Kunst avab tee maailma mõistmisele (0)

Kunst avab tee maailma mõistmisele
Kui olin laps, siis mängisime sõpradega ikka ühte mängu, kus püüdsime mitte mõelda. See ei tulnud aga meie hämmelduseks kunagi välja. Inimene ongi niisugune – tajub elu enda ümber ega suuda siis oma mõtete eest pageda. Kunst paneb inimese tahtlikult mõtlema, tihti sellele, mida ta pole soovinud või osanud ise näha. Nii me muud ei saagi teha kui mõelda, mõelda ümber ja lõpuks isegi ehk mõista maailma meie ümber. Kuidas aitab kunst mõista elu?
Kuigi sellel teemal on mitmeid arvamusi , tahan ma ikkagi öelda, et kunst kirjeldab elu. Isegi sürrealism. Sellisel juhul peaks olema võimalik panna elu ja kunsti vahele võrdusmärk. Varem ma seda ei arvanud, sest ei teadnud , et on nii palju erinevaid elamise viise. Helga Nõu kirjutas „ Tiiger , tiigri“ oma kogemuste põhjal, Lepik luulet oma mälestustest ja tunnetest. Kui ma mõningaid kunstiteoseid või –voole ei mõista, siis mitte selle pärast, et see kunst ei ole elu, vaid kuna nende kunst ei ole minu elu.
Samas võib muidugi tuua ka vastupidiseid näiteid, kus kunstnik ei ole oma loomingus lähtunud oma kogetust. Jällegi sobib näiteks Helga Nõu, kelle noorsooromaanid paljude arvates on peale „Pea suud “ allamäge läinud, kuna vana inimene, kes püüab noorte keelt jäljendada mõjub naeruväärselt. Siinkohal tahan ikkagi meelde tuletada, et kunst ja äri võivad ristuda ja kanduvad siis enamasti populaarsuse- ja rahajahil materiaalse heaolu poolele.
Kuid nii nagu on lõputult erinevaid elustiile ja olusid, on ka elutunnetusi mustmiljon . Isegi kui grupp sama aja ja koha kunstnikke loovad elust kunsti, siis resultaat on siiski omanäoline. Eriti vastanduvad või põrkuvad sellistes olukordades vanad ja noored. Tuues näiteid kaasajast, juhiksin tähelepanu ääretult jõuliselt pealetungivale noorusele oma performance ’itega, millele on iseloomulik reformimisiha ning vana kogemuse mittehindamine. Eks ole seda märgatud igal ajal.
Kui kunsti ülesanne on harida inimest, tuues nähtavale maailma probleemid, kas võib siis panna uue võrdusmärgi kunsti probleemide ja elu probleemide vahele? Vaadates pea kümme aastat tagasi kirjandus- ja meediamaastikule hüpanud K. Kenderit, K. Rakket ja Contrat, siis on minul sellele väga raske vastata – ma ei kujuta nende näidatud elu ettegi. Enam puberteediealiste huviorbiidis keerlevad transformerslikud masinad jätavad mulje läänelikust šokiteraapiast ja turumajanduslikust laiskusest.
Tihti on kunstnikul väga keerukad mõttekäigud, milles lugeja kergesti eksib . Meenutades Eesti Televisiooni intervjuud lavastaja R. Trassiga, kus ta nimetas M. Undi teoseid ja tükke telemängulisteks mõistatusteks, tahan öelda, et inimene on laisk ega viitsi mõelda. Üheksateistkümnenda sajandi kirjanikud (ja varasemadki) oleksid justkui pidanud lugejat lauslolliks, mistõttu oli vaja kõik probleemid viimse detailine lahti nämmutada, samas kui hiljem suurt menu leidnud avatud novellid (F. Kafka ja A. Valton) eeldavad just lugeja haritust ning jätavad kõik otsad lahti. Ega tänapäeval saagi kirjutada teost „valgele lehele“ – kõik tipivad vihjeid sisse nii nagu ka V. Jerofejev „ Moskva -Petuškis“ kas või Goethe kohta. Ise asi, milliseid mõjutusi lugeja mõistab või on võimeline kogetuga siduma.
Paljud (maali) kunstnikud on vaielnud teemal, kas kunsti tuleb teha kunsti enese nimel või inimesele. Loomulikult on olemas Suur Kunst, mille mõistmiseks võib kuluda terve elu. Samas luuakse kunstis tüüpolukordi ja –inimesi just selleks, et neid elust ära tuntaks – näiteks don Quijote , don Juan , F. Kafka „ Metamorfoos “ või A. Camus’ „Võõras“ jne – ning nende abil oma maailmapilti ja –mõistmist laiendataks. Kolmas ning ehk kõige universaalsem on kunst, millest saavad aru nii lapsed kui ka täiskasvanud, erinevalt loomulikult. Sellisteks teosteks on M. Maeterlincki „ Sinilind “ ja A. de Saint-Exupéry „Väike prints “.
Tihti tundub mulle, et kirjanikud kirjutavad just sellest, millest neil on vaid enda tarbeks vaja kirjutada. Nagu oleks E. M. Remarque tahtnud „Läänerindel muutusteta“ abil vabaneda endas tormitsevast valust ja koledusest või K. Ristikivi leida „Põlevas lipus“ õiglust ja tõde ning O. Wilde kaotada „ Dorian Gray portree“ abil hirmu enda kunstist. Kõik see võib juhtuda ka lugejaga. Ja see on kunst missugune!
Arvan, et on aeg muuta rakurssi. Kui elu mõjutab kunsti, siis kas ja kuidas mõjutab kunst maailma, milles elame? Peale eespool kirjeldatud mõju teadlikule kunsti tarbijale usun, et kunsti mõju laieneb ka alateadvusele, seda eriti noorte inimeste puhul, kes on mitmetest suundadest väga kergesti mõjutatavad. Võtan näiteks televisiooni, mis on meelelahutuslik tarbekunst ja samal ajal ülemaailmselt eelistatuim vaba aja veetmise viis. Meile on teada televägivald, mis on pannud lapsed rõdult ämblikmehena alla hüppama ja lapsi mänguhoos õdesid-vendi või ennastki vanemate relvast kogemata tapma . Teiseks probleemiks on kujunenud kinokunsti loodud kangelastüübid ning iluideaalid, mistõttu näitlejatare (C. Flockheart) on süüdistatud noorte neidude anoreksias ja mehi (C. Farrell) noormeeste alkoholi- ja narkootikumiprobleemides. Loomulikult leidub ka positiivseid etalone – kasvõi lastefilmides klassikaliselt esinevad loomaarmastus, kokkuhoidmistunde väärtustamine ja lootus õnnelikule lõpule. Kuid inimlike omaduste tõttu on nende mõju meie maailmamõistmisele väiksem.
Kunst võrdub elu, sest see on kahesuunaline tee – elu võrdub kunst. Neid ühendavateks lülideks on samad või sarnased probleemid, sihtgrupid ja äri. Kunsti tegija on ka inimene, kes eelkõige elab, tal on omad vajadused, mõtted ja maailmatunnetus. Selleks, et kunst avaks tee maailma mõistmisele, on vaja mõista oma elu ning olla avatud teiste inimeste kogemustele .