Helkur (1)

Tere. Kavatsen kõneleda jalakäijate ohutusest liikluses ning eelkõige helkuri kandmisest. Meie kõigi kohus on seista iseenda ja oma laste ohutuse eest. Nõudes poest helkurit, hakkavad ka kaupmehed maaletootjatelt helkurit nõudma ning kaob nõiaring, et ühed ei tea ja teised ei saa või ei oska. Helkur ei ole ju midagi rasket ega väga silmatorkavat, et seda häbi oleks kanda. Kuid pimedas on see kindlasti silmatorkav ja võib päästa mitmeid elusid. Samas on inimestel kaasasündinud kalduvus ennast hoida või hävitada, mõtelda või tegutseda mõtlematult, kalduvus vigadest õppida või teha üha samu vigu. Millega mõõta kellegi elu väärtust? Kas väärtuslik on ainult selline elu, kui inimene aktiivselt tegutseb ja toimetab, kui ta suudab enesega ise toime tulla ning ei vaja igapäevaselt kaasinimeste abi ja toetust? Või on väärtused vabadus, õppimine, lõputud võimalused... Perekond, raha ja materiaalsed väärtused,või just emotsionaalsed väärtused- hoolivus ja oma tasakaalu leidmine. Paljud võib-olla ei mõista , et elul pole väärtust, kui pole elu ennast. Seepärast ei mõelda, et elu saab kindlustada nii pealtnäha lihtsate vahenditega, nagu seda on väike helkur.
Seal kohal tooksin välja mõned olulised aspektid, mille kaudu kavatsen edast kõneneleda:

Enda kindlustamine

Liikluspropaganda

Eeskujud ning enda suhtumine olukorda.
Ohte teadmata ei õpigi neid nägema ega hindama . Oleme igal hetkel punktis „siin” ja „praegu” ning me ei pea jätma oma tuleviku variantide seal valiku tegemist ainult saatuse hooleks.
Igal aastal hukkub Eesti autorataste all ligi poolsada jalakäijat põhjusel, et pimedal teel kõndiv ilma helkurita jalakäija ei olnud autojuhile nähtav. See kehtib ka jalgratturite ning lihtsalt hääletajate kohta. Et autojuht jalakäijat juba kaugelt märkaks, on helkur ühtviisi vajalik kõigile. Kuigi jalakäija näeb autotulesid juba kaugelt, eristab autojuht helkurita jalakäijat alles 30-40 m kauguselt. Halva ilma korral võib nähtavus peaaegu poole võrra vähendada seda teepikkust, millel autojuht jalaläijat märkab. Halvimal juhul on see vaid 15-20 m , mis ei ole piisav juhi pidurdamisel jalakäijale otsasõidu vältimiseks.
Paljud ei kanna helkurit lihtsal põhjusel, et see ei sobi nende riietusega kokku või tundub, et helkurit kannavad ainult vanainimesed. Kurb on mõelda, kuidas keegi võib nii hoolimatu olla. Inimesed ei oska ohte ette ennustada ega neid karta . Tihtipeale mõeldakse, et nendega nagunii ei juhtu midagi. Kuid õnnetus ei hüüa tulles, ning see võib tabada ükskõik keