rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti. väetamisega olla mõõdukas, aeg-ajalt niita, kuid mitte kasutada niidul raskeid traktoreid niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi mättaid purustada, Kultuurrohumaana võib ka rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud. Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aeg-ajalt uuendatakse regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks
Tänapäeval külvab Fifth level inimene niitudele just neid taimi, mis sobivad loomade söötmiseks kõige paremini. b)kultuurkarjamaad (seal karjatatakse loomi) on karjamaa, millel on külvatud rohustu. Loomi karjatatakse Click to edit Master text styles enamasti kultuurkarjamaadel, Second level mille heintaimik on rajatud Third level uuskülviga. Kultuurkarjamaade Fourth level Fifth level põhilise heintaimiku moodustavad kõrrelistest aasnurmikas, aruheinad, karjamaaraihein, timut ja kerahein ning liblikõielistest ristik Kultuurniit on külviga rajatud niit. Kultuurniitude rajamisel kasutatakse tavaliselt paljuliigilist heinaseemet.
Kapital hooned, masinad, seadmed, väetised, seemned, tõuloomad. Tööjõud tööjõu kvaliteet, traditsioonid. Valitsuse poliitika toetused tollipoliitika. Kuivemates oludes tegeletakse rohkem loomakasvatusega, ning niiskemates taimede kasvatusega. 2. Põllumajanduse vormid Piimakarjatalud, tegeletakse karja kasvatamisega ning lüpsmisega. Lisaks piimatootmisele kasvatatakse silokultuute ja teravilja loomasöödaks. Suurem osa maast on siiski põldheina ja kultuurkarjamaade all. Raha kulub palju tõukarja, hoonete, masinate, väetiste ja nõuannete peale. Lehmalt peab saama vähemalt 5 tonni aastas et töö ära tasuks. Esineb Põhja-Euroopas, USA ja Kanada kirde- ja loodeosas, Jaapani põhjaosas ning Uus-Meremaa. Viimasel ajal tekib lõunapoolsematesse piirkondadesse suurlinnade lähedusse kus on palju tarbijaid. Suur tööjõuvajadus, kvalifitseeritud. Niisket kliimat, piisavalt sooja.
antud koosluse püsima jäämiseks? Niitude liigirikkuse säilitamiseks tuleks: väetamisega olla mõõdukas, karjamaid aeg-ajalt niita ning seal mättaid purustada, mitte kasutada niidul raskeid traktoreid,niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi. Karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. Väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aeg-ajalt uuendatakse, regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist. Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks Mis juhtub antud kooslusega kui tingimused muutuvad? Liigne väetamine ja niitmine muudavad niitu liigivaesemaks. Karjamaad tuleb väetada ja niita mõõdukalt , kuna siis on rohi maitsvam. Rohu maitsest sõltub, kui palju loomad söövad
Aafrikas) SPETSIALISEERITUD SUURTALUD Tekkisid konkurentsis püsimiseks segatalude liitumisel XX saj. algul (Austraalias, Lääne-Eu., P-Am) või agraarreformi tulemusel Müügiks toodetakse vaid mõnda saadust Levinud Euroopas, P-Am., Jaapanis (arengumaades vähe) 1) Piimakarjatalud 2) Ekstensiivsed teraviljatalud Valge viinamarja istandus PIIMAKARJATALUD Piimatootmine, silokultuuride ja loomasööda kasvatamine Suurem osa maast põldheina ja kultuurkarjamaade all Vajab võrgustikettevõtete toimimist Enim Põhja-Eu., USA ja Kanada kirde -ja loodeosas, Jaapani põhjaosas, Uus- Meremaal EKSTENSIIVSED TERAVILJATALUD Levinud hõredasti asustatud kuiva kliimaga P-Am.ja Austraalias, Venemaa ja Kasahstani steppides Suure pindalaga Kasvatakse peamiselt nisu (farmid) Madal hektarisaak kuid väiksed tootmiskulud Riisi kasvatamine Riis on põhitoiduaine 1/3 inimestele Paremini kasvab Lõuna-Aasias Saadakse 2-3 saaki aastas
Hobuseid karjatatakse järgmiste karjatamisrühmadena : a) varssadega märad, b) noorhobused, c) vabad märad ja d) täkud. Joogivett tarvitavad täiskasvanud hobused 40-60 ja noorhobused 20-30 liitrit päevas. Vesi peab olema eelsoojendatud ja puhas. Hobuste karjatamisperioodi pikkus on 140-160päeva. Lammaste karjatamine Lambad söövad peaaegu kõiki kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning paljusid rohundeid. Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a) talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad.
