kulukohtadele, tegevuspõhises kuluarvestuses tegevustele. Traditsioonilise ja tegevuspõhise kuluarvestuse peamine erinevus seisneb üldkulude jaotamises toodetele: Traditsiooniline kuluarvestus kasutab proportsionaalset jaotust ning lähtub tavaliselt otsekuludest, töö või masintundidest. Tegevuspõhine kuluarvestus kasutab mõjureid ning lähtub kulukogumitest. Tegevuspõhise kuluarvestusega saab muuta püsikulud muutuvateks kuludeks erinevatel tasanditel: Kuluobjekti tasandi tegevused; partii tasandi tegevused; toodet toetavad tegevused; tootmist toetavad tegevused. Traditsioonilise ja tegevuspõhise kuluarvestuse erinevused: Kuluobjekt- trad (funktsioon või allüksus), tegev (tegevus) Keskendumine sisendile või väljundile- trad (vajalikele sisendressurssidele), tegev (väljalastud toodangule ja/või vajalikele tegevustele. Ajaline suunatus- trad (minevikule), tegev (tulevikule, jätkuvale täiustamisele ja arengule)
kulude liigituse eesmärkidest ja kriteeriumitest, milliseid (mis liiki) kulutusi ja kulusid ning kui palju organisatsioonis tekib. Ühiku kulu ja kogukulu 8 Kulude juhtimises ja arvestuses eristatakse ühiku kulu ja kogukulu. Kogukulud (kulud kokku, total cost) on kõik kulud või kulutused kokku. Kogukulusid arvestatakse summeerides kõik kuluobjekti kuluelemendid (näiteks kõik toote valmistamisega tehtud kulud) või korrutades ühiku kulu kogu ühikute arvuga (näiteks ostetud materjali kogus x materjali ühiku hind). Kogukulud koosnevad üksikutest kuluelementidest. Kuluelement on kogukuludesse kuuluv eraldi mõõdetav, hinnatav ja arvestatav kõige väiksem kulukomponent või kirje. Lisaks kogukuludele on kulude juhtimises oluline teada ühe kuluobjekti (toote, teenuse, projekti) kulusid. Ühe
tingivad. Tegevus (activity) – sündmus või tööülesanne, millel on spetsiifiline eesmärk (näiteks seadmete seadistamine teatud liiki toodangu valmistamiseks). Tegevuskeskus (activity center) – tootmis- või teenindamisprotsessi segment, mille kohta juhtkond soovib eraldi aruannet tegevustega seotud kuludest. Selliste keskuste väljaeraldamisel saab lähtuda järgmistest asjaoludest: tegevus panustab järjepidevalt kuluobjekti vääristamisse; tootmiskulude suurus; vastutuskeskuste paiknemine; tegevuskeskuste arv peaks olema selline, et nende tegevust saaks kontrollida. Ressurss (resource) – majanduslik element, mida kasutatakse tegevuste läbiviimiseks. Tegevuste läbiviimiseks vajalikud elemendid on näiteks palgad ja materjal. Tegevuspõhine kulupuul (activity cost pool) – tegevusega seonduv kogukulu; tegevusega seonduvate kuluelementide summa.
ülesanneteks. · Eelised: 5 o Selge aruandluse ja volituste struktuur o Loob aluse konsensuseks erinevate tasandite vahel o Vaatleb kontrollsüsteemi kui juhtnööre ja ressurssidega varustamist o Loob vajaduse perioodiliseks tagasisideks Kulupõhine eelarvestamine · Kulupõhine eelarve on ressursside jagamise vastavalt iga kuluobjekti maksumusele, kus keskendutakse tulemuste asemel järjepidevusele. · Lihtne, näitab ära iga kuluartikli hinna, sobib organisatsiooni madalamatele tasemetele. · Ajalooliselt leidnud laialdaselt kasutust, kuid puudusi palju (olulisim ehk tulemus- aruandluse võimaluse puudumine). Tulemuspõhine eelarvestamine · Eelarvestamise meetod, mis seob ressursside eraldamise mõõdetavate tulemustega.
3) Rühmatöö Tõhususe, efektiivsuse kontroll KULUOBJEKT Selle määrab ettevõte ise. Läbi kuluarvestuse on võimalik kontrollida. Objektid loome, et läbi selle objekti kontrolli teha, selle objekti lõikes analüüs. Kõik on ettevõtte sisesed. Ükskõik mis situatsioon, mis on oluline. Osakond- osakonna kulud võivad olla ühe teenuse kesksed, siis võib teenuse/osakonna valida objektiks. Kindlate kulude kogumine toote jaoks, saab teada omahinna. Kuluobjekti valimine Tuleb valida mis seisukohast valida, kas piiritlemisest või tootmisprotsessi kohalt. Piiritlemine- kas üksik objekt, objektide rühm, millistes vaheastmetes infot vajame. Protsess- terviklik ehk läbi lõppkuju kandjate, protsess kui tervik, valmistoode, millele kulude omistamisena kujuneb omahind või osaline, ehk tootmisprotsessi saab tükeldada - 1 etapp,2 etapp jne, detailid võivad olla vabalt müüdavad. Kulude liigid Üldjuhul paaris liigitatud.
