Ühtse kuluarvestussüsteemi tunnused (eeldused): võrreldavad kuluaruanded, kehtestatud arvestusperioodid, kulude liigitamise alused, kulude jaotamise alused, varade hindamise alused. Traditsiooniline kuluarvestus- kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud otsekuludeks ja kaudkuludeks ning arvestatakse kõik kulud kuluobjektidele, kasutades mahupõhiseid kulukäitureid. Traditsioonilises kuluarvestuses paigutatakse kuluobjektidele kõigepealt otsekulud. Kaudkulud paigutatakse kulukohtadele ning pärast seda jaotatakse traditsiooniliste kulukäiturite abil kuluobjektidele. Traditsioonilise kuluarvestuse eelised: Otsekulud on olulised; Kaudkulud on suhteliselt väikesed; väike toodete nomenklatuur; tootmisprotsess lihtne; tehnoloogia stabiilne; lihtne organisatsiooni struktuur Puudused: 1)Ei anna muutuvas keskkonnas piisavat ülevaadet kulude kujunemisest organisatsioonis.
· Projekt või klient · Allüksus või müügipiirkond · Tarnija ja tellimus Kulukandjate valikul on määravaks ettevõtte väljunditeks olevate kulukandjate mõõtmine ja arvestamine. Väljunditeks võivad olla näiteks: · Toode(tooted), teenus (ed) · Projektid, kaubad · Info, klient, müügipiirkond jm. Kulukoht ja kulukohtade arvestus Kulukoht on allüksus, piirkond. Protsess, seade, masin, mille kulud arvestatakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele otse või läbi põhitegevuse kulukohtade. Kulukohtade arvestuse käigus seostatakse kulud nende tekkekohaga ettevõttes. Lihtsustatult võib kulukohad liigitada: · Põhitegevuse kulukohad · Tugiteenuste kulukohad · Abitegevuste kulukohad · Üldjuhtimise kulukohad Kululiik, kulude liigitamine Kulude liigitamise all mõistetakse tegevust, mille käigus eristatakse erinevad kululiigid ja grupeeritakse need
(Haldma, Karu, 1999, lk 91-92). Täiskuluarvestuse protsessi, milles kuluobjektide arvestamise eesmärgil paigutatakse, jaotatakse ja kogutakse kulud, võib jaotada üheksaks sammuks nagu näidatud järgneval joonisel. Joonis 1. Täiskuluarvestuse protsess (Karu, 2012, lk 6) valitakse kuluobjektid (tooted, projektid, teenused) pt 4, liigitatakse kulud otse- ja kaudkuludeks pt 8, paigutatakse otsekulud otse kuluobjektidele, liigitatakse kaudkulud tootmise üldkuludeks ja organisatsiooni üldkuludeks ning moodustatakse põhitegevuse (tootmise) kulukohad, tugiteenuste kulukohad ja organisatsiooni üldkulude kulukohad pt 7, valitakse kulukäiturid, paigutatakse ja jaotatakse kaudkulud põhitegevuse kulukohtadele ja tugiteenuste kulukohtadele pt 9, jaotatakse tugiteenuste kulukohtade kulud põhitegevuse kulukohtadele, leitakse üldkulude määrad igale põhitegevuse kulukohale ja jaotatakse
T1 vastavalt 100 EUR. Nagu näeme, viib traditsioonilise kuluarvestusmetoodika rakendamine ekslikele järeldustele, kuna mahupõhine kulujaotus on vastuolus reaalsusega – lisakulude käituriks pole tegevusmaht, vaid seadistuste arv ja töömahukus. !!! Tegevuspõhine kuluarvestus on kuluarvestussüsteem, kus algul lisakulud seostatakse tegevustega ja seejärel kantakse tegevuskulud toodetele, teenustele või muudele kuluobjektidele, mis põhjustasid vastava tegevuse. Tegevuspõhise kuluarvestuse eesmärgiks on kanda kulud võimalikult õiglaselt neile objektidele, mis neid kulusid tingivad. Tegevus (activity) – sündmus või tööülesanne, millel on spetsiifiline eesmärk (näiteks seadmete seadistamine teatud liiki toodangu valmistamiseks). Tegevuskeskus (activity center) – tootmis- või teenindamisprotsessi segment, mille kohta juhtkond soovib eraldi aruannet tegevustega seotud kuludest
