Dekameron 2.päev 5.novell (0)

2.päev 5. novell

• Perugias elas noor hobuseparisnik nimega Andreuccio di Petro. Ta kuulis er Napolis on hobuseturg siis pani ta kukrusse viissada kuldfloriidi ning sõitis sinna kohale koos teiste kaupmeestega. Ta ööbis puhkemajas ning järgmisel päeval juhatas võõrastemaja peremees ta turule kus oli palju hobuseid, mis tallegi meeldisid. Ta tingis ja kauples palju, kuid kaubale ei saanud ta kellegagi. Kuna ta tahtis tõelise ostjana välja näha siis vahepeal võttis ta välja kukru floriinidega.
  
• Aga temast möödus üks noor sitsiillanna, kes oli haruldaselt ilus kuid oli ka valmis väikese tasu eest esimese vastutulija soove täitma. Kukrut nähed lausus ta: Kui õnnelik ma oleksin, kui see raha seal minu oma oleks! Selle noore daamiga oli kaasas ka üks vanaeit samuti sitsiillanna, kes tundis Andreucciot ning läks teda kaelustama ja lubas tal ka enda juurde võõrastemajja tulla.
  
• Tüdruk kellele jäi Andreuccio kukkur kohe silma ja kes nägi, et vanaeit tunneb teda, hakkas kohe salakavalat plaani hauduma ning küsis ettevaatlikult eidelt mis ta siin teeb, kes ta on jne.
  
• Vanaeit, kes Sitsiilias kaua aega Andreuccio isa juures oli elanud, hiljem ka Peruugias, jutustas tüdrukule ära kõik mis ta Andreucciost teadis, pealegi nii üksikasjaliselt, nagu oleks Andreuccio ise seda jutustanud, öeldes ka, kus ta siin peatub ja milleks ta siia on sõitnud.
  
• Kui tüdruk oli täpsemad andmed saanud, tegid ta kavala salaplaani ning koju jõudes andis ta eidele tööd terveks päevaks. Õhtul saatis ta Andreuccio juurde ühe väikese tüdruku(kelle ta oli just sellisteks otstarveteks välja õpetanu), kes läks ja ütles Andreucciole et üks daam tahab temaga kohutuda. Ta arvas kohe, et daam on temasse armunud jne. Peale seda küsis väike tüdruk, et kas ta tuleb kohe kaasa ning Andreuccios oli nõus ning läks tüdrukule järele. Daam ootas teda juba lävel ning kui ta kohale jõudis siis hakkas daam teda kohe kallistama ja suudles teda pisarsilmis laubale.
  
• Tüdruk võttis talt käest kinni viis ta saali ning sealt edasi oma tuppa , mis lõhnas roosi ja apelsiiniõite järgi. Daamil rippus varnas rohkesti riideid ja toas oli väärtuslik mööbel, seega tundus et ta on rikas ja tõeline daam.
  
• Siis istusid nad voodijalutsisse kirstule ning tüdruk rääkis, et ta on Andreucciose vend ning jumal oli tema poolel et lasi tal enne surma veel oma ühte venda näha. Rääkis ka, et Palermos(Andreucciose isa) on tema isa ning isa jättis tema koos emaga maha. Kuna tüdruk rääkis kõik nii soravalt ette ja tadis kõiki sugulasi siis ei tundunud see Andreucciosele vale. Andreuccios oli väga õnnelik et ta oma õde kohtas kuigi ta ei teadnud temast midagi, arvas lihtsalt et isa siis pole talle rääkinud.
  
• Andreuccios tahtis lahkuda kuid tüdruk ei lasknud, ta hakkas ette heitma, et alles kohtusid ja juba ta vend ei salli teda ning loomulikult Andreuccios sellejuttu peale jäi sinna õhtustama. Kuna tüdruk palus meeleheitlikult et ta ööseks jääks siis Andreuccios seda ka tegi. Tüdruk ütles veel et ta helistas võõrastemajja ja ütles et teda ei ootaks keegi õhtusöögile jne kuigi tegelt ta seda ei teinud.
  
• Tüdruk jättis Andreucciose oma tuppa magama ning jättis ka ühe väikse poisi , kes talle ette näitas kus miski on. Ta pani riietas end lahti kuna oli palav ning pani riided peatsisse. Kuna oli tahtmine wcsse minna siis küsis poisilt et kus saab ja poiss juhatas. Andreuccios läks kuid laua ots oli aluspalgi küljest lahti siis kukkus Andreuccios sügavusse.
  
• Ta oli ehmunud ning hakkas sealt poissi hüüdma kuid poiss oli juba tüdruku juurde läinud juhtunust rääkima siis ei kuulnud teda keegi. Kui tüdruk sinna läks siis võttis ta raha ning jalutas minema, jättis Andreucciose sinna.
  
