise häälikuga. Eesti keeles eristatakse murderühmade sees traditsiooniliselt kaheksat peamurret: Põhja- Eestis ranniku-, kesk-, ida- ja saartemurret, Lõuna- Eestis aga Mulgi, Tartu, ja Võru murret, Võru murde sees eristatakse Setu alamurret. Eesti keel iseenesest muutub kohe kindlasti veel, juba praegugi on eesti
mina ei tule mina en tule sina ei tule sinä et tule tema ei tule hän ei tule meie ei tule me emme tule teie ei tule te ette tule nemad ei tule he eivät tule · Vältevaheldus on omane eesti keelele · Teistes läänemere soome keeltes see puudub · Nendel sõnade on tüvi mõnes vormis III ja mõnes vormis II vältes (selle kooli:seda kooli) · Arvatavasti tekkis vältevaheldus laadivahelduse eeskujul Uuseesti keel Uuseesti keele alguseks peetakse eestikeelse täispiibli avaldamist 1739. aastal Võttis täieliku kuju kirjakeel Keelekasutus muutus ühtlasemaks Keel on stabiilne- viimase 400 aasta jooksul pole keeles enam väga suuri ja põhjapanevaid muutusi esinenud Suurim muutus on kaasaütleva käände kujunemine 20. sajandi alguses võeti kasutusele olev kääne, i-ülivõrre ja i-mitmus Eesti keele sotsioperioodid Muinasaeg eesti keel oli ainuke suhtlus keel Kujunesid
Tänapäeva eesti keeles Tänapäeva soome keelse mina ei tule meie ei tule mina en tule me emme tule sina ei tule teie ei tule sinä et tule te ette tule tema ei tule nemad ei tule hän ei tule he eivät tule o vältevaheldus (kus sama sõna tüvi on mõnes vormis II, mõnes III vältes) puudub teistes läänemeresoome keeltes (selle kooli, seda kooli). Arvatavasti tekkis vältevaheldus laadivahelduse eeskujul, o üsna ilmne muutuste põhjus on tihe keelekontakt alamsaksa keelega, sõjad, näljahädad, katkud, mille tulemusena tuli Eesti tühjaks jäänud aladele inimesi mujalt, o oma osa reformatsioonil, mil saksa pastorid hakkasid jumalateenistusel kasutama eesti keelt (paratamatult tugeva saksa mõjuga) Uuseesti keel Eesti ühendamine Tsaari-Venemaaga ja eestikeelne piibel 1739
sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas Soome murretele lähedase ehituse. (Rätsep 2002: 16) Olulisimateks hääliku-uuendusteks olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon, pikkade vokaalide lühenemine järgsilpides, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. (Rätsep 2002: 16-19) Tähtsaimad uuendused Eesti ala murrete häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Näiteks tõid täishäälikukaod juurde ohtrasti mimtesuguseid konsonanttüvelisi vorme, nii et kogu süsteem lakkas toimimast ja selle asemele tekkis aja jooksul hoopis keerulise muutmisskeem, mis rajanes hoopis uutel tunnustel. Kadus senine käänamise ja pööramise alus – sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks
soodustasid sel moel keele integreerumist, keelelist liitumist. Samas lahutasid need uuendid Eesti murdeid teistest hõimumurretest, mis säilitasid enamasti nende nähtuste puhul varasema olukorra. Mitmed uuendid ei ulatunud kirderannikumurdesse, mis püsis lõunanaabritest suhteliselt omaette ja säilitas soome murretele lähedase ehituse. Olulisimad hääliku-uuendid, mis hõlmasid nii maamurret kui Ugala murret olid näiteks kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. Murrangulised uuendused Eesti ala häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Kadus senine käänamise ja pööramise alus sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra 5 muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus
Eesti keele häälikumuutused (2) 1300 • Lõpukadu (*metsästä > *metsäst) häälikukadu: apokoop • Sõna lõpul (*k >) > * > ךØ (*laula > ךlaula) häälikukadu: konsonandi kadu sõna lõpust • Sisekadu (*kastanut > *kastnut) häälikukadu: sünkoop • Järgsilpides *V > V (*viskan > viskan) kvantiteedi muutus, lühenemine 1500 Eesti keele häälikumuutused (3) 1500 • Laadivahelduse teke (*jalγan > *jalan) häälikukadu: konsonandi kadu sõna keskelt • Geminaadi nõrgenemine (*võttan > *võttan) kvantiteedi muutus: lühenemine • Vältevahelduse teke (*laulua > laúlu : *laulun > laulu) kvantiteedi muutus • Klusiilide ja s-i nõrgenemine (*sapa > saBa) (osaline progressiivne lähiassimilatsioon? 1600 spontaanne muutus?) Eesti keele häälikumuutused (4) 1600 • Sõna lõpul *n > Ø (*jalan > *jala)
kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22. Mis on iseloomulik konsonantide hääldamisele? · Konsonantide hääldamisel moodustatakse kõnetrakti mingisse kohta kitsus (sulg või ahtus). · Õhk võib pääseda vabalt voolama kas nina kaudu või suu kaudu üle keele külgede. 23. Kuidas rühmitada konsonante hääldusviisi järgi? Tooge näiteid! HÄÄLDUSVIIS: 24
Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppäδä (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). Astme määramine on laadi- (edaspidi LV) ja vältevahelduse (edaspidi VV) puhul erinev: LV – tugevas astmes on vormid, kus klusiil või s on säilinud; nõrgas astmes aga vormid, kus need on kadunud või asendunud.