RASKEVEOKIMAKS Raskeveokimaksuga maksustatakse veoste vedamiseks ettenähtud: liiklusregistris registreeritud 12-tonnise või suurema registri- või täismassiga veoauto veoautost ja ühest või enamast haagisest koostatud 12-tonnise või suurema registri- või täismassiga autorong, mille veoauto on registreeritud liiklusregistris. TOLLIMAKS RIIKLIKU PENSIONIKINDLUSTUSE MAKSE KOHALIKUD MAKSUD Kehtestatakse kohaliku omavalitsuse määrusega. EELARVESTAMINE On kuluobjekti eelarve planeerimine ja täitmise kontrollimine; välised normatiivid puuduvad. (3)Meetodid: ''ülevalt alla'' ja ''alt-ülesse''; eelarvebaas; perioodiline ja pidev. FINANTSANALÜÜS on ettevõtte möödunud, käesoleva ja tulevikus oodatava finantsseisundi ning tegevustulemuste hindamise protsess. HORISONTAALNE VÕRDLEV ANALÜÜS näitab muutuste dünaamikat erinevate aastate vahel (võrreldavuse tagamiseks aruandeaasta ja möödunud aasta finantsnäitajad).
ÜLD- M KULUD KULUD Kaudne tööjõud U S Muud tootmiskulud Joonis 1. Kulude jagunemine tellimustele (4, lk 53) Töökuluarvestuse kalkuleerimise etapid: 1. Kuluobjekti ehk tellimuse määratlemine, 2. Tellimuse otseste kulude kindlaks määramine, 3. Tellimuse kaudsete kulude kindlaks määramine, 4. Kaudsete kulude jaotusbaasi valik ja jagamine kuluobjektile, 5. Tellimuse valmistamiseks kasutatud ressursside kulude kindlaksmääramine. 7 Töökuluarvestuses vaadatakse iga tööd kui ühte väljundit ja kulud arvestatakse tööle vastavalt kulutatud ressursside hulgale
Tellimus- e tööpõhine kuluarvestust kasutatakse sellistel puhkudel, kui iga kuluobjekt (toode, tellimus, partii jne) on kindlalt eristatav teistest kuluobjektidest; iga kuluobjekt on suhteliselt suure väärtusega; iga töö/ kuluobjekt on tihti erinevate kuludega; otsekulud on võimalik kindlalt siduda konkreetse kuluobjektiga; on oluline teada konkreetse kuluobjekti kulusid. KULUDE NORMAALKALKULATSIOON on arvestus, mille puhul tooteühiku omahinda kantakse otsesed materjalikulud, otsesed tööjõukulud ja eelarvelised või normatiivsed tootmise üldkulud. Kulude protsessipõhise kalkuleerimise etapid: 1. Summeerida füüsilised ühikud 2. Kalkuleerida kuluobjektid (vastavates ühikutes) 3. Leida jaotatavad kulud 4. Kalkuleerida (vastavate ühikute) kulud 5
grupp, seade ja/või töökoht, mille kaudu kulud kogutakse ja arvestatakse eraldi ja hiljem jaotatakse kuluobjektidele läbi selle kulukoha, millele tugiteenus osutati. 12. Jääktuluarvestus Jääktuluarvestus on kulude arvestuse meetod, mille kasutamisel liigitatakse kulud muutuvkuludeks ja püsikuludeks ning mille kasutamisel arvestatakse kuluobjektidele ainult muutuvkulud. Kulude liigitamine jääktuluarvestuses Kulude käitumine on viis, kuidas kuluobjekti kulud muutuvad erinevatel tegevustasemetel. Muutuvkulud on kulud mis muutuvad tegevusmahu muutumisega. Püsikulud jäävad tegevusmahu muutumisel samaks. Jääktulu võrdub müügitulu miinus muutuvad kulud. Tulu mis jääb järele peale muutuvkulude katmist ja enne püsikulude mahaarvamist. Ühiku jääktulu on ühiku müügihinna ja ühiku muutuvkulude vahe.Ühiku jääktulu näitab, kui palju suureneb kasum, kui müügimaht suureneb ühe ühiku võrra.
toodangu mahu muutumisega proportsionaalselt. 2. PÜSIKULUD on kulud, mis jäävad toodangu mahu muutumisel konstantseks, neid tuleb kanda ka siis, kui toodang kõnealusel perioodil on null. 3. SEGAKULUD on kulud, mis sisaldavad nii püsivat kui muutuvat komponenti. 4. ASTMELISED KULUD on kulud, mis püsivad teatud tegevustasemete juures, kuid teatud kriitilistes punktides kasvavad konstandi võrra. 5. OTSESEID KULUSID saab ilmselt ja füüsiliselt seostada kindla kuluobjekti või -sektoriga. 6. KAUDNE KULU on kulu, mis tuleb vaadeldava objekti või tegevussektori peale arvestuslikult jagada. 7. OLULISED JA EBAOLULISED KULUD – Otsuste langetamisel on ebaolulised kõik kulud, mis pole välditavad ja kulud, mis on ühesugused alternatiivsete variantide puhul. 8. VÄLDITAVAD on kulud, mida saab edaspidise tegevuse käigus vähendada. Ainult välditavad kulud on otsustamisel olulised 9
järgi Kuluobjektile vahetu kuuluvuse Otsesed kulud (vahetu kandmise) järgi Kaudsed kulud · Otsesed kulud ja kaudsed kulud · Otsekulud (direct costs) kulud, mida saab otse arvestada kuluobjektile. · Vahetu seos kuluobjektiga · Kaudkulud (indirect costs) kulud, millel puudub vahetu seos kuluobjektiga. · Tehtud rohkem kui ühe kuluobjekti valmistamiseks. · Liigituse eelduseks kulukohtade määratlemine · Põhitegevuse, tugiteenuste, abiteenuste ja üldjuhtimise kulukohad Kõik kulud, mis ei ole otsekulud on kaudkulud 39 · Kaudkulud ehk üldkulud · Põhitegevuse üldkulud kõik ülejäänud põhitegevuse kulud va otsekulud · Organisatsiooni üldkulud kulud, mida tehakse seoses
otsekuludeks põhikulud- toorme ja põhimatejali maksumus ning põhitööliste töötasu koos maksude ja erisoodustusega (Alver & Reinberg, 2002, lk 52). 9 Kaudkulud on kulud, millel puudub vahetu seos objektiga ja mida pole mingil põhjusel otstarbekas liigitada otsekuludeks (Alver & Reinberg, 2002, lk 53). Kaudkulusid nimetatakse ka üldkuludeks. Kaudkulud on tehtud enamasti rohkem kui ühe kuluobjekti valmistamiseks (va juhul kui toodetakse ühte liiki tooteid) ja seetõttu ei ole põhjendatud kaudkulu arvestamine ainult ühele kuluobjektile. Kuna kaudkulusid ei saa arvestada otse kuluobjektile, siis neid jaotatakse kuluobjektidele kasutades kulukäitureid. Oluline on, et kaudkulud oleksid võimalikult loogiliselt ja põhjendatult jaotatud kuluobjektile. (Karu, 2008, lk 111) Objektile kantakse kulud teatud subjektiivse jaotusbaaside alusel (Haldma, Karu, 1999, lk 50). Kaudkulude
Segakulud on eriti olulised seetõttu, et paljusid kulusid ei ole võimalik üheselt liigitada kas muutuv- või püsikuludeks. Planeerimisel on andmed segakulude muutumise kohta sõltuvalt tegevusmahu muutumisest hädavajalikud, kulude täpne prognoosimine on strateegilise juhtimise üks võtmeküsimusi. Esiteks aitab kulude prognoosimine kindlaks teha tulevasi kulusid, kasutades toimingupõhiseid, mahupõhiseid jm kulukäitureid. Teiseks, kuluprognoosimine aitab identifitseerida kuluobjekti peamisi kulukäitureid. 14 Kulude prognoosimine tugineb kulude liigitamisele püsi- ja muutuvkuludeks. Kulude prognoosimiseks (segakulude analüüsiks) on mitu moodust: ● tehnoloogiline lähenemisviis; ● konverentsimeetod; ● kontode klassifitseerimismeetod; ● möödaniku andmete ekstrapoleerimisele tuginev statistiline lähenemisviis, valdavalt kasutatakse
ja sellelt omakorda edasi kuluobjektile. Põhilised erinevused kahe kuluarvestuse metoodika vahel on järgmised: Traditsioonilises kuluarvestuses • eeldatakse, et ressursi kulud määravad kuluobjekti kulud • üldkulud jaotatakse kuluobjektidele enamasti subjektiivsete näitajate alusel • ettevõtte üldkulud jaotatakse toodetele mahupõhiselt (nt töötunnid, masinatunnid) • üldkulude ja mahupõhiste kulude jaotamisel põhinevad näitajatevahelised seosed enamasti
annaabi.ee 
