Teerada Kasvasin üles Saaremaal Mustjala vallas Mamma juures. Olen seda sorti laps kes on tulnud linna maalt ja hobusega ning kelle lapsepõlv koosnes suuresti kuuskede otsas turnimisest, sõdadest pihlakapüssidega ning mahajäetud kolhoosilautades peituse mängimisest. Viimaseid kutsusime pullilautadeks. Kindlasti tuli olla ka Mammale abiks. Tuli rohida põldu, lappida riitadesse puid ja riisuda lehti. Suviti käisime pärast töiseid päevi rannas. Randa viis umbes 15 minuti pikkune kurviline teelõik. Sinna läksime kõige suurema õhinaga alati teisipäeval, sest siis käis kodus lavka. Lavkast ostsime tavaliselt randa kaasa sibulasaia ning limonaadi. Poodi meil Mustjalas ju ei olnud. Harva tegime kaasa ka võileibu, siis, kui Mamma oli ise leiba küpsetanud.
Naaberid annavad kirju õigele korterile kui postiljon on kogematta valesse postkasti pannud, panevad muusika õhtupoolikul vaiksemaks, et inimesed saaksid rahulikult puhata oma pikast töö- või koolipäevast. Minu naabrid on üsna erinevad teineteisest. Minu üks naaber on umbes 30 aastane talle meeldib õlut juua ta alustab joomist juba lõunal. Käib tööl mõni päev ja siis looderdab jälle. Ühe korra lärmas ta öösel ja ei lasknud naabritel magada, siis kutsusime politsei ja olukord lahenes. Teised naabrid on natuke rohkem haritud ja oskavad vaikselt olla öösiti ja lugupidada teistest. Ühel naabril on kaks siiami kassi, käib ilusti tööl ja aitab koridori koristada. Meie trepikojas elavad paar armeenlast ka, nad on päris toredad ja teretavad ikka Eesti keeles. Üldjuhul on minu naabrid üsna sõbralikud ja me teretame üksteist igakord kui vastukõnnime üksteisele. Aitame üksteist hädast välja ja pakume abi. Trepikojavanem hoolitseb, et kõik
osas. Küsimuste voor, mille eesmärgiks oli teada saada, kui hästi orienteeruvad põhikooli noored nii Eesti kui ka välismaa muusikamaastikul, kas ikka teatakse näiteks Wolfgang Amadeus Mozartit, Eesti hümni sõnade autorit või kes on Tallinna Nõmme Gümnaasiumi hümni autor. Teises osas toimus muusikatest, mille raames õpilased pidid ära arvama, mis looga on tegemist ja/või kes on esitaja, autor või missugusest filmist muusikapala tuntuks on saanud. Neljapäeval kutsusime kooli õpilastega suhtlema Tallinna Nõmme Gümnaasiumi vilistlase Smilersi solisti, Hendrik Sal-Salleri, kes on läbi aastate populaarne ning noorte seas väga austatud olnud. Toimus saalis intervjuu vormis muusikuga meeleolukas jutuajamine. Nädala viimasel päeval leidis aset gümnaasiumi õpilaste omaloomingukonkurss Klassihääl 2015. Konkurssi raames sai iga klass end tutvustada muusikakeeles, esinedes humoorika, sisuka, meloodilise, omanäolise ning huvitava etteastega
optimistliku lapse, kes teab, et tema ema ei jõudnud koju, sest tal puudus helkur. Liiklusõnnetuste statistika põhjal on sügis- ja talvekuud liikluses osalevatele jalakäijatele endiselt kõige riskantsemad. Käesoleva aasta 10 kuu jooksul on asulavälisel teel pimeda ajal vigastada saanud 19 ning hukkunud 5 jalakäijat. 2007. aastal hukkus asulavälisel teel pimeda ajal 12 jalakäijat, 2008. aastal oli hukkunuid 17. Eeltöö algas juba 26.oktoobril alanud meedikampaaniaga, milles kutsusime üles inimesi oma lähedastele helkurit kinkima. Veebikeskkonna käivitamine oli meediakampaania nö teine osa, et teha inimestele helkuri kinkimine võimalikult lihtsaks ja mugavaks. Loomulikult hõlmas eeltöö endas palju läbirääkimisi ja kokkuleppeid, sest projekti on kaasatud mitmed osapooled ning nüansse millega arvestada tuleb, on taolistes ühisprojektides alati palju. Loovust pärssivate teguritena kasutati erinevaid arutelusid Maanteeameti ja mitmete
