Kunstiajalugu - Egiptus ja Vana-Kreeka (0)

Kunstiajalugu
Koopamaalid:
Kõige suuremad leiukohad on Altamirast Hispaaniast ja Mascoux Lõuna-Pransusmaalt. Seda aega, kui neid maaliti , nimetatakse koopamaalide õitseajaks. Maalimiseks kasutati loodusest leitud materjale: punane sangvein, kollane oolen, valge kriit, must süsi. Seda segati loomsete rasvade või luuüdiga, et joonisel kauem vastu peaks. Loomamaali õitseaeg: loomad maaliti välja väga peenelt, inimesed lohakalt. (animism)
Arhitektuurilised ilmingud (Inglismaalt):
Menhir – üks suur kivi püsti
Dolmen – esialgse koopa/varju sarnane. Põhjalikum kui menhir.
Kromlehh – menhiritest ja dolmenitest koosnev “ansambel”, kuulsaim Inglismaal asuv
Stonehenge.
Väikesed kujukesed:
Willendorfi veenus – 30cm pikkune paks naine, ilma näota, viljakuse sümbol.
Vogelherdi kujud – hobusekujutis, väike, väga vana kuju. Materjal: mammutluu.
Hakkas arenema ornamentika , mida kasutati tarbeesemete kaunistamiseks , eelkõige nugadel, savinõudel, väiksematel pindadel, väga läbi mõeldud.
Egiptuse kunst :
Püramiidid algselt lihtsa ehitusega, kasutati hauakambritena. Esimesed olid lamekatusega ja kaldkatusega püramiidid. Kolmnurksed kujunesid nii, et nendele ehitati järjest peale, kuni lõpuks moodustus püramiid. Väga hästi on nt säilinud Tutanhamoni haud, mida pole rüüstatud. Kõige suuremad olid cheopsi , chephreni ja mykerinose püramiidid. Tähtis püramiidide väli, kus on püramiidid koos sfinksiga.
Egiptuse arhitektuur :
Püramiidid ei olnud üksikehitised, vaid osa suurest kompleksist. Enamasti olid naabruses teiste tähtsate tegelaste mastabad , väikesed püramiidid ning templid. Templid jagati ülemiseks ja oru templiteks. Templi ehitus oli nelinurkne , kõrge müüriga ümbritsetud hoone. Tähtsamaks osaks templis oli õu, mida ümbritses sammaskäik. Templid olid suures osas lahtised ja ilma kasuseta. Õue taga asus sammassaal ja mõned väikesed ruumid. Templil oli väravehitis ehk püloon, mis koosnes kahest kalduolevast kiviseinast. Templi ees olid obeliskid ja lipud. Egiptuse templi sambad meenutasid mõnda taime. Templeid rajati ka kaljude sisse, nt Hatshepsuti tempel, Luksori ja Karnaki templite kompleks .
Egiptuse skulptuur :
Iseloomustab väga hea anatoomne tundmine, väga suur üldistamisjõud, suur monumentaalsus – pisiasjadele tähelepanu EI pöörata. Kujud ei ole ringiratast vaadeldavad. Vaaraoid kujutavad skulptuurid on jäigad (liikumatud), sirged, vasak jalg pool sammu eespool , aga käed on rusikas ja tihedalt vastu külge surutud (või vasak käsi rinnal). Näos üleolev mulje, pilk suunatud kaugusesse. Jalad ja käed ei olnud kivist eemaldatud (ühes tükis). Nt: “kirjutaja” lihtinimesest skulptuur või Nofrete ( iluideaal ). Suur osa skulptuuridest võisid olla värvilised. Palju kasutati tasapinnalist reljeefi, kui kivi sisse raiuti kontuurjooned ning need värviti pruunikaks-mustaks. Egiptuse poos: pea profiilis , silm otse, õlad otse, jalad profiilis.
Maalikunst dekoratiivne , kasutati palju ilusaid värve. Tähtsamad tegelased maaliti suuremalt. Kujutati vaarao igapäevast elu. Kunstis olid olulised seinakaunistused, kaunistuselementideks reljeefide kõrval hieroglüüfid.
Vana-Kreeka templid:
Aluseks on templil megaron ehk elamu – ristkülikukujuline hoone. Algul ehitati megarone savist ja kividest. Kuna algul sideaineid ei tuntud, siis sambad ühendati klambritega. Aja jooksul lisati sambaid ja tempel ehitati lõpuks alusele. Templi osad: baas, tüves, kannelüürid, kapiitel . Templisambaid oli kindel arv: pikem külg = lühema külje sammaste arv korrutada 2, liita 1.
Sammaste peale toetus arhitraav, millele omakorda friis ja viilkatus. Dooria stiili näide – Parthenoni ja Poseidoni tempel. Joonia stiili näide: Nike tempel. Korintose stiil: Olümpeioni tempel.
Kõige täislikemaks ehitiseks on akropolil asuv templite kompleks – akropolis. Ehitatud Ateenasse, Akropoli mäele.
Amfiteater :
Amfiteatrite ehitamisel kasutati ära looduslikke kaldaid ja orge . Mõeldud teatrietenduste jaoks. Enamasti asus orus ümmargune väljak ehk orkestra ning selle taga skeene ja nõlvadel istekohad pealtvaatajatele. Tuntumad teatrid on epitauruse ja pergamoni teater.
Kreeka skulptuur:
Arhailine skulptuur – alasti meeste kujud, riietatud naisekujud. Nt: Vasikakandja
Klassikaline ajajärk – inimkeha kujutamisel saavutati täielik kindlus ja vabadus. Lahendadi nõja-jala probleem (leiti tasakalupunkt). Kaks erinevad koolkonda : Sparta ja Ateena . Ateena skulptor : Myron – kuulsaim töö “ kettaheitja ”. Sparta skulptor: Polykleitos - “odakandja”.

saj. Ekr muutuvad kujud sihvakamaks ja võetakse kasutusele 1/8 proportsioonide suhe.
Vaasimaalide 2 eri suunda: 1) mustafiguuriline vaas – varem
2) punasefiguuriline vaas – hiljem. Fooniks – punane savi, peale maaliti mustad figuurid. Vaasidel kujutati kreeklaste igapäevaelu.