kokku kogutud kulude grupp, millel on sama kulukäitur. 7. Kuluvoog on kulu, mis protsessi käigus läheb (arvestatakse) ühelt kuluobjektilt teisele kuluobjektile 8. Kulukäitur on iga mõjur, sündmus, koefitsient, tegur, tegevus või muu faktor, mis põhjustab muutusi kuluobjektis, väärtusahelas, protsessis, tegevuses ja/või ressurssides ning nende kasutamises, kuludes ja/või tuludes ning mille alusel jaotatakse üldkulud kuluobjektidele. 9. Muutuvkulud on kulud, mis muutuvad koos kulukäituri muutumisega. Näiteks mingi perioodi jooksul kulutatud põhimaterjali kogus sõltub sellest, kui palju tooteühikuid valmistati. Samuti sõltub valmistatud tooteühikute arvust tükitasulise töölise töötasu. 10.Kulukandja on kulud, mis on seotud ettevõtte tootmisvõimsuste kasutamisega, st. nad tagavad äri tegemise. 11. Püsikulud on kulud, mille kogusummale kulukäituri muutumine mõju ei avalda, st.
Kulude liigitamine on tegevus, mille käigus eristatakse erinevad kuludokumendid ja grupeeritakse need kulukogumitesse lähtuvalt kulude olemusest (püsivad, muutuvad, väärtust lisavad jt), funktsioonidest (tootmiskulud, müügikulud jt) või kasutamisest majandusüksustes (CIMA, 2002, lk 27). Üheks probleemsemaks aspektiks kulude arvestamisel on üldkulude jaotamine ehk kuidas kaudkulud oleks võimalikult loogiliselt ja põhjendatult jaotatud kuluobjektidele. Põhiliselt kasutatakse üldkulude jaotamisel kuluobjektide kulukäitureid. (Karu, 2008, lk 135-137) Kulukäitur on mingi sündmus või toiming, mille tulemusena tekib kulu ja mis kutsub esile kulude muutused (Alver & Reinberg, 2002, lk 38). Kulukäitur on iga mõjur, sündmus, koefitsient, tegur, tegevus või muu faktor, mis põhjustab muutusi kuluobjektis, väärtusahelas, protsessis, tegevuses ja ressurssides ning nende
Keskendutakse otstarbekate kuluobjektide valikule, kulude seostamist kuluobjektidega ning erinevate kuluobjektide kulude arvestusele ja hindamisele. Kulude arvestuses on teada, kus kulud tekivad. Kulukohtade arvestuses selgitatakse välja, miks ja kus (millises osakonnas või protsessi osas) tekivad erinevad kulud. Kulukoht on allüksus, piirkond, asukoht, funktsioon, protsess, protsessi osa, seadmete grupp, seade ja/või töötaja, mille kulud arvestatakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele otse või läbi põhitegevuse kulukohtade. Selleks, et teha kukuobjektide ja kulukohtade arvestust, tuleb liigitada kulud lähtuvalt kuluobjektidest ja kulukohtadest. Kululiik on sarnaste tunnustega kulude rühm. Kululiikide arvestuses selgitatakse, lähtuvalt kulude liigituse eesmärkidest ja kriteeriumitest, milliseid (mis liiki) kulutusi ja kulusid ning kui palju organisatsioonis tekib. Ühiku kulu ja kogukulu