• Mees sai aru et teda on ninapidi veetud ning üritas sealt välja saada. Kui sai siis hakkas ta maja ees karjuma ja peksma. Paljud inimesed ärkasid ülesse ja käskisid tal ära minna. Siis aga ärkas suure habemega mees, kes oli nagu talveunest ärganud ning karjus akna peal ja mehel võttis seest kõhedaks. Ning ta teised ütlesid et ta siiski lahuks kui surma ei soovi saada.
  
• Kui ta minema läks siis siis mööda tänavat nägi ta tulevat tema poole kahte mees, kuid ta arvas et nad on pahad ja läks vanasse majja kuid need kutid läksid ka sinna ja said jubeda haisu järgi aru et seal on keegi. Kui nad Andreussiose avastasid rääkis ta oma loo ja nad pakkusid talle oma raha tagasi teenimist . Nimelt tahtsid nad Napoli ülempiiskopi Filippo Minutolo sarkofaagist kõik tema ehted ja varanduse pihta panna. Kuid enne pidi Andreuccios end kaevus ära pesema. Kuna ämbrit polnud siis lasid nad ta köiega sinna alla ja et kui valmis siis sikutab ja nad tõmbavad ta ülesse tagasi. Kuid Sinna tulid kaks korravalvurit ja kas meest jooskid minema. Kuid korravalvurid ei saanud algul aru et see seal kaevus on ning tõmbasid ülesse seda ning kui nägid siis jooksid minema.
  
• Andreuccios sai välja ning lõpuks kohtas neid kahte kellega midi vargusele minema. Niisis nad läksid ja Kui kohal oli siis tõsteti raudkangiga sarkofaagi kaan ülesse ja vaieldi kes sisse läheb aga kuna kaks meest Andreucciost ähvardasid siis ta pidi sisse minema ja asju välja andma. Ta oli kaval ja võttis kohe sõrmuse surnult ära ning siis andis ülejäänud asjad välja. Kuid kaks meest lasid kaane alla ja jooksid minema. Andreuccios ei suutnud üksi seda ülesse tõsta ning jäi sinna kurbusega et ta ei saa sealt kunagi välja. Kuid ta kuulis et kirikus käiakse, need tahtsid samamoodi paljaks varastada ning hakkasid sama asja tegema aga kuna Andreuccios ehmatas nad ära siis sai ta välja ja läks oma võõrastemajja kus kõik olid ööläbi tema pärast muretsenud jne. Lõpuks rääkis ta oma jutukese ära ja öeldi et ta koju naaseks. Nii läkski Andreuucios koju ning hobuse asemel sai hinnalise sõrmuse.
  

• Elas või elab praegugi Ühes linnas Coppo di Borghese Domenichi, lugupeetud ja meie päevilgi suure mõjuvõimuga mees, kes au ja igavesti kuulsust väärib rohkem oma kommete ja vooruste kui oma suursuguse päritolu tõttu.
  
• Talle meeldis jutustada mineviku sündmustest ning ta oskas seda teha paremini kui keegi teine.
  
• Tihti jutustas ta ka seda Kuidas Firenzes elas kord Härra Filippo Alberighi poeg, nimega Federigo peeti teistest paremaks hea relvakäsitlemise ja kommete poolest. Federigo armus ühte aadlidaami Giovannasse, kes oli Federigo ajal üks ilusamaid ja veetlevamaid naisi. Et selle daami armastust võita võttis ta osa turniiridest ja sõjamängudest, tegi pidusid ja jagas kingitusi ning pillas hoolimatult oma varandust. Kuid Giovanna ei pööranud tähelepanu ja teda ei huvitanud Federigo üldse.
  
• Kuna Federigo tegi palju mõtetuid kulutusi siis sai tema varandus otsa ning ta jäi vaeseks, ainukesed asjad mis talle jäid oli väike talukoht, millest tal vaevalt elamiseks jätkus ning üks pistrik .
  
• Kuna ta armastus üha kasvas siis ta ei suutnud enam linnas elada ja läks elama Campisse, oma väiksesse mõisa. Seal ta küttis kõike ise ja ei palunud abi kelleltki.
  
• Ühel päeval aga jäi Giovanna mees haigeks ning kuna tundis surma lähedust, siis tegi ta valmis päranduse. Jättis varanduse oma pojale kuig kui poeg peaks surema ilma seaduslike pärijateta, pidi varandus üle minema Giovannale, keda ta väga armastas. Seejärel heitis mees hinge.
  
• Siis läksid Giovanna koos oma armastatud pojaga maale mõisa elama, mis juhtumisi oli federigo mõisa lähedal. Poiss tundis suurt huvi loomade ja lindude vastu ja sai nii ka Federigoga tuttavaks. Poisile meeldis pistrik väga aga ta ei julenud küsida seda endale.
  
• Ühel päeval aga jäi poiss haigeks ja ema lohutas teda igapäev, ütles et täidab kõik poisi soovid ja ükskõik mida ta ka ei paluks siis ema oleks talle selle toonud või teinud. Niisiis palus poiss et ta küsiks Federigolt pistriku endale. Kuid kuna Giovanna teadis et see on ainuke rõõm mis Federigole veel jäänud on siis ei tahtnud ta küsida kuigi teadis et ta saaks selle niikuinii, sest Federigo on ju kõrvuarmunud Giovannasse. Siis aga tõotas ta oma pojale, et ta toob selle pistriku talle. Poiss oli rõõmus ning juba samal päeva võis temajuures paranemist näha.
  
