Kuulsuse narrid (1)

Ingmar Bötker 9a
Kuulsuse narrid
Salomon Vesipruul oli mees, kes väga tugevalt uskus endasse ning oli kindel,et talle oli antud loomulik anne kirjutada luuletusi. Kuid see ei läinud sugugi nii ladusalt kui ta oli lootnud. Tihti juhtus ka seda, et tal ei tulnud luuletamine välja ning siis otsis ta erinevaid vabandusi. Süüdistas ta veel ka teisi kirjanike, et teised olid just enne tema mõttekäiku tema mõtted ära napsanud.
Ühel päeval mõtles ta, et hakkab uudisjutte kirjutama, kuid juba selle üle oli tal natuke häbi, et ta nii lihtsaid asju teeb. Heade mõttete kogumiseks asus ta elama oma suvekodusse.
Jaan Tatikas oli mees kelle suur soov oli kuulsaks saada, kuna tal oli juba sünnist saati neli sõrme ning sellepärast pidas ta end väga eriliseks . Kuid talle ei olnud antud ka eriti mõistust ning seda arvasid ka paljud külainimesed. Peale selle oli ta veel ka väga laisk Jaan tahtis koguaeg oli tähelepanu keskpunktiks ning selle jaoks oli ta valmis tegema kõike. Nooremas eas hüppas ta näiteks aknast alla ning vanemad olid nii traumeeritud, et koliti äärelinna väiksesse majakesse. Ta oli käinud ka koolis kuid, nii hinded kui ka tahe olid nõrgad. Koolis õppis ta niipalju, et oskas vaevalt lugedagi veel vähem vigadeta kirjutada.
Kord rannas päevitades, nägi Jaan mehi kes olid hädas paadi maale saamisel ning sealt sai ta inspiratsiooni, et miks ei võiks laevaga saada sõita nii maal ,vees kui ka meres. Ning selle aparaadi valmistamise võttis ta endale kinnisideeks. Oma hiilgavast plaanist rääkis ta oma sõpradele, seda muidugi viinaklaasi taga.
Vesipruul mängis päeviti härrasmeest. Olles rahul oma luuletuseteega otsustas ta oma luuletust sisse pühitseda. Seda tegi Salomon baaris . Koju tagasi minnes oli ta väga purjus .
Koduvärava eest leidis Salomon Jaani, kes oli siruli maas . Mõlemad mehed kahetsesid, et olid palju joonud, kuid see neid ei peatanud edasi joomast. Maas lamades tekkis Salomonil hea idee hakata kirjutama joodiku elust. Siis aitas Salomon sõbra püsti ja kandis tuppa. Sõpra voodisse asetsedes ei saanud Vesipruul isegi aru, et sõber oli aknast välja kukkunud. Seda mõistis ta alles siis kui kuulis kaaslase oigeid õues suitsu tehes. Sellest kuidas Tatikas oli sinna sattunud Salomon muidugi aru ei saanud kuid Jaan oli juhtunu Salomoni peale väga kuri. Uuesti Jaani magama pannes sidus ta Jaani enda külge nii, et too enam minema ei saaks. Unes nägi Salomon muidugi oma edukat karjääri, kus tema luuletuste järgi oli suur nõudlus.
Hommikul tõustes ei saanud mehed tükk aega aru mis oli toimunud, kuid siiski kibelesid meeste käed kangesti viinapudeli järele.
Mõlemad mehed tutvustasid endeid, kui väga kuulsaid kirjanike ja leiutajaid, kuid kumbki polnud kuulnud kummastki. Mõlemad rääkisid ka oma suurtest plaanidest, kuid üksteisesse nad ei uskunud ning neil tekkis suur tüli. Nad mõlemad pidasid üksteist rumalaks ning nad ei mõistnud miks nad oli sellised elukutsed valinud. Kuid mõlemal tekkisid oma huvid – Jaan tahtis oma leiutise jaoks laenate 1000 rubla ning Salomon tahtis Jaanist kirjutada jutu, kuid lõpuks ei saanudki nad üksmeelele ning Jaan lahkus.
Pärast seda asusid mõlemad kärmesti tööle ning looma, kuid kummalgi ei edenenud töö nii lihtsalt nagu nad olid lootnud. Juhtus erinevaid äpardusi, kel mõte ei jooksnud, kel läks masin põlema. Kogudes mõtteid oma kirjateoste jaoks tuli Salomonile hea mõte ehitada pukk puuotsa, arvates, et seal hea luuletusi kirjutada. Kuid Salomoni mõttelendu hakkas segama Jaani koer, kes järjepanu haukus. Vesipruul sai koguni nii kurjaks, et soovis isegi koera surma.
Samal ajal demonstreeris Jaan külarahva ees oma leiutist kuid see ebaõnnesuts ning süü ajas ta nagu ikka teiste kaela süüdistades isegi ilma.
Imelikul kombel ja Salomoni õnneks oli Jaani koer ära surnud.
Selle peale sai Tatikas muidugi vihaseks ning hakkas kohe salomoni süüdistama. Ta läks koos külameestega Salomoniga tüli norima ning soovitas tollel minna hullumajja.
Arendades oma leiutist paar päeva, läks Tatikas mõne aja pärast masinat järvele demonstreerima, kuid ta leiutis järjekordselt ebaõnnesuts, kuid siiski jäi ta endale kindlaks ning lubas igal juhul oma leiutise valmis teha.
Kättemaksuks oma lemmiku surma eest ronis Jaan Tatikas Salomoni meelispaika ning määris selle liimiga kokku, nii, et Salomon hiljem sinna päris tükiks ajaks kinni jäi. Salomon ei sanud ise küll aru, et mida halba oli tema Jaanile teinud. Olles seal natukest aega tuli Salomon heale mõttele, et ta tuleb pükstest välja ning ongi vaba, kuid kohe peale vabanemist sattus ta järjekordselt külarahvale naerualuseks.
Mõne aja pärast toimus järjekordne Jaani demonstratsioon , kuna tuult oli vähe tekkis tal idee lennata oma leiutisega katuselt alla. Nii ta ka tegi ning sellele järgnes tohutu õnnetus. Külarahvas tõttas kohale ja keegi ei uskunud, et too elab veel, kuid ellu ta jäi ning isegi see õnnetus ei juhtinud teda eemale leiutamisest .
Järgnevate päevade jooksul oli mõlemal mehel raske aeg.Vesipruulil ei tulnud luuletamine üldse välja ning Tatikas oli hakkanud leiutama uut praadi, mis oli ilma tule ja praetagi väga hea. Kuid toogi leiutis ei edenenud väga edukalt.
Lõpuks otsustas Salomon lahkuda oma suvekorterist, lugedes kalliks saanud puule viimase luuletuse . Kuid järjekordselt süüdistas ta oma suvekodu, vähese inspiratsiooni pärast.
Kuid napilt oli ta välja jõudnud, kui maja plahvatas. Salomonil oli juhtunu üle hea meel. Kuid ta oli ka ainuke, külarahva seas tekitas see suurt paanikat. Kohale uurima kutsuti isegi inspektor , kes Tatika juba surnuks kuulutas. Kuid siis järsku astus teisest tänavaotsast välja Jaan, kes oli käinud gaasivabrikust uut korstent uuele leiutisele toomas. Pärast seda Vesipruuli enesetuju muutus ning ta lahkus. Pärast seda ei ole temast enam midagi kuulda olnud. Tatikal keelati püssirohu kasutamine ja ta pöördus elektri ja auru poole, kuid ühtegi tema loodud leiutist pole teada.