Esteetiliste otsuste komplitseeritus. 3. Danto nägemus kunstiajaloost. Kunsti lõpp. 4. Esteetika ja interdistsiplinaarsus. Kunsti ja kunstimaitse suhted nende piiridest väljapoole jäävaga. 5. Antiikfilosoofia. Eelsokraatikud, Platon, Aristoteles. 6. Hellenism. 7. Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt? 8. Platonist alanud filosoofiatraditsioon. Selle mõju kuni uusaja lõpuni ja selle heideggerlik kriitika. 9. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine? Plotinose vaated kunstile. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. AquinoThomas. 11. Pime keskaeg. Keskaja rehabiliteerimine. Annaalide koolkond. 12. Kunsti roll keskajal. Keskaja ja tänapäeva elutunnetuste erinevus. Umberto Eco. 13. Heideggeri huvi kreeka mõtlemise vastu. Kunsti päritolu. 14. Foucault huvi antiikeetika vastu. Foucault endahoole kontsept. Inimene kui kunstiteos. 15. Uusaja filosoofia
sajandiks “suurte lugude” (kristlus, teaduse lineaarne progress jms) aeg möödas ● On üksnes väiksemad lood, igaühel on oma tõde ● Pseudo-füüsika seisukoht, et kõik on suhteline (mis pole tõsi, seda pole keegi kunagi väitnudki) ● Filosoofid pidanud juttu Tõest obstsöönsuseks (nõidus, luulud jms kõik ühe olulised) ● Vaate taga üldiselt Friedrich Nietzsche, kuid ka pettumine valgustuse ideaalides (nt progress, usk inimvõimesse maailma ratsionaalselt mõiste) Gianni Vattimo fekaalidesse puutuv metafoor: õhtumaisest postmodernsest relativismist kujunenud blaseerunud intellektuaalide kloaak (+ Freudi mõistet laenates on õhtumaine kultuur tugevalt anaalses faasis). Ja siis Soansi tõlgendus Toomiku väljaheidetele kui kontranihilismile. Kas mõttetuse mõttetusest saab välja pigistada midagi enamat kui fekaalid? Meil kõigil on siiski sees ju sisemine tung “millegi enama” poole. Õhtumaade tänane religioon
oskus välja mõelda üllatuslikke lõppe. Tema novellid väga loogiliselt üles ehitatud, väga detailiderohked, kusjuures olulised on ikkagi tähtsad detailid. Kuna kirjeldas detaile, siis on need valitud ebatavalise täpsusega, suurema usutavuse märgiks viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatele, väga suure lugemusega kirjanik. Kogu tema jutuloomingut läbis pessimism. Tema tegelased olid passiivsed, tahtejõuetud, sünges meeleheites ja depressiivsed, nad ei sobitunud sellesse maailma, aga nad ei tahtnudki selle maailmaga suhestuda. Poe ise on öelnud ,,Parim, mida inimestele võib soovida, on üldse mitte sündida." Hirmu ja õudusjuttudes võib teda pidada niinimetatud gooti õudusjutu traditsiooni jätkajaks. Gooti õudusjutud need keskaegsed õudusjutud. Läbivateks teemadeks on õudus, surm ja kannatus. Surm on üldse selline vabastaja, toob piinatud kehale oodatud rahu ja puhkuse momendi. Meelisteemaks oli elusalt matmine. Novellide pealkirjad on üsna tihti väga otse
Luulest levis sümbolism teistesse kunstivooludesse. Luuletajad hakkasid teadlikult hoiduma isiklikkusest, oma tunnete ja mõtete otsesest rõhutamisest. Selle asemel edastasid nad oma mõtteid viimistletud kujundite e sümbolite abil. Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism)
Tolstoi elab Vene elule väga aktiivselt kaasa ja tema arvamine on ka see, et üldse vene elu miskitpidi muutuks, tuleb kõigepealt kaotada pärisorjus, teine, et ühiskonnaelu paraneb siis, kui iga üksikisik ennast moraalselt ümberkasvataks. 1857 teeb Tolstoi oma esimese välisreisi Lääne-Euroopasse ja pettub selles. Hiljem selline slavofiil, kõik läänes olev võõras ja kultuurile hukutav, vaimsete väärtuste nullimine. Kui tuleb tagasi Venemaale, avab Jasnaja Poljanas talulaste kooli, mis tegutsed 1859-1862. Asutab ka pedagoogilise ajakirja samanimelise. See kool on talulastele ja õpetajateks on tudengid, kes on mingitel põhjustel ülikoolidest lahkuma pidanud ja Tolstoi ise. Kirjutab ka talulaste jaoks lugemise palu. Aga Tolstoil on ikka niisugune loomus, mis paneb teda kõndima küll ühes kraavis ja teises kraavis, aga mitte kunagi elu keskmisel teerajal. ,,Kellel ja
,,Ott ning Peedo" Luuletus ,,Mardi luteruse päeval" on luuletaja poeetiline testament-Peterson loodab, et pärast tema surma jäävad järele tema luuletused. Lisaks ,,Jaagu laul. Ta istub üksi mäe peal." 2.JEROME DAVID SALINGER "KURISTIK RUKKIS" Romaani tegevus toimub 1940ndate lõpus või 1950.aastate alguses. Raamatu peategelane on 16.aastane Holden Caulfield, kes pole millegagi rahul. Ta vihkab kõike ja kõiki, sealhulgas kooli, õpetajaid, klassikaaslasi ja maailma. Holden käis kallis erakoolis Penseys, kus ta visati välja, sest õppis halvasti. Seepärast ei julgenud ta koju minna ja kondas New Yorgis ringi. Ta otsis elu mõtet ja unistas paremast maailmast. Ta sooviks sai valvata järsu kuristikuga rukkipõllul, et lapsed kuristikku ei kukuks, kuid tegelikult seisis ta hoopis ise kuristiku serval, sest ta otsis midagi, mida tema ümbrus talle pakkuda ei suuda. Holden otsustas ilma kellelegi ütlemata Penceyst lahkuda ning suundus hotelli. Ta käib
protsessis koostöövalmis. Töö kaitsmine Uurimuse kaitsja on enesekindel, töö Töö tutvustaja on ebakindel. Ettekanne ei komisjoni ees tutvustus on selgelt struktureeritud ja ole järjekindel, loogiline ega anna edasi ette kantud. uurimistulemusi. Abistavaid materjale Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina, 2007. Ehala, M. Kirjutamise kunst. Tekstiõpetuse õpik. Künnimees, 2000. Roomets, S. Üliõpilastööd ja nende vormistamine arvutil. Tallinn 2006. Vija, M., Sõrmus, K., Artma, I. (2008). Uurimistöö kirjutajale. Tartu: AS Atlex, 2008. 55 LISA 3 Projektitöö ja uurimistöö võimalusi kirjandusõpetuses
Goethe ja Schiller tulid mängu alles siis, kui Inglismaal ja Prantsusmaal oli valgustus juba käimas. Goethet ja Scillerit nimetatakse ka Weimari klassikuteks. Maailmakirjandus on veidi kahtlane mõiste, selle mõiste on loonud Goethe. Üks tema sisu: maailmakirjandus peaks hõlmama kõikide maade kirjandusi vastavas kujunemisjärgus. Valgustus on väga erisugune, Euroopa keskmes allub see üsna sarnastele alustele. Maailma teistes paikades võib see olla üsna erinev. Maailmakirjanduse all mõistetakse rohkem Euroopa kirjandust, kui sedagi (maalimakirjanduse loengus). Mõningatel puhkudel saab vaadelda, kuidas Euroopa tuumvalgustus on mõjunud väljapoole. Nt Venemaal valgustust sellisel kujul polnud, Weimari klassitsism on omamoodi erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse
Kõik kommentaarid