10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-15
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Liiina16
Õppematerjali autor
Filosoofide elulugu ja tsitaate. SOKRATES (469399 eKr) ELULUGU Sokrates (469399 e.m.a) oli Vana-Kreeka filosoof. Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad peamiselt filosoof Platonilt (427347 e.m.a) ja ajaloolane Xenophonilt (u 430- 354 e.m.a). Sokrates ise ei kirjutanud ühtegi teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all. Sokrates abiellus 45-aastaselt riiaka Xanthippega, kuid pereisana temast küll asja ei olnud välja arvatud see, et neil kolm poega ikkagi oli. TSITAADID · Tarkus on teadmine kui vähe me teame. · Armastama peab läbi tarkuse, mitte läbi tunnete. · Ilma sõpruseta ei ole inimestevahelisel suhtlemisel mingit väärtust. · Mida vähem on inimesele vaja, seda lähemal on ta jumalatele. · Heade inimeste puhul tuleb usaldada nende sõna ja mõistust, mitte vannet. · Abi
Armasta oma ligimest Kõige hirmsam vaesuse vorm on üksindus ja armastuse puudumine. Inimene sünnib siia ilma üksi, elab üksi ning sureb üksi. Ainult armastuse abil on võimalik luua illusioon, et me ei ole tegelikult üksinda. Parim, mida inimesele kinkida, on sõprus, selts, armastus. Sõbrad mängivad elus äärmiselt tähtsat rolli. Pärast õnnestunud päeva on tihtilugu tahtmine kellelegi sellest rääkida ning oma rõõmu jagada, probleemi korral oleks hea seda kellelegi kurta , sest jagatud mure on pool muret. Üksindus on hirmus, see sööb hinge seest, seepärast ongi sõprus niivõrd oluline. Sõbrad pakuvad raskel ajal tuge ning lohutust, rõõmsal perioodil saab aga koos tähistada
5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses harmoonia hoolitsetakse enda ja teiste eest. Inimene naudib teiste seltskonda. Armastust tuleks laiendada üksikisikult riigile. Riigi aluseks ei tohi olla hirm vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldinie inemesearmastus/inimkonna sõprus. Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu. 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Inimesest saab inimene ehk tervik ainult läbi armastuse. Armastus on tervik, mis saavutab oma kõrgeima astme seksuaalsuses, mistõttu aetakse tihti armastust ja seksi omavahel segi. Armaastus tuleks seada ühiskonnast ja riigist kõrgemale, mistõttu tuleks seadustada lahutused
maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne - ataraxia, mis seisneb valu ja vaimse rahutusese puudumises o Ataraxia on mõõdetamatu suurus see kas on või seda pole Selline seisund saavutatakse vaid vooruse läbi. Eeldab: häid sõpru, ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi o Kas poliitik saab olla õnnelik? Õnnelik elu: elu sõprade ringis, eemal poliitikast 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. · Õnnest ja voorusest: Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk ning nende voorus ei saa olla vankumatu Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses Isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest - felicitas) Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust- beatitudo) teises elus ning olla "õnnelikud lootuses" Tõeline "õndsus" seisneb igaveses elus ja rahus
loomutäiusele * suure keskklassiga riik 4. Epikuurlased õnnest. Õnnelik elu epikuurlaste jaoks on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Õnn ei ole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne, mis tuleneb sellest, et ollakse vabad valust ja vaimsest rahutusest. Õnn on teatud passiivne seisund(rahulikkus), mis saavutatakse vaid vooruse läbi ja see eeldab: 1) voorusi ja sõprust 2) ihade ja ootuste piiramist, et vältida pettumusi. 5. Augustinus õnnest ja poliitikast. Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk.Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on uuestisündinud Kristuses. Ent isegi nemad ei ole kaitstud selle maailma hädade eest - surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnnest). Nad saavad aga oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsust) teises elus ning olla `õnnelikud lootuses'. Tõeline "õndsus" seisneb igaveses elus ja rahus. Riik on pattulangemise tulemus ja põhjus (inimese võimuiha, vägivaldsus). Samas on ta
- ühiskondlik lahendus: kui inimesi õpetada varasest noorusest peale, et nad omaenda eksistentsi näeksid ainult riigi eksistentsi osana, siis lõpuks õnnestub neil kuidagi selle suurema tervikuga samastuda ning armastada seda selle erilise tundega (eneseimetlusega), mis igal üksikul inimesel on ainult iseenda jaoks. - individuaalne lahendus (Emile): inimene kasvab üles isoleerituna kogukonnast. Eneseküllasus. Piiratud soovid. Tõeline sõprus. AU Kreeka-Rooma traditsioonis ülikute au seotud kogukonna teenimisega. Aristoteles, Cicero au saab põhineda ainult voorusel; aust endast tuleb hoolida mõõdukalt (Aristoteles) või peaaegu üldse mitte (Cicero). Kristlik kardinaalvoorus on enesealandamine, au võib taotleda ainult Jumalale, pühakute erilised teod on tehtud Jumala nimel. Feodaalau vallutaja au, millest saab järk-järgult õigluse ja usu eest seisja ja nõrgemate kaitsja au.
9. Rousseau moodsa (ühiskondliku) inimese hingehaigusest Ta on oma õnne nimel valmis teisi hävitama ja ei ole kunagi rahul, sest ei suuda täita oma soove, on sõltuv teistest, teiste arvamusest jms, ta ei tunne iseennast. Ühiskondlikust lepingust: inimene peab varasest noorusest peale õppima oma eneseimetlust kandma üle riigile. Émile: Inimene kasvab üles isoleerituna ühiskonnast: eneseküllasus, piiratud soovid, tõeline inimlik sõprus. Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Nikomachose eetika: Tegelikult peaks austama ainult head inimest. Au on loomutäiuse tasu ja see omistatakse headele inimestele (ratsionaalsed valikud, loomupärased inimlikud kalduvused). Aristotelese "loomutäius" - oskus õigesti 1 tegutseda (õiged seadumused - kindlad, mõdukad käitumisviisid), seadumused =
Moodne kriitika: demokraatia on ideaal, aga tegelikult tõelist "demokraatiat" ei eksisteeri Klassikaline kriitika: legitiimsus: monarhia on ainus õiguspärane vorm (teoloogiline: kuningad Aadama järeltulijad; ajalooline: kuningad hõimupealike legitiimsed pärijad); efektiivsus: demokraatia instrumentaalses mõttes viletsam (demokraatia toidab ambitsioone, monarhias on kõik ülejäänud alamad võrdsed; monarhial ei ole erahuve) 2. Platon ja Aristoteles valitsusvormidest Platon: filosoofide valitsuse ideaal (monarhia või aristokraatia); filosoofid näevad asjade tõelist olemust (koopamüüt); kaks võimalust: filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks; türannia kasvab välja demokraatias valitsevast seadusetusest 2 Aristoteles: head vormid: monarhia (üks valitseja), aristokraatia (vähesed), politeia
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid