ELULOOKIRJELDUS 1. Kirjuta jrgmises tekstis esineva tegelase elulookirjeldus. Salomon Vesipruul oli vhemasti niisama maias kuulsuse jrele kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoopis teistmoodi tpld. Juba varajases nooruses oli tema selgelt aru saanud, missugune thtsale tegevusele saatus teda oli kutsunud. "Mul on igus Homerost, Shakespearei ja Goethet plata," hdis ta vaimustuses, kui ta kreiskooli lpueksamist lbi oli kukkunud, "aga ma tahan rahul olla, kui mind kskord eesti Schilleriks saab nimetatama." Neist snadest vib iga lugeja, kes midagi lugenud on, ise mrgata, et
"Kuulsuse Narrid" Retsensioon Kirjanik Eduard Bornhöhe jutustuse ainetel valminud telelavastus "Kuulsuse Narrid" on alati vaatajale jätnud hea esmamulje. Selle telelavastuse lavastajaks on Ago-Endrik Kerge. Lugu räägib kahest mehest, kes on sünnist saati ühe inimese silmis olnud kuulus, tark, ilus, taibukas jne. Need inimesed on nemad ise ehk Salomon Vesipruul ja Jaan Tatikas. Salomon Vesipruul on enda arvates suur poeet, Tatikas aga seevastu suur leiutaja ja looduseuurija. Seda arvamust teised inimesed kahjuks ei jaga. Tegelased ise on väga enesekindlad. Nad arvavad, et see mida nad teevad on kõige õigem ja paremini ei saakski asja teha. Salomon Vesipruul oli tõsine ja kirjutas luuletusi, Tatikas oli aga väga kavala olemisega. Mõlemad mehed on samuti väga napsulembelised ja viin ongi asi mis nad ühel päeval kokku toob.
"Kuulsuse narrid" "Kuulsuse narrid" on osa raamatust "Tallinna narrid ja narrikesed". Seal on peategelasteks Salomon Vesipruul ja Jaan Tatikas. Salomon Vesipruul on "tuntud kirjanik ja luuletaja", kuigi keegi pole tema töödest kunagi kuulnud. Tal on vaid üks jutt ja üks luuletus. Telelavastuse alguses otsib ta endale suvekorterit. Ta leiab paraja korteri Tallinna äärelinnas, kus on ka üür odavam, ja kolib sinna sisse oma papagoi Sifferiga. Õnnetuseks satub Salomoni naabriks Jaan Tatikas. Tatikas on "kuulus leiutaja ja loodusuurija." Ka tema töödest pole keegi kunagi kuulnud. Ta elas vanasti mitmekorruselises
Kuulsuse narrid Kuulsuse narrid 1. Räägib Jaan Tatikast (leiutised, kooliskäik, vanemate surm) 2. Räägib Vesipruulist ja ta kirjutistest (jutud, luuletused, mis ei valminud) 3. Salomon leidis õhtul Tatika ja viis voodisse (viskas aknast välja, unes põrandale, Salomon ja Tatikas hakkavad üksteise ees hooplema ja teineteist narriks nimetama) 4. Tatika koer Pontu sureb ja Tatikas ning Vesipruul hakkavad koera üle aia loopima. Salomonil oli palju jutu lõppe ja puu otsas tuli lõpus alguski. 5. Tatikas ütleb sõbrale, et puu otsas istuv Vesipruul on hull sabaga gorilla ja hakkab temaga kive puu otsa Vesipruuli pihta loopima. 6. Vesipruul läks puu otsa kirjutama, aga jäi kinni kuna istumise koht oli vedelliimiga määritud. 7. Tatika majalt lendab tänu leiutiste isesüttimisele katus pealt ja arvatakse, et
seljale. See Tatikale jälle ei meeldinud. Kolmandast koolist ootas ta suuremat õigust ja haridust. Seal koolis aga ta oli esimeste õpetajate eksituste tõttu üldse kooliskäimise himu ära kaotanud. 2. Tatikas ei püsinud koolis sellepärast, et ta tahtis suurt õigust ja haridust, aga samas tahtis ta ka natuke lollust teha ning need koolmeistritele ei meeldinud. Ta vahetas pidevalt koole, sest ta ootas alati järgmisest koolist rohkem õigust ja haridust. 3. Salomon Vesipruul leidis Jaan Tatika uulitsa pealt magamas ning koristas ta oma korterisse kaasa. Hommikul, kui nad ärkasid, said nad tuttavaks. 4. Tatika ja Vesipruuli ettevõtmised ebaõnnestusid sellepärast, et nad oma arust olid kuulsust täis inimesed, nad arvasid, et nad saavad kõigega oma ametis hakkama, aga tegelikult neil sellist võimet ei olnud. 5. Tatika arust on Vesipruul kõige suurem narr terve ilma peal. Vesipruuli arust on hoopis Tatikas kõige suurem narr terve ilma peal. 6