kooli ning isa pani meid kooli ees maha ja läks autot ära parkima. Ma jõudsin trepi peale kui kuulsin võimsat pauku. Vaatasin seljataha ning nägin, et üks auto oli sõitnud suurel kiirusel meie autole otsa. Teisest autost väljus üks meesterahavas ning ta jooksis minema. Me emaga tormasime kiirelt isa juurde ning nägime väga kurba pilti. Minu isa oli hukkunud avariis. Gertrud kukkus pikali maha ja hakkas nutma. Ma proovisin teda kuidagi lohutada, kuid sellest polnud kasu. Me kutsusime politsei ning läksime koju tagasi. Ema nuttis terve päeva, ma ütlesin talle, et sellest isa tagasi ei tule ning proovisin teda rahustada. Sellest õudusest oli möödas kaks päeva, kui ema otsustas tööle minna. Ka mina pidin siis kooli minema. Kooli jõudes kuulsin, et tööle võeti uus direktor. Koolis olid kõikjal küünlad ning õpetajad kandsid leinariideid. Kogu kool leinas minu isa. Kolmanda tunni ajal kogunesid väga paljud aulasse. Läksin ise ka uurima, mis seal toimub
istuda ja teda magama panna, siis oli suureks abiks mulle rühma õpetajaabi, kes lasi mu sel hetkel lihtsalt ära minna ja ennast maha rahustada. Õnneks sujus meil õpetajaabiga meeskonnatöö väga hästi ja koos saime iga olukorraga hakkama. Kõige rohkem muserdas mind see, kui igal õhtul ema tulles ei saanud ma lapse kohta ühtegi head sõna enam öelda, olukord oli väga negatiivne. Olen väga kurb, et nii lapse ema, kui lasteaed püüdsid leida abi, et lapsel oleks parem, kutsusime lasteaeda erinevaid eripedagooge, logopeede ja arste, et laps saaks abi, et saaksime edasi tegutseda. Kirjutasime kümneid iseloomustusi ja lapse tegevustekirjeldusi, kuid tulutult, keegi ei pidanud last haigeks, keegi ei võtnud vastutust, et laps vajab abi. Poolteist aastat vaeva ja lõpuks hakkas asi liikuma. Lõpuks saime abi TÕNK spetsialisti Linnu Mae käest, kes võttis ohjad enda kätte. Tänaseks käis laps tavarühmas, kuid ka Tondi Põhikoolis teatud päevadel abi saamas.
proovida kas sidur lahutab ja siis selgus, et ei ja me arvasime , et tuleb jälle käigukast maha võtta aga, et osad kardaani poldid uuesti lahti saada tuli seda keerata kuid siduri lahutamise proovimisel oli üks käikudest kinni poonud ennast ja et lahti saada oli meil sidur lahutama saada aga selle käigus pidi veel mootor töötama ja me suutsime siduri veel kärssama ajada muidugi käik jäi veel sisse siis me kutsusime teise mehaaniku veel appi vaatama miks sidur ei lahuta ja kui tema proovis siis toimis kõik nii nagu pidi ja me jõudsime järelduseni, et siduri pind oli lihtsalt natuke kare ja selle libistamisega sai siledaks lastud ja kõik hakkas õigesti toimima. 6 2.3. Tööd mida sooritasin üksi Enamus tööd olid sihukesed pisikesed asjad mida ma suutsin üksi teha nagu vanade
See ka õnnestus. Lahkusime sealt aku võrra rikkamalt. Kuna oli veel vaja ka köit ja juhti otsustasn helistada Priidule. Uurisin siis, et kas tal köit on ja kas ta vend on nõus rooli istuma. Ta soovitas meil kohale ilmuda, et asja koha peal arutada. Kuna nad elavad firma töökojale küllaltki lähedal, siis olime me hetke pärast seal. Kohale jõudes leidsime eest Priidu kellel oli kollane pukseerimisköis käes ning tema kõrval seisis ta vend. Kutsusime nad autosse ja asusime teele. Sihtpunktiks pidi olema Turu tänaval asuva endise Säästumarketi kõrval olev garaaziboks. Ma olin enne kohale jõudmist ette kujutanud, et tegu on punast värvi kupeega. Kohale jõudes sai mu ettekujutus kinnitust. Auto juures seisi palju noori. Toomas teadis ühte neist ning see andiski meile võimaluse selle auto ära osta. Peale väikest uurimist sai kaup kokku lepitud. Tõime audi pakiruumist välja aku ja otsustasime