kulutatud ressursside hulgale. Töökuluarvestuses kasutatakse eraldi kontosid erinevate tööde jaoks. Töökuluarvestuses on sobilik järgmist tüüpi tootmisprotsessides: · Toote iga ühik või partii on selgelt eristatav teistest toodetest · Iga ühik on suhteliselt suure väärtusega · Iga töö on tihti erinevate kuludega · Iga töö otsekulud on võimalik paigutada tööle Töökuluarvestus omakorda jaguneb vastavalt kuluobjektidele neljaks (joonis2): Töökuluarvestuse liigitus TÖÖKULUARVESTUS Tellimuse k. Lepingu k. Partii k. Projekti k. Joonis 2. Töökuluarvestuse liigitus. Autori joonis 1.1. Tellimuse kuluarvestus Tellimuse kuluarvestuse eesmärgiks on leida tellimuse täitmiseks tehtud kulud, mis koosnevad tellimuse otsekuludest ja kaudkuludest (tootmise üldkuludest). Iga tellimuse kohta koostatakse
laenu maksmisel pangale. 4. Tootmise kuluarvestus (muutuvkulud, püsikulud, tegevuspõhine kuluarvestus) Püsikulu- on kulu, mis jääb muutumatuks sõltumata tegevusmahu suurenemisest või vähenemisest, näiteks juhatuse liikmete töötasu, hoonete rendikulu jne; muutuvkulu- on kulu, mis muutub seoses tegevuse mahu suurenemise või vähenemisega, näiteks tooraine kulu, kütusekulu, tulemuspalk jne tegevuspõhine kuluarvestus- arvestusmeetod, milles arvestatakse kulud kuluobjektidele (nt toodetele, teenustele, klientidele), lähtuvalt nende kulude seosest ühe või teise tegevusega. 5. Materjalimajandus. Materjalivajaduse planeerimine (ABC-analüüs, varustamine, laomajandus, transport) Materjalivajaduse planeerimine-prognoosi koostamisel tuleb arvesse võtta toote elutsükli ja nõudlust (neg.nõudlus-kliendil puudub vajadus toote järele ja toode elutsükkel on lõppenud; vähenev nõudlus-huvi
Ettevõtte edukas juhtimine ei tohiks olla võimalik tuginedes ainult ühele kuluarvestuskontseptsioonile. Erinevad kuluarvestuse metoodikad (täiskulude arvestus, standardkulude arvestus, kaotuskulude arvestus jne) vahendavad ettevõtte juhtidele erilaadilist informatsiooni ning seetõttu on otstarbekas ja oluline nende paralleelne ja kombineeritud kasutamine. ABC-kuluarvestuse puhul toimub tegevuspõhiste üldkulude jaotus nii palju kui see on võimalik kulukohas kuluobjektidele (kulukandjatele) tehtud tegevuse juurdehindluse (kroonides) abil. Üldkulude jälgimine ning jaotamine toimub kõigepealt ressurssidelt tegevustele ja siis tegevustelt toodetele või klientidele. Tegevuste nimistu loomisel on otstarbekas kasutada 7 rusikareeglit, mille kohaselt ignoreeritakse selliseid tegevusi, mis hõlmavad vähem kui 5% ajast või tootmisvõimsusest
· Tooted · Kaubad · Tööd · Teenused · Detailid ehk koostud · Osakonnad jne. 32 · Kuluarvestusühik ehk kalkulatsiooniühik · Toodangu naturaalühikud, nende kümned, sajad või tuhanded (tk, kg, m, t jne) · Toodangu tinglikud naturaalühikud (konservide tingtoosid) · Kulukeskus, kulukoht · Allüksus, piirkond, asukoht, funktsioon, protsess, seadmete grupp, töötaja, mille kulud arvestatakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele otse või läbi põhitegevuse kulukohtade. · Kasutatakse peamiselt siis kui ettevõttes rakendatakse vastutusarvestust. Struktuuriüksuse juht vastutab planeeritud ja tegelike kulude kontrolli eest. 33 Kuluobjektid Kulude piiritlemise seisukohast Tootmisprotsessi seisukohalt Üksikkuluobjektid Kuluobjektide rühm Protsess Osakuluobjektid
