Kuidas liikluses ellu jääda - kirjand (1)

Kuidas liikluses ellu jääda?
Liikluses ellu jäämine sõltub eelkõige inimesest endast, aga kuna liikleja ei ole üksi, siis muidugi ka teistest, kes on su ümber. Sa ei saa kuidagi määrata, kellega liikluses kokku satud ja seega sõltub ellu jäämine ka päris palju õnnest. Seega peab elude säästmiseks pingutama ja reegleid järgima iga liikleja. Igaüks saab enda ja oma pere ohutuse suurendamiseks ise palju ära teha.
Vanemad peaksid kindlasti olema oma lastele eeskujuks ja maast-madalast selgitama, kuidas liikluses õigesti käituda. Alustades kõige lihtsamatest tõdedest nagu õiges kohas tee ületamine ja helkuri kandmine pimedal ajal, tuleks samal ajal püüda last mõistma panna, et need ei ole lihtsalt reeglid, vaid nende eiramisel võivad olla vägagi kurvad tagajärjed. Autoga sõites tuleks kindlasti alati kinnitada turvavöö. Enda elu päästmiseks peab seda muidugi tegema igaüks, aga eekuju mõttes on see minu arvates eriti oluline suuremate lastega sõites, sest nendest saavad tõenäoliselt varsti samuti autojuhid ja kui enda venemadki reegleid ei järgi, siis mõtleb laps, miks tema peaks seda tegema.
Üks väga lihtne vahend elu kindlustamiseks on helkur. Kõige tähtsam on see muidugi talvel, pimedal ajal, aga helkurit peaks kandma igaüks ja alati. Ka suveööd muutuvad lõpuks pimedaks ja piisab ka ühest autost külavaheteel, et seal liikuva inimese elu ohtu seada. Ei ole ju raske kanda taskus üht väikest helkurit, et see vajadusel välja võtta.
Igal aastal hukkub Eestis autorataste all ligi poolsada jalakäijat põhjusel, et ilma helkurita jalakäija ei olnud autojuhile nähtav. Kuigi jalakäija näeb autotulesid juba kaugelt, eristab autojuht helkurita jalakäijat alles 30-40 m kauguselt . Halb ilma võib seda teepikkust peaaegu poole võrra vähendada. Paljud inmesed ei kanna helkurit lihtsalt sellepärat, et nende arvates ei sobi see nende riietusega. Minu arvates on see küll üks väga halb põhjus, ükski inimene ei tohiks olla nii edev ja oma välimust nii palju tähtsustada, et loobub seepärast enda turvalisusest.
Turvavöö kinnitamine on ka kindlasti üks lihtne abinõu liiklemise ohutumaks muutmiseks. Näiteks võib tuua juhtumi, kus noor daam rullus džiibiga üle katuse, sest jäi roolis magama, kuid kõik asjaosalised, kaasa arvatud autos olnud lapsed, pääsesid tervena tänu korralikult kinnitatud turvavöödele. Turvavöö kinnitamise vajalikkuses ei peaks keegi kahtlema. Samas ei tohiks unustada tõsiasja, et turvavöö olemasolu või selle puudumine ei ole ühegi liiklusõnnetuse põhjus. Tihti süüdistatakse ka kehvi teeolusid, mitte aga juhte, kes ei ole teeoludele vastavaid sõidumaneere ja kiirust valinud. Võib küll mõelda, et on kiire ja mis kõik juhtub, kui ma kuhugi hiljaks jään, aga elu on ju ikka tuhat korda tähtsam! Ka kõige tähtsamal kohtumisel ei ole sinust kasu, kui sa sinna hoolimata kiirustamisest ei jõuagi. Sellises olukorras võiks lähtuda ütlusest “Kaotad minuti, võidad elu!” ning endalt küsida: “Kuhu sa kiirustad, haiglasse või hauda?”