poes, kuigi leidub ka odavamaid kaupu mis on lähiümbruses asetsevatelt mahetootjatelt ja talunikelt odavalt kokku ostetud. Maakohtades on jällegi see suur pluss et omavaheline eraisikult-eraisikule hüvistega kauplemine on väga levinud ja omavahel kaubeldes müüakse kas väga odava hinna eest, mingi teenuse eest, või siis vastukauba eest. Näiteks meil käisid alatasa naabrid piima või mune ostmas ja vahel ei võtnud me nende käest raha, vaid kutsusime appi näiteks uut aeda ehitama või vahetasime näiteks vorsti või muu kauba vastu. Ühes külas elavad inimesed peavad rohkem kokku hoidma kuna eraldi on neil raskem hakkama saada. Linna Elanikel on jällegi elu sellesuhtes kergem, sest nad saavad osta poest peaaegu kõik mis neil vaja läheb ja neil on ka väga suur valikuvõimalus, mida maainimestel pole. Ka teenused on tihti ainult telefonikõne kaugusel, maainimesed püüavad aga see eest võimalikult paljuga ise hakkama saada
Ema tahtis alati kõike teha kõige paremini. Mida vanemaks sai, seda rohkem sai temaga rääkida. Oli nagu sõbranna eest. Hea ema oli, vanaemana isegi veel parem" (tütre Mari Püssi mälestused, 2009) ,,Kui maale hakkasime minema, siis tal oli alati kommi kaasas. Ta oli tore. Eriti kuri ei olnud. Siis kui pahandusi tegin, siis õiendas küll natuke. Iga hommik tegi putru ja joonistas moosiga naerunäo peale." (lapselapse Erik Lippuse mälestused, 2009) ,,Mäletan mammat(nii me teda kutsusime) lõbusa ja tundelise inimesena. Õiendada sain tema käest ka ja siis tujutsesin ikka terve päeva. Eriti meeles on, kui viskasin kahvli natukene kõvemini lauale. See pahandas teda ja nii oligi tüli majas. Kui leib maha kukkus, pidi selle alati üles tõstma ja musi tegema. Klimbisupp oli kõige parem asi, mis temast maitsemeelele jälje jättis. Emme tahtis koguaeg selle tegemise selgeks õppida, kuid kahjuks ei jõudnud.
vanematel lasknud kodus valmis teha (ei mäleta täpselt, aga kahtlen selles, et meile lasteaias see toit anti). Metsas rääkis õpetaja erinevatest puudest, meenub seik, kus õpetaja seletas, miks garaazi peal on mustad suured tornid (ventilatsioon), et kui kole on, kui prügi metsa all on ja pärast korjasime kõik toidu jäätmed ühte kotti, mille õpetaja kusagile pani. Meenub ka see, et me kutsusime õpetajat kasvatajaks (aasta oli 1990 umbes olen sündinud 1985). Ülesanne 1. Võrdle alushariduse ja I kooliastme loodusõpetuse teemasid. Mida märkad? Sarnasused Erinevused Esimeses kooliastmes käsitletakse loodusõpetuse Käsitletakse ilmastiku teemat. teemasid põhjalikumalt. Märkan, et jätkatakse
abistama. Tegime pidusid. Neid oli igal aastal kaks. Üks jõulu ajal ja teine kevadel. Igal aastal oli ekskursioon. Seisab meeles üks moment 1929. aastast. Käisin siis lastega Haapsalus. Muidugi vaatasime loodust ja vaatasime teisi vaatamisväärtusi. Sõitsime veomasinaga. Neidki olid alles üksikuid. Päärdu mees H. Ots oli oma autoga meid sõitmas. Istusime auto veokastis, polnud seal kõrgendusi ega midagi. Kui Nurtust välja sõitsime, ütles mulle vana Tõnise Mihkel, nii me kutsusime Tõnise talu peremeest Mihkel Kaldet: "Kuidas sa julged nii kalli koormaga nii kaugele minna?" Ta oma poeg oli ka sõitjate hulgas. Nüüd mõtlen tagantjärgi, et see oli ikka tõesti julge tegu, kui võrrelda, kuidas nüüd viiskümmend aastat hiljem lastega sõidetakse. Ainult bussidega." Tolleaegsed õpilased, nüüd juba pensioniealised, mäletavad neid sõite veel tänapäevani ja on tänulikud, et Voore Liisa nii nad oma õpetajat kutsuvad neile "laia" ilma näitas.