kõiksugustest torudest, vedrudest, ratastest ja kraanidest, aga harva leidus seal söögipoolist. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Tatika riietumisstiil oli lihtne, kentsakas ja algupärane. Välimuselt oli Jaan väikese kasvuga ja peenike. Mis puutub Vesipruuli, siis tema tahtis olla suur luulepoeet. Kuid kui mehe esimene luuletus ,,Leekiv armastus" kohe üldse valmida ei tahtunud, seletas Vesipruul seda sellega, et tema vaim polevat olnud veel piisavalt küps. Siis otsustas mees kirjutada hoopis uudisjutte, kuid taaskord segas teda asjaolu, et polnud millest kirjutada. Üleüldse leidis ta koguaeg igasugu vabandusi miks mitte kirjutada. Kuni kahekümne viie aastani pidas ta end liiga nooreks; siis hakkas ta vanaduse pärast värisema; puudus rahu; vaesus ja mured; lihtsad elusaatused, kitsas silmaring, vilets toit; kõige suuremateks süüdlasteks olid aga kõik teised kirjanikud, kes
Veel meeldis mulle see, et hästi oli välja toodud see vanema aja linnaelu: kuidas inimesed välja nägid, kuidas käitusid, mis tänavatel toimus. Ma arvasin, et ma saan sellest filmist teismoodi aru ja võib-olla ei mõista neid kilde, sest paraku on ta nii vana film, aga enda üllatuseks ma mõistsin neid nalju ja üldse seda mida nad seal tegid väga hästi. See film rääkis kahest mehest kelle nimed olid Jaan Tatikas ja Salomon Vesipruul. Salomon Vesipruul oli väga enesekindel mees, kes arvas, et talle on antud anne kirjutada luuletusi. Tegelikult ei tulnud see tal üldse nii hästi välja, kui ta seda ise arvas, muidugi tõi ta ka kohe igasugu eri vabandusi enda kaitseks, et ise mitte lolliks jääda. Keegi ei olnud tema kirjutatud teosetest kuulnudki. Filmi algul otsib Salomon endale Tallinna suvekorteri, kuhu ta kolib enda papagoi Šifferiga. Juhuslikult saab Salomon Vesipruuli naabriks kuulus leiutaja ja loodusuurija
Ingmar Bötker 9a Kuulsuse narrid Salomon Vesipruul oli mees, kes väga tugevalt uskus endasse ning oli kindel,et talle oli antud loomulik anne kirjutada luuletusi. Kuid see ei läinud sugugi nii ladusalt kui ta oli lootnud. Tihti juhtus ka seda, et tal ei tulnud luuletamine välja ning siis otsis ta erinevaid vabandusi. Süüdistas ta veel ka teisi kirjanike, et teised olid just enne tema mõttekäiku tema mõtted ära napsanud. Ühel päeval mõtles ta, et hakkab uudisjutte kirjutama, kuid juba selle üle oli tal natuke häbi,
Kuulsuse narrid Autor istub kirjutuslaua taga, kirjutades midagi sulega paberile. Mõne hetke pärast tõstab ta paberi üles ja hakkab sealt lugema. ,,Üheksateistkümnenda aastasaja lõpus olid Jaan Tatikas ja Saalomon Vesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad vaimukangelased Tallinnas. Kui mitte terve maailma, siis ometigi kumbki ühe inimese silmas. Ja need inimesed olid nad ise." Saalomon Vesipruul oli luulemaailma tõusev täht. Ühel päeval, kui ta oma luuleoskuse avastanud oli, kolis ta suvemajja, istus ta laua taha ja pani sule paberile. Päeva lõpuks oli ta kirjutanud luuletusele pealkirja: ,,Leekiv armastus". Teise päeva lõpuks oli ta jõudnud kirjutada esimesed sõnad: ma armastan. Ta hakkas kõigile seletama, kuidas tema vaim pole veel kohal ja kuidas kõik paremad luuleread on juba ära võetud. Ta ei kahelnud hetkekski oma andes
Telelavastus tekitas minus kohe pinget, nagu tahaks teada mis edasi saab. Stsenaarium räägib kahest allakäinud mehest üks endaarust luuletaja, teine endaarust leiutaja. Mehed on mõlemad ka napsulembelised ja just see toobki nad ühel päeval kokku. Telelavastuse sündmustik on humoorikas, kaasakiskuv, kohati ka igavavõitu. Mind häirisid kohati eriefektid, millele oldi kõvasti rõhku pandud. Tegelaskujud olid humoorikad ja peategelased Salomon Vesipruul osas Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas osas Urmas Kibuspuu olid hästi välja mängitud. Kostüümide kohapealt nii palju, et kostüümid olid suurepärased nii peategelastel kui ka kõrvalosatäitjatel ja need olid tõesti loomulikud 20. sajandi algusele. Üldkokkuvõttes, jäin telelavastusega igati rahule, kõik oli korrektne, sisu humoorikas, kostüümid ja tegelased head. Kümnepallisüsteemis hindaksin teost 8/10.
Kuulsuse narrid Eduard Bornhöhe Selle telelavastuse lavastaja on Ago-Endrik Kerge ja peaosatäitjad olid Salomon Vesipruul - Jüri Krjukov ja Jaan Tatikas - Urmas Kibuspuu. 1892. aastal valmis Eduard Bornhöhel Tallinna narrid ja narrikesed. Kõige olulisem ja ka kõige populaarsemaks saanud teose esimene osa on Kuulsuse narrid. Selles filmis kujutatakse 19. sajandi lõppu ja ehk võibolla 20. sajandi algust. Vaatajatele adresseeritud peamine sõnum oli see, et ei tohiks mingi lolluse pärast oma naabriga sõdima hakata.
Kuulsuse Narrid retsensioon . Lugu räägib kahest mehest kes on sünnist saati ühe inimese silmis kuulus olnud .Need inimesed on nemad ise .Salomon Vesipruul ja Jaan Tatikas .Salomon on enda arvatates suur poeet .Tatikas on aga endaarvates suur leiutaja ja looduseuurija .Teised inimesesd muidugi seda ei arva . Tegelased on ise väga enesekindlad .Nad arvavad ,et see mida nad teevad on kõige õigem .Salomon oli tõsine ja kirjutas luuletusi .Tatikas oli aga väga kavala olemisega . Jaan ja Salomon kohtusid purjuspäi .Hommikul üles ärgates jäid nad vestlema ,kuid see vestlus pöördus tüliks
Aivar Siska 22.02.2012 Eduard Bornhöhe 150 Lavale astub ,,maailmakuulus luuletaja ja kirjanik" Salomon Vesipruul Eduard Bornhöhe teosest ,,Kuulsuse narrid". Ta ronib puu otsa, et uut maailmakuulsat luuletust kirjutada. Peagi liitub temaga Jaan Tatikas suur ,,leiutaja" kes asub leiutama. Salomon ronib puu otsast alla ja märkab Jaani. Nad satuvad sõnasõtta. Siinkohal olgu öeldud, et rahvas jälgib pingsalt näitemängu. Jaan seletab Salomonile oma ,,leiutistest" ja Salomon Jaanile oma ,,maailmakuulsatest lugudest ja luuletustest". Pealtvaatajad puhkevad naerma, sest mõlemad mehed on väga totrad
temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks. Ükskord Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Tulemus oli see, et nad hakkasid üksteist lollideks pidama nad nägid ilusti teineteise vigu, kuid enda omad jäid ikka kahe silma vahele. Tatikas hakkas Vesipruuli kiusama, kuigi Vesipruul ei olnud seda eriti ära teeninud. Üks kreeka filosoof on kunagi öelnud, et targad inimesed on nagu sirged jooned ja rumalad nagu kõverad jooned. Sirged jooned saavad olla paralleelsed ning seetõttu saavad targad inimesed aru nii üksteisest kui ka rumalatest, kõverad jooned ei ole kunagi paralleelsed, seetõttu ei saa rumalad aru ei üksteisest ega tarkadest. Võibolla seda viimast tahtiski Bornhöhe ära näidata. Ainuke asi mida võiks Tatika ja Vesipruuli kasuks öelda on
Selle jutustuse aineil on loodud film "Viimne reliikvia" (1969). Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892). Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud "Kuulsuse narrid", mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja. Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks "Kollid", mis on ilmunud ajalehes "Uus aeg" 1902. aastal. See jutt, nagu ka mitmed teisedki, kujutab 80-ndate aastate linnaolustikku oma seisuslike ja rahvuslike probleemidega ning vanade tavadega, mida hakkas äkki mõjutama uuema aja hoovus.
vajadustele ning oli seega kirjanduses väga suure tähtsusega. Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on "Tallinna narrid ja narrikesed". Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud "Kuulsuse narrid", mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja. Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks "Kollid", mis on ilmunud ajalehes "Uus aeg" 1902. aastal. See jutt, nagu ka mitmed teisedki, kujutab 80-ndate aastate linnaolustikku oma seisuslike ja rahvuslike probleemidega ning vanade tavadega, mida hakkas äkki mõjutama uuema aja hoovus.
Kumb on õigem kujutluslaad – kas realistlik või romantiline? – peeti tuliseid vaidlusi. Realismi pooldajad ütlesid, et maailma ilustades ei saa kujutada, aga vastukaaluks öeldi, et igasuguste elu sopaste külgede pole eriline kunst. Seega leidis realism palju negatiivset kriitikat. Telelavastuse 14 „Kuulsuse narrid“ tegelased Jaan Tatikas (realist) ja Saalomon Vesipruul (romantik) on vastanduvad – romantism vs realism. Bornhöhe kujutab nende tegelaste kaudu romantismi ja realismi omavahelist konflikti. Vilde ajalooline triloogia on Eesti kirjanduses hea realismi näide (1902–1908). Triloogias on „Mahtra sõda“, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ ja „Prohvet Malzvet“. Eesti realismi läbimurdeteos oli 1896 ilmunud Vilde „Külmale maale“, mis pole ajalooromaan, vaid räägib 19.saj lõpu külaelust.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