Joobes juhtimine on minu arvates väga jube asi, mida ükski vähegi mõistusega ja endast ning teistest hooliv inimene kunagi ei tee. Olgu promill kuitahes väike. Joobes juhtimise vähendamine peaks kindlasti olema nii politsei kui ühiskonna suur prioriteet ja aitaks liikluses säästa palju elusid. Paraku leidub meil praegu veel hulgaliselt inimesi, kes ei pea alkoholijoobes rooli istumist millekski väga valeks või ohtlikuks.
Näite toon ühest autofoorumist. Üks inimene kirjutab seal: Umbes kolm kuud tagasi jäin vahele joobes juhtimisega (1.6 promilli). Trahv sai koheselt makstud. Umbes nädal tagasi jäin uuesti vahele ning nüüd ootan trahvi . Ei oskagi kohe muud küsida, kui mis mind ees ootab ning kuna hetkel on autokool lõpetatud ning lähema kuu jooksul sooviks ARK- i eksamitele minna, siis kas ma üldse saan enam lube teha?
Teine vastab talle: Ei panda sind midagi vangi. Ma olen kolm korda aasta jooksul vahele jäänud joobes sõitmise eest. Esimest korda sain 9000 kr trahvi (1 promill). Teist korda põhjustasin avarii, mille tagajärjel sattusid inimesed haiglasse (3,42 promilli). Sain 9000 kr trahvi joobes sõitmise eest ja 6000 kr kehavigstuste tekitamise eest kaassõitjatele. Lube ära ei võetud. Kolmandat korda jäin vahele veebruari kuus (1,34 promilli) ja see asi läheb kohtusse. Kohus määrab mulle rahalise karistuse.
Sellise jutu peale ei oskagi midagi öelda, hirm tuleb peale. Liikleme me kõik ju iga päev selliste inimestega koos. Joobes juhtimise vähendamiseks tuleks teha palju teavitustööd, näiteks kampaania “Sõida kaine peaga!” Samuti mõjub minu arvates hästi šokiteraapia stiilis teavitustöö, sest ega paljud inimesed muidu aru ei saa, tuleb panna nad tõsiselt mõtlema.
On lihtne ja loogiline, et hea autojuht järgib liikluseskirju, aga tegelikult pole see alati nii lihtne. Ei saa väita, et liikluseeskirju oleks raske järgida või et seda ei peaks tegema, aga on olukordi , kus liikluseeskirjade punkt-punktilt järgimine ei ole kõige parem variant.
Näiteks: Tallinn-Tartu maantee, terve kolonn sõidab 100 km/h ja see kolonn jõuab järele autole, mis liigub 90 km/h. Mis oleks õigem, kas see, et aeglasem auto jätkaks rahulikult sõitu keset oma sõidurada ja tekitaks sellega ohtlikke möödasõite või tõstaks oma kiirust samuti 100 km/h? Arvan, et ohutum variant on pigem tõsta kiirust, aga samas ei pea ma ka seda õigeks, sest nii tekib ju doominoefekt ja kõik hakkavad kihutama. Seepärast on minu arvates parim variant, kui aeglaem juht laseks kolonni lihtsalt mõõda ning jätkaks ise lubatud kiirusega sõitu, sest miks peaks korralik liikleja ennast ja oma kaassõitjaid ohtu seadma ainult sellepärast, et teised seda teevad.
Iga inimene peaks tunnetama oma vastutust, olema teistele heas mõttes eeskujuks ja õigete väärtushinnangute kujundaja. Oluline on iga liikleja sisemine kultuur. Need, kes asuvad sõidukit juhtima , peavad ise oma vastutust tundma. Igal inimelul on hindamatu väärtus, igaüks peaks tunnetama, et lubamatu on oma käitumisega ohtu seada enda ja teiste elusid. Olgem hoolivad ja pidagem meeles, et viisakalt ja kultuurselt ei käitu me mitte politsei, vaid enda pärast, ning liikluskultuur on üks osa kultuurist laiemas mõttes.