Esimene vastaja Lugupeetud vastaja! Minu nimi on Kristina Trees ja õpin Riidaja Põhikoolis 8.klassis. Minu uurimistöö teemaks on klassiõhtud Mulgimaa koolides. Palun vastake allajärgnevatele küsimustele nii põhjalikult kui oskate või mäletate. Ootan Teie vastuseid "mailto:[email protected]" [email protected] 28.03.2014. Loodan, et leiate aega küsimustele vastamiseks . Lugupidamisega Kristina Trees Millega tegeleti klassiõhtutel? vastus :Mäletan, et kutsusime klassiõhtutele teistest koolidest oma eakaaslasi nö külla. Korraldasime erinevaid mänge, viisime viktoriine läbi, samuti olid pallimängud saalis ning loomulikult sõime oma tehtud maitsvaid küpsetisi. Mida söödi klassiõhtutel? Vastus: Koogid, kringlid, kartulikrõpsud, küpsised jm maitsvad näksid. Milliseid mänge mängiti kõige tihedamini? Vastus:Saalimängud – rahvaste pall, erinevad teistmoodi võistlused nagu nt kotijooks, jooksmine koos munaga (muna oli lusikas ja ühes
Rõhutatakse seotust riigiga. NT: Eesti lipp, Norra diplomaat, Taani kodakonsus, Iisraeli peaminister, Hollandi rahvaarv, Läti hümn, Leedu pass, Rootsi raha, Venemaa linnad. 6. NT: prantsuse naljad, hiina rahvustoit, saksa luule, vene ballett, itaalia muusika, inglise romantism, eesti kombed. Vigadeparandus Mul on taskus alati ID card olemas Me tegime koolis pilot project koos klassivennaga Meil olid korvpallis play-off mängud Kutsusime õhtusele üritusele showbusiness'i SL Õhtuleht on kõige suurem tabloid Harjutus ,,Vanalinnapäevad" ;Karja tänav ;tõnisepäev, kesklinn, auto Nissan, Stalingradi lahing; Emmaste vald; Kilingi-Nõmme, Vabaduse puiestee, Taania Kuninga aed, aktsiaselts Järvakandi klaas, Krimmi poolsaar, Kura kurk, Hea Lootuse neem, Ida-Euroopa, Suur Vanker, Koot ja Reha, Pühavaimu kirik, Suur Rannavärav, Kuldjalatorn, Inglisild,
Siis hakkasime vaikselt linnast välja kõndima. Ühest baarist möödudes hõigati baari ukselt; ,, HEY ESTONIAAAA, COME HERE." Hispaanlased olid väga rõõmsad eesti fänne nähes ja kutsusid meid sinna baari istuma. Sees tuli baari omanik meiega rääkima ja ta oli väga rõõmus meid kui jalgpallifänne nähes. Ta tahtis, et laulaksime paar Eesti laulu. Nii laulsidki meie perekond ja meie sõbrad koos. Baari omanik tegi meile veel paar jooki välja. Lõpuks jätsime hüvasti ja kutsusime takso järgi, kuna kämpinguni oli pikk maa. Mina ja ema läksime telki magama, teised aga pidutsesid veel natuke aega. See päev oli üks ägedamaid meie reisil. 13 Foto 7. Meie fänni seltskond. Pilt jalgpalli piletist. Viimasel pildil oleme koos Hispaania fännidega Foto 8. Suur Merida jalgpalli staadion ja tribüün.