Seoses hõlmadra ehitusega muutus väga vajalikuks kivikoristus. 20.sajandi alguses levib seoses karjakasvatuse tõusuga rohumaade parandamine, ka talude. Olulisem maaparandus nõudis süsteemset lähenemist sh eelvoolude rajamist, mis eeldas ühistööd. Eelvoolude süvendamine ja õgvendamine sai hoo sisse Eesti Vabariigi loomisel . Ajavahemikus 1921-1927 reguleeriti 250 vooluveekogu kokku 1600 kilomeetri ulatuses. Süvendati ka suurte jõgede üleujutusalasid. 1920-1930 läks moodi kultuurkarjamaade ja koplite rajamine. Nende rajamist soodustas teadliku metsakasvatuse tõus, kuid nende osatähtsu jäi väikeseks, sest algas sõda. Esmakordselt hakati Eestis jõe süvendamiseks ekskavaatorir kasutama 1864.aastal Pärnu jõel. Seejärel tehti üle kuue aastakümne nii jõgede reguleerimise kui ka magistraalkraavide kaevamise töid endiselt käsitsi, labida abil. 1920ndatel sademeterohkel aastatel polnud sügava vee tõttu suuremate jõgede
nõuande selgrooks. Eesti Vabariigi põllumajandusteaduse selgroo üheks lüliks oli ka tegevus Piistaoja talus. Th. Pooli uurimistöö tulemused said kirjutatu läbi kättesaadavaks kogu vabariigi põllumajandusnõuande kaadrile ja talupidajatele. Eesti Vabariigi ajal pani Piistaoja (Th. Pooli juhtimisel) aluse eesti mustakirju karja sihipärasele aretustööle ja kohalikele oludele vastavale veiste söötmisele, kultuurrohumaade, peamiselt kultuurkarjamaade rajamise, kasutamise ja hooldamise võtetele. Piistaojalt kasvas välja talutööde ratsionaliseerimise õpetus. Pioneeriks oldi silohoidlate ehitamisel, silo valmistamisel ja söötmisel Eestis, masinalüpsi kasutuselevõtul, samuti oskuslikus söödajuurvilja kasvatuses, aga ka paljudes teistes küsimustes. Piistaoja oli ka Kuusikul asuva Riigi Põllumajandusliku Uurimis ja Katseinstituudi väetistarbe määramise katsepunkt, Mida mõtles Th. Pool 14. ja 15. juunil 1941. aastal
Foto 4. pH-meeter ORDIOR pH 330i 7 2. UNDI VEEHOIDLA ÜLDANDMED Undi veehoidlat on nimetatud ka Hundi veehoidlaks ja Võibla paisjärveks. Vello Sulakatkole edastatud küsimustikust (lisa 1) selgus, et Undi veehoidla rajati 1977. aastal. Undi veehoidla ja Savikoja paisjärv rajati Sootaga sovhoosi karjamaade vihmutussüsteemi tarvis varuvee kogumiseks (vihmutussüsteemi Volzanka toiteveena - Sootaga suurfarmi kultuurkarjamaade vihmutussüsteemide 1 ja 2 veega varustamiseks). Paisjärved rajati Pupastvere peakraavile, mis saab alguse Pupastvere järvest ja suubub Amme jõkke. Rajamine toimus Sootaga sovhoosi juhtkonna algatusel, mitte käsukorras, kultuurkarjamaade söödabaasi paremustamiseks ja majandi piimatoodangu tõstmiseks. Kaasajal järved (kunstlikud veehoidlad) ei täida enam esialgset funktsiooni. Kuna vihmutussüsteemi häireteta töötamiseks vegetatsiooniperioodil ( mai
Talunik tootis oma perekonna jaoks toiduaineid, mõndasaadust hakati sõltuvalt loodusoludest ja traditsioonidest tootma ka müügiks. Segatalude edasise arengu käigus tekkisid spetsialiseeritud suurtalud, kus müügiks toodeti vaid mõndasaadust. Levinud on nad euroopas ja põhja-ameerikas, neid kasvab ka jaapanis. Kõigepealt kujunes välja väga töömahuka tootmisega piimakarjataludes. Lisaks piimatootmisele silokultuure ja teravilja loomasöödaks. Suurem osa maast oli põldheina ja kultuurkarjamaade all. Palju raha kulub tõukarja, hoonete, masinate, väetiste ja nõuannete peale. Neid on kõigerohkem põhja-euroopas, USA ja kanada kirjde- ja loodeosas, jaapani põhjaosas ja uus-meremaal. Tekib sinna kus on palju tarbijaid. Ekstensiivsed teraviljatalud - levinud hõredalt asustatud kuivakliimaga piirkondades põhja-ameerikas ja austraalias, venemaa, kasahstani steppides jm. rohtaladel. Teravilja talud on suure pindalaga, kasvatatakse peamiselt nisu