Vii võimalikult rohkem kaudkulusid otsekuludeks Kasuta rohkem erinevaid kulukogumeid, kus kulude suurus sõltub sarnasest käiturist Kasuta erinevaid kulukäitureid kaudkulude jagamisel, mis paremini iseloomustavad kulude tekkimist. 19 Kulude jaotamine Kulude jagamise eesmärgid Kaudsed kulud võivad sageli moodustada olulise osa kogukuludest, mis jaotatakse kuluobjektidele nagu näiteks toodetele, klientidele jne. Võime eristada nelja peamist kulude jaotamise eesmärki: Info tagamine majandusotsusteks Juhtide ja töötajate motiveerimine Kulude ühtlustamiseks ja tagasimaksete arvutamiseks Kasumi ja varade kalkuleerimiseks välise aruandluse tarbeks. ”Erinevad kulud vastavalt erinevatele eesmärkidele”. Erineva keerukusastmega kuluarvestussüsteem nõuab erinevat ressursimahtu ja erinevat
(Tikk, 2016, lk 267) Üldhalduskuludes eristatakse sageli uurimis- ja arendustegevuse kulusid ning abitegevuse kulusid. Uurimis- ja arenduskulud on mõeldud uute toodete väljatöötamiseks ja turule toomiseks. Neid kulusid arvestatakse sageli projektipõhiselt ning need projektid peaksid tagama ettevõtte kasvu ja kasumi tulevikus. Abitegevuse kulud on ettevõtte põhitegevusega mitteseotud funktsioonide, tegevuste või protsesside kulud. Nende jaotamine kuluobjektidele ei ole sageli otstarbekas ning need arvestatakse eraldi. ( Karu, 2008, lk 132) Muud ärikulud on ebaregulaarse äritegevuse käigus tekkinud kulud, mis ei kaasne finantstegevusega. Sellel kasumiaruande real arvestatakse (Karu, 2008, lk 132): • kahjum materiaalse ja immateriaalse põhivara müügist; • kahjum kinnisvarainvesteeringute müügist; • kahjum kinnivarainvesteeringute väärtuse muutustest; • tasutud trahvid ja viivised;
chain management, outsourcing, ABC kuluarvestus (abc costing), vahe juhtimine (lean management), jne. Väärtusahela kuluefektüvsuse analüüsiks ning väärtust lisavate ning mittelisavate tegevuste leidmiseks kasutatakse toimingupõhist kuluarvestust. Toimingupõhine kuluarvestus (activity based costing, edaspidi ABC kuluarvestus) saab määratleda süsteemina, mis tegeleb individuaalsete tegevuste kulude kallculeerimise ja nende kuluobjektidele - nagu tooted või teenused -- jaotamisega iga toote või teenuse tootnüseks vajalikuks osutunud tegevuste alusel. ABC kuluarvestus eraldab kulud tegelike toimingute ja ressursside järgi, kaasa arvatud kulud, mida traditsiooniline kontopõhine kuluarvestus nimetab üldkuludeks. Seega võimaldab ABC kuluarvestus välja selgitada teatud kindla kliendi, tarnija või vahendajaga äri tegemise tegelikud kulud, võrreldes teenitud tulusid tehtud kuludega
Põhilised erinevused kahe kuluarvestuse metoodika vahel on järgmised: Traditsioonilises kuluarvestuses • eeldatakse, et ressursi kulud määravad kuluobjekti kulud • üldkulud jaotatakse kuluobjektidele enamasti subjektiivsete näitajate alusel • ettevõtte üldkulud jaotatakse toodetele mahupõhiselt (nt töötunnid, masinatunnid) • üldkulude ja mahupõhiste kulude jaotamisel põhinevad näitajatevahelised seosed enamasti subjektiivsetel hinnangutel
annaabi.ee 