kokku 18. Pikad vfoneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso); 3) Pikad monftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). Konsonandid häälikud, mis ei vasta vokaalide definitsiooni tingimustele; õhuvoolule tekib keele (suu) keskele takistus sulg või ahtus. Konsonantide hääldamise seisukohalt on olulised kolm tegurit: 1) moodustusviis 2) fonatsioon (heliline või helitu) 3) häälduskoht. Konsonantide liigitus hääldusviisi järgi
tüvevariant on tugevas astmes, üksikhäälikuid g, b, d, s sisaldav tüvevariant nõrgas astmes. vaiba : vaipa marsin : marssida Eesti keele morfofonoloogiast Kujuvahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb vaadata üht tüvevarianti, B-tüve. Kui see lõpeb konsonandiga, on tegemist kujuvaheldusliku sõnaga. Käändsõnadel osastava tüvi, nt inimest Pöördsõnadel da-tegevusnime tüvi, nt vaadelda Eesti keele morfofonoloogiast nimetav omastav [LAADIVAHELDUSE TEKE] *silta *siltan *silta *silan *silda *sillan sild silla *jalka *jalkan *jalka *jalgan *jalga *jalan jalg jala Eesti keele morfofonoloogiast Vältevahelduse tekkel palju erinevaid seletusi Nt Veske-Collinderi asepikendusteooria: VV tekkis u 15. saj sise- ja lõpukao tagajärjel Vokaali kao tagajärjel jäi sõna silbi võrra lühemaks Kadunud silbi prosoodiline väärtus anti üle eelmisele pikale silbile, mis muutus seetõttu ülipikaks
põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised ja see lähenemisviis on pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- või kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. 6. Kuidas on tekkinud eesti keelde laadivaheldus? Laadivahelduse sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel. Muutus arvatakse toimunud olevat 14.-15. sajandil. 7. Kuidas kadus vokaalharmoonia eesti keelest? Kadus enne 1800 AD. Kuigi tänapäeva eesti kirjakeeles ühtki vokaalharmoonia juhtudest ei esine, leidub vokaalharmooniat eesti murdeis, kõige järjekindlamalt võru murdealal. Sellepärast on põhjust arvata, et vokaalharmoonia on eesti keeles vana nähtus
Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952. aastal eesti keele periodiseeringu neljaks: ... – 1200 13. – 15. sajand 16. – 18
kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil
1600-25 lõunaeestikeelsest kirjandusest ainus katoliiklik käsiraamat. Ladinakeelne 96-leheküljeline teos sisaldab palveid, ristimisvormeleid, vaimulikke tekste eesti (~200 sõna), läti, poola, saksa k. Tekst pole otsetõlge, vaid ärakiri. Iseloomulikud jooned: ladina-poola ortograafia. Lühikeste vokaalide vaheline konsonant kirjutatakse 1 tähega, pikk vokaal märgitakse lahtises silbis 1, kinnises 2 tähega. Vokaalidevaheline -spirant on laadivahelduse tõttu kadunud. Lõunaeestiline afrikaat tz. v on säilinud labiaalvokaali naabruses. Vokaalharmoonia esineb ä-harmooniana. Järgsilpides säilinud o. Komitiiv kujunemisjärgus. Imperatiivi t- tunnus kadunud. Obliikvakäänetes tüvemitmus. Verbi oleviku ainsuse 1. pööre lõputa, 3. pöörde lõpus p. Lõunaeestilised partitsiibid ja sõnad. Murdeliselt viitavad teose jooned Lõ-Tartumaale. Tekst on rahvakeelega sarnaseim tõlkija seega eestlane.
Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, röh-röh. 17. Tüve astmevaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus. Astmevaheldus on sõna sisehäälikute muutumine käänamisel või pööramisel. Jaguneb välte- ja laadivahelduseks. Laadivaheldus, selle iseloomustus ja näited. Vältevaheldus, selle iseloomustus ja näited. Laadivahelduse korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. kolle : `kolde Vältevahetuse korral muutub ainult sõna välde. `kapp : kapi Nõrgenev ja tugevnev astmevaheldus. Milliseid vorme võrreldes määratakse a) käändsõnade ja b) pöördsõnade astmevaheldus või selle puudumine? 18. Lõpuvaheldus. Definitsioon ja iseloomustus. Tüviallomorfide jagunemine lõpu-
Astmevahelduse kohta on kasutusel erinevaid definitsioone. Üks võimalikest: astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloogilises paradigmas nimetatakse tüve AV-ks. Tänapäevalgi avaldub astmevaheldus enamasti kahesilbilistes sõnades ja kaasrõhulistes liidetes. Astmevahelduse alla kuuluvad ainult kindlat tüüpi, mitte suvalised tüvemuutused; AV ei puuduta morfoloogilisi tunnuseid ega lõppe. Astmevahelduse liigid on laadivaheldus ja vältevaheldus. Laadivahelduse puhul esineb sõna tugeva astme vormis teise silbi algul klusiil või s, mis nõrga astme vormis puudub. Vältevaheldus on aga II ja III välte vaheldumine sõna eri vormides, nt *seppä : *seppän : *seppää (sepp (III v) = sepa (II v) : seppa (III v)). *paatti : *paattin : * paattia (paat (III v) = paadi (II v) : paati (III v)). Algselt puudutas see geminaatklusiilidega silpe, hiljem allusid sellele ka teised silbitüübid. 19
annaabi.ee 