• Ükspäev siis läks Giovanna koos teise naise seltsis jalutuskäigule ning läksid Federigole külla. Federigo oli väga üllatunud ja kutsus viisakalt sisse nad. Giovanna ütles Federigole et ta tahab kahjusid tasa teha, ja tasu on see, et Giovanna koos oma sõbrannaga tahavad lõunatada Federigo juures. Federigo muidugi rääkis et tal pole kunagi mingit kahju olnud jnejne :D Jaaa siiiis ta lõpuks kui tahtis midagi lasta lõunaks teha aga kuna tal ei olnud mdiagi, ta oli juba nii vaene siis tal tuli meelde tema pistrik ning lasi kokal sellel suled kiiresti maha võtta ja praadida.
  
• Lõunasöögi ajal kui oli söödud siis Giovanna lõpuks rääkis ka miks ta sinna läks.
  
• Ta läks kuna tahtis oma pojale seda pistriku aga kuna nad sõid selle ära siis ei olnud Federigol neile midagi anda, ta oli kurb kuna ei saanud nii kenale daamile abiks olla.
  
• Giovanna läks koju ilma pistrikuta ning ta poeg suri natukese aja pärast ära. Siis sai Giovanna varanduse endale ning ta vennad käskisid tal kellegiga abielluda kuna ta veel nii noor ja ilus jne.
  
• Siis ta ütles et kas jääb leseks või abiellub suurepärase ja heasüdamliku Federigoga, kes oli vaene kuid kuna ta oma linnu sellepärast praeks tegi et Giovannale lõunasöök teha siis oli ta meelepärane mees.
  
• Seega abiellus Giovanna Federigoga ja temast sai eeskujulik peremees ning nad elasid elulõpuni koos ……….
  

• Calandrinol suri ära üks tädi, kes talle maha jättis kakssada liiri peenraha. Ta rääkis et ostab endale mõisa, ta hakkas kõigiga kaupa tegema kuid nagu oleks ta välja anda kümmetuhat kuldfloriini. Kaup katkes kohe kui ostetava mõisa hinna juurde jõuti.
  
• Bruno ja Buffalmacco, kes sellest teadsid ütlesid tihtipeale, et see raha oleks parem koos ära raisata. Kuid nad ei suutnud talle kunagi auku pähe rääkida. Veel vähem ei suutnud nad talle nii palju mõju avaldada, et ta neile süüa oleks pakkunud.
  
• Ühel päeval nad nurisesid selle üle ja tuli nende sõber Nello kes tegi ettepaneku kitsi Calandrino kulul nalja teha.
  
• Järgminepäev nad luurasid ja ootasid et ta kodus välja läheks ja siis läks talle vastu Nello ning küsis et mis tal viga on, tundub kahvatu jne. Siis järgmisena tuli vastu talle Buffalmacco, kes küsis samuti et mis sinul juhtunud on, et ta on nii muutunud. Surma nägu on peas. Ning viimaks läks sinna ka Bruno kes küsis samad küsimused.
  
• Siis muutus Calandrino murelikuks ning kolm tüüpi soovitasid tal koju voodisse minna, ning et saadaks kuseproovi arstile .
  
• Siis läksid nad kõik koos Calandrino koju, kus ta naine mässis ta voodisse tekkide sissse kuseproov saadeti Simonele, kes sel ajal Mercato Vecchiol Meloni apteeki pidas.
  
• Arst käis korra ära ning saabus sinna tagasi koos Brunoga. Ning rääkis et Calandrino on rase . Ta oli väga üllatunud ja ütles naisele et tema on süüdi kuna tahab pidevalt tema peal olla.. naine läks näost punaseks ning lahkus ruumist. Siis küsis kohe Calandrino, et mida ta tegema peab, kuidas ta sünnitab jnejne.
  
• Bruno, Buffalmacco ja Nello olid naerust lõhkemas kuid suutsid endid tagasi hoida. Peale seda küsis Calandrino, et äkki arst aitaks teda kuidagi sellest vabaneda . Ning Et ta annaks oma kakssada liiri ära. Arst muidugi ütles et saab valmistada talle kõhurohu vms. ning siis saaks kõik korda. Selle vedeliku jaoks oli vaja kolme rasvast kohikukki, muude tarvilike asjade jaoks pidi ta andma 5 liiri peenraha.
  
• Arts läks koju ning valmistas kõhurohu ja saatis selle Calandrinole.. Ta pidi seda kolm hommikut järjest seda jooma. Ning lõpuks ta sai kenast välja minna. Ta kiitis kõigile maestro suurepärast ravimisoskust, mis teda kolme päevaga valutult rasedusest oli vabastanud.
  
• Tessa(Calandrinose naine) sai aru et tehti nalja ja torises kõvasti mehe kallal.