"Armasta oma ligimest" kirjand (0)

Armasta oma ligimest
Kõige hirmsam vaesuse vorm on üksindus ja armastuse puudumine. Inimene sünnib siia ilma üksi, elab üksi ning sureb üksi. Ainult armastuse abil on võimalik luua illusioon, et me ei ole tegelikult üksinda. Parim, mida inimesele kinkida , on sõprus, selts, armastus.
Sõbrad mängivad elus äärmiselt tähtsat rolli. Pärast õnnestunud päeva on tihtilugu tahtmine kellelegi sellest rääkida ning oma rõõmu jagada, probleemi korral oleks hea seda kellelegi kurta , sest jagatud mure on pool muret. Üksindus on hirmus, see sööb hinge seest, seepärast ongi sõprus niivõrd oluline. Sõbrad pakuvad raskel ajal tuge ning lohutust, rõõmsal perioodil saab aga koos tähistada. Tõeline sõprus ei tähenda seda, et ollakse seltsiks siis, kui moment on sobiv, vaid siis, kui ei ole - sõpra tunned hädas.
Tõsi, kõik ei tahagi abi ega sõprust, mõni naudib iseenda seltskonda. Mingi piirini on see isegi tervislik, igaüks vajab natuke aega iseendale. Ent kui hingamisruum muutub isoleerituseks, tuleks midagi ette võtta. Shakespeare kirjutas oma näidendis „ Hamlet “: „Uskuge, te panete lukku ukse omaenese vabaduse ees, kui varjate sõprade ees oma muresid .“ Sõbrad on need, kes tahavad aidata, toeks olla, sest nad hoolivad. Mure korral tuleks lasta neil seda teha.
Enne, kui inimene ei tunnista endale, et ta vajab abi, pole siiski suurt midagi teha. Anton Hansen Tammsaare on öelnud, et üldse on siin ilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus , jumal ega rotid , vaid ta ise. Esimeseks sammuks enda parandamise teekonnal on ju alati olnud abivajamise tunnistamine, ei ole võimalik abi pakkuda kellelegi, kes seda ei taha.
Õnnetu ja üksik inimene on aga sageli liiga arg, et abi otsida, seepärast peaks olema valmis pakkuma oma sõprust ka neile, kes seda esmapilgul ei paista soovivat. Liiga tihti alahinnatakse jõudu, mis on puudutusel, lahkel sõnal, kuulaval kõrval, ausal komplimendil või kõige väiksemalgi žestil, mis näitab hoolivust, sel kõigel on potentsiaali kellegi ellu rõõmu tuua. Sõnad ja teod võivad muuta maailma paremaks, aga ka halvemaks paigaks. Seepärast on oluline kasutada positiivseid sõnu, mõelda häid mõtteid, sest nende mõju on nakkav ka kõikidele teistele.
Inimesele abikäe ulatamine, sõpruse pakkumine ei maksa midagi, kuid on väärt palju. Samamoodi ei jää keegi tegelikult igatsema neid paari rahatähte, mida tänavanurgal kerjav vanamees palub. Lihtne on kõvasti koti külge klammerdudes teisele poole vaadata ning teist nägugi tegemata edasi kõndida. Ei nõua palju kas või kord kuus kodutute või loomade varjupaigas abiks käia või vanu riideid heategevusele annetada. Kõik seisavad vähemalt kord elus valiku ees: mis on lihtne ja mis on õige. Meie valikud on need, mis näitavad, kes me tegelikult oleme, mitte meie võimed.
Tegelikult ei pea inimene tegema teiste heaks midagi. Lihtne on toimida mõtteviisi järgi „ela ja lase teistel elada“, kuid mis ajani? Kindlasti tuleb elus ette olukordi , mil üksi lihtsalt enam hakkama ei saa, kuid iseka käitumise tõttu pole ka kellegi poole pöörduda. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Teistest hoolimine, sõbralikkus, abivalmidus – see kõik näitab, missugune inimene keegi on. Vabatahtlikult, vastutasu lootmata kellegi aitamine on suure, hea inimese tunnus.
Sündinud siia ilma üksi, peaks üks inimene tegema kõik endast sõltuva, et ta ei peaks üksi surema. Öeldakse, et mida külvad, seda lõikad. See, kas hoolitakse ka teistest või ainult iseendast, määrab inimese saatuse. Armasta ja sind armastatakse vastu.