4250 m vahemikus. Kõrgeim on maapind Saduküla ja Härjanurmeümbruses, kus absoluutkõrgus ulatub 6667 meetrini. Mullastik: Üldiselt on tegemist nii heade (keskmine boniteet üle 45 hindepunkti) kui ka keskmiste muldadega (boniteet on 3545 hindepunkti). Pikknurme ja Puurmani ümbruses levivad märjad leostunud mullad kuuluvad kuivendatult ja kultuuristatult viljakate ja keskmiselt viljakate muldade hulka, sobides hästi pikaajaliste kultuurkarjamaade rajamiseks. Pedja, Pikknurme ja Kaave jõe lammidel levivad märjad lammimullad, millel kasvavad rohurikkad lammirohumaad. Väikese osa liigniisketest muldadest moodustavad turvastunud mullad. Korraliku kuivenduse korral sobivad need mullad kasutamiseks kultuurrohumaadena. Saduküla kandis paiknevad viljakad põllumaad (muldade hindepunkt on üle 55 palli) suhteliselt suurte massiividena. Valdavateks muldadeks viljakatel põllumaadel on
abil. Kopliviisilisel karjatamisel on piiratud maa-ala, aga aeg ei ole piiratud. Loomadel on palju vaba aega koplis liikuda ja tallata. Portsjonviisilisel karjatamisel on piiratud nii maa-ala kui aeg. Portsjonkarjatamisega kindlustatakse rohu ühtlasem ja täielikum ärasöömine (Older 2007) Karjamaade pind on viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudaspidamisega vähenenud. Samas kultuurrohumaade roll rohumaaviljeluses oli, on ja jääb. Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala. Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus. Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad eelkõige karjamaa botaaniline koosseis, taimede arengufaas ja kasutatud väetisekogused.
Kahjurid: rohulutikad, lehetäilane jne. Tõrje: nõuetekohane külvieelne mullaharimine, õigeaegne külv, 27.)Eestisse sobivad rohumaataimede tähtsamad sordid tasakaalustatud väetamine. Keemiline tõrje on õigustatud kui kahjurid on ületaud kahjulikkue läve. Talirukis(Elvi, Matadoor, Tulvi), talinisu (Ada, Bill, Lars), talioder(Carola, Tilia), suvinisu(Mahti), 22) Kultuurkarjamaade rajamine ja edasine majandamine: rohusaagi kasutamine loomadega kaer(Jaak), suvioder(varajane Arve), mais (Crescando), põldhernes(karneval,), põlduba(jõgeva), karjatamise teel taliraps(artus,), suviraps(boleero), talirüps(largo), suvirüps(Hohto), punane ristik(Maro), roosa ristik(Ermo,
samale tagasi -ühele lüpsilehmale arvestatakse 0,5 ha karjamaad -karjatee laius võiks olla 4-6 m, sama laiad ka väravad -lüpsilehma kohta tuleks arvestada 60-110 liitrit vett ööpäevas (sellest -65% joovad laudas lüpsi ajal) -soolakivid võiksid olla kogu aeg kättesaadavad -kevadel sisse harjutatud karjatamissüsteemi võiks kasutada kogu suve Kasutamine -õige hooldamise, kasutamise ja väetamise korral on kultuurkarjamaade saagikus 20-25 t/ha rohtu -keskmine rohu kasutuskoefitsent on 75-80% -meil on võimalik teha 5-6 karjatamisringi (kõrrelised), valge ristik 4-5 ringi -värske, proteiinirikka rohu (eriti pun ristik) söötmisel tuleb olla ettevaatlik - loomadel võivad tekkida puhitised -segudes peaksid olema ka kõrrelised -lisada ratsiooni kuivainerikkaid söötasid -vältida ristiku söötmist liiga varajases kasvufaasis ja märja ilmaga
Hobuseid karjatatakse järgmiste karjatamisrühmadena : a) varssadega märad, b) noorhobused, c) vabad märad ja d) täkud. Joogivett tarvitavad täiskasvanud hobused 40-60 ja noorhobused 20-30 liitrit päevas. Vesi peab olema eelsoojendatud ja puhas. Hobuste karjatamisperioodi pikkus on 140-160päeva. 78) Lammaste karjatamine Lambad söövad peaaegu kõiki kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning paljusid rohundeid. Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad. Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva. Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a) talledega uted, b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad.
Pärast sõda hakkas heina varumine nn. looduslikelt heinamaadelt seoses ühiskondlike ja majanduslike muudatustega kiiresti kahanema. Oluline tegur oli ka laialdane käsitsi niitmise asendumine traktoritega niitmisega. Heina niitmine metsades minetas oma tähtsuse lõplikult 1970-ndateks aastateks. Kokkuvõte ja järeldusi Metsade kasutamine karjamaadena oli olulise tähtsusega kuni 20. sajandi esimese pooleni. Sellest ajast alates kaotasid metsakarjamaad seoses kultuurkarjamaade laenemisega ning vastuolude teravnemisega metsakasvatuslike huvidega metsades oma tähtsuse. Heina varumine sooheinamaadelt, puisniitudelt ja metsalagendikelt omas suurt tähtsust 18. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani. Pärast Teist Maailmasõda minetasid metsad oma tähtsuse heina varumise paigana paari aastakümnega lõplikult. Alates 1957. aastast tõusis ulatuslikult päevakorda puisniitude niitmine looduskaitselistel eesmärkidel. Arusaam, et puisniitudel, hõrendikes ja
NSV Liidus toodeti riiklike plaanide järgi. Nende täitmine oli kohustuslik ja eesrindlikud ettevõtted püüdsid plaane ületada. Ülesandeid oli nii palju, et kehvemad asutused ei jõudnud kõigega toime tulla. 47. NSV-Liidu rahvamajanduse saavutuste näituse nõukogu komitee määras kuldmedali ja preemiana radioola ,,Luks" Jõgeva Sordiaretusjaama vanema teadusliku töötaja kohusetäitjale Aleksander Adojanile pikaajaliste kultuurkarjamaade rajamise süsteemi väljatöötamise ning kolhoosidesse ja sovhoosidesse sisseviimise eest (Kolhoosnik, 12. mai 1960). 3 Aleksander Adojan oli põllumajandusdoktor rohumaaviljeluse alal. Töötas 1935. aastast peamiselt Jõgeva Sordiaretusjaamas. Tema sulest on ilmunud raamatuid, brosüüre ja sisutihedaid artikleid. Põhjapanevamaks on olnud raamat ,,Rohumaaviljelus Eestis. Tema
tõstmine karjamaade parema hooldamise ja väetamisega. Joonisel 1 on näha, et kui väetada karjamaid 200 kg lämmastikuga hektaril tõuseb karjamaade saagikus niivõrd, mis võimaldab ühel hektaril karjatada juba 13 utte koos talledega. Suurbritannias tehtud uurimused 40 erinevas farmis näitasid, et hea ristikurohke karjamaa, mida väetatakse kasvuperioodil 120 kg lämmastikuga hektaril võimaldab karjatada ühel hektaril 15 utte koos talledega. Kuna Eesti lambafarmides kultuurkarjamaade väetamist lämmastikväetistega ei tehta või tehakse väga piiratud koguses võib keskmiseks karjatamiskoormuseks meie tingimustes pidada 8-10 utte hektaril. Suurem karjatamiskoormus tõstab lambafarmi sissetulekuid hektari kohta kuigi suurema karjatamiskoormusega võivad kaasneda erinevad probleemid. Nendeks võivad olla väiksemad jõudlusnäitajad, suurenenud parasitaarhaiguste riskid, suuremad kulutused väetistele ja lisasöötmisele (Modern Shepherd, 1990).
annaabi.ee 
