"Kuritöö ja Karistus" lühiessee (20)

Autor pani mind mõtlema
Inimmõistuse ja loodusseaduste vaheline tasakaal kipub vahel paigast nihkuma. Samuti pole võimalik kindlalt määratleda, mis on õige ning mis vale – see kõik lähtub ajastust, sellekohasest moraalist ja eetikast. Kuid ajalugu hõlmab ka selliseid seisukohti ja arusaamasid, mis püsivad kõikumatult sajandeid , ent leidub ka küsimusi, millele nii filosoofid , teadlased kui ka kirjamehed on keskendunud vastuseid saamata.
Kas inimese saatus sõltub ainult tema tegudest ja valikutest või sisaldab see ka teatud hulgal ettemääratust? Raskolnikovi tegelaskuju vastandab neid kahte seisukohta. Pealtnäha on tegemist igati tubli kodanikuga, sellele vihjab ka tema ema ja õe armastus ning lugupidamine. Noormehel pole aga minevikus õnne olnud, tema haridustee katkes tänu raskele majanduslikule olukorrale ning ka perekond vireles vaesuse käes. Ühtaegu on kõik see loogilises seoses, teisalt on võimatu kujutada Raskolnikovi ette jõuka üliõpilasena liigkasuvõtjat tapmas. Laskudes veelgi sügavamale, näib, et noormehe valikud on olnud õiged, kuid saatus pole teda soosinud. Võib-olla mõned meist ongi saatuse poolt ette määratud tapma , ise sellele mitte midagi parata saades .
Nagu ka teoses on autori poolt ära mainitud , et kuriteol võib olla hoopiski sügavam motiiv kui pealtnäha paista, on ka Raskolnikovi idee inimeste roimamisest üsna sügavamõtteline. Eraldatakse harilikke ja erilisi inimesi – neid, kes on loodud selleks, et oma sugu jätkata ja neid, kelle eesmärgiks on oma sõna kuulutamine põlvkondadele. Üliõpilane lähtubki sellest enda väljatöötatud teooriast, pidades end eriliseks . Kuid tekib küsimus, kas Dostojevski mõttemaailma võib samastada Raskolnikovi omaga ? Vahe on vaid selles, et autoril ei olnud vajadust kellegi tapmiseks või oli ta moraalijünger, kes sellist asja lihtsalt toime panna poleks suutnudki. Kirjanik vahendas oma ideid teose teel, elustas neid Raskolnikovi kaudu. Kuid mis ajendas Dostojevskit ennast sellised ridu kirja panema ? Kas tema oleks olnud valmis sarnaseks kuritööks? Kui ei, siis vähemalt tema sõna antud romaani teel levis paljude inimesteni, andes tõestust sellest, et mõjutamaks suuri rahvahulki või indiviidi, piisab õigest lähenemisest.
Kuriteo olemust ja ajendit on võimatu objektiivselt määratleda. Ühiskond näeb seda mitteaktsepteeritavana, sest see on üldtunnustatud seisukoht ja kujunenud eetikareegel. Laskumata romarite sisemaailma, karistatakse neid ning eraldatakse igapäevaelust, et nad rohkem taolisi tegusid toime panna ei saaks. Kuid kuidas on kellelgi õigus karistada teist inimest, endaga võrdväärset millegi sellise eest, mis võib-olla oli hoopis kasutoov? Siinkohal tulebki unustada emotsionaalsus ja inimlikkus ning jätkata juba tuttaval viisil. On asju, millele ei tohigi vastuseid leida.