sõitsid Narva poole. Vana Vunts, Pööningupoiss ja teised Jakob Westholm oli lühikest kasvu, ülisirge kehahoiakuga, siilisoenguga mees, keda hüüti tema lühikeste vuntside järgi Vuntsiks. Ta nõudis täpsust, ausust ja karskuse pidamist. Ta järgis vaimseid väärtusi, mis on olnud kompassiks enamiku vestholmlaste eluteel. Meie eesti keele õpetaja oli Rakvere Õpetajate Seminari lõpetanud Nigol Andresen, kes oli tuntud oma sotsialistlike vaadete poolest. Teda kutsusime Adraks. Tema pühendas peamise tähelepanu kirjandusele. Kirjandusringi juhendas ta asjatundlikult ja oskuslikult. Aga Andreseni mõjul sattusid ka mõned õpilased sotsialistlikesse organisatsioonidesse. Kui aga kaitsepolitsei nõudis Westholmilt, et ta Andreseni vallandaks, oli direktor selle vastu ja sõnas, et Andresen on hea õpetaja ja tema lähtub sellest. Muusikaõpetaja oli Tuudur Vettik. Teda hüüti Pööningupoisiks, sest ta elas koolimaja pööningule ehitatud väikeses toas
Haapsalu Gümnaasiumi õpilastel oli tegelikult vaimselt hästi raske sinna kooli minna, sest meid viidi sinna ainult üheks aastaks, kuigi olime viimased 11 aastat käinud teises koolis. Sellepärast polnud ka just selle kooli lõpetamine ülitähtis üritus. Kui rääkida ainult Läänemaa Ühisgümnaasiumi ajast, siis sealt on kõige rohkem meelde jäänud õpetaja Ekaterina Mokhovikova. Meie kutsusime teda Katjaks. Kuna õpin inglise keele õpetajaks, siis olen ka enda töös kasutanud ideid just tema tundidest. Ta on alati meelde jäänud ka kui väga toreda ja sooja inimesena. Arvan, et räägin kõigi meie klassi tüdrukute poolt, kui ütlen, et kõik kehalise kasvatuse õpetajad peaksid olema nagu Leelo Paju. Samuti õpetaja Imbi Raudkivi, kellega geograafia oli huvitavam, kui mulle enne oli tundunud. Nüüd kui olen pedagoogikat
rohelisel ookeanil seilates oli Lennart Meri olnud "reavõitleja", üks grupi liikmetest, aga polnud seda enam 1960. aasta augustis. Ta oli ametlikult nimetatud juhtima kümnest mehest koosnevat ekspeditsiooni, mille keskmine vanus oli 28,5 aastat ja reisimarsruudiks Tallinn Moskva- Habarovsk Petropavlovsk . Sellel reisil hakkasid ilmnema Meri juhiomadustele ja vastutusvõimeleviitavad jooned, mis tema hilisemas tegevuses nii tuttavaks said. Lennart oli tõesti meie -grupi juht ja me kutsusime teda bossiks. Ega ta meid siiski käsutanud, sest olime ju kõik jõudnud akadeemilisel redelil üsna kõrgele. Tal polnud vaja häält kõrgendada, kuigi kujutasime endast kirjut kampa erinevaid iseloomusid. Taipasime alateadlikult, et me peame seda meest uskuma," meenutab retkest osa võtnud Hans Trass ehk Sambliku-Ants, nagu kaaslased teda kutsusid. Ka Erast Parmasto märkas Kaug-Ida reisi ajal esimest korda tema juhiomadusi: "Välispidiselt
» küsis Jaanus oma täkku osavasti seisma pannes. «Oh Jaanus!» kaebas Oodo peatudes «peaksid sa teadma, missuguse rumala tembu mina täna hommikul ara tegin. Mina läksin Emmiga selle üle riidu, kes meist peaks paremini ratsa sõitma. Mõtle, Emmiga, kes oma hobust ei raatsi puudutadagi!» «Sa kiitsid, et sa lehma seljas rutemini edasi pääsed kui mina oma mära seljas,» seletas Emmi, kes ka oli kohale jõudnud. «Mis seal kahelda?» naeris Oodo. «Hea küll, me läksime riidu ja kutsusime kupja kohtumõistjaks.» «Ega teil ka paremat kohtumõistjat olnud!» mõnitas Jaanus. «Teised ei mõista kohut ega midagi. Nad ehmatavad, kui nendega rääkima hakkad. Täied lambatalled. «Kust mina seda tean, junkur?» vastab üks, kui sa ta käest küsid, kas ta oinas või lammas on. «Eks noored saksad sõida mõlemad ilusti nagu inglid,» kostab teine. Ptüi! (Oodo sülitas.) Mina pean sõitma nagu ingel! Ja küsi va' halli väravavahi käest, see uriseb oma
annaabi.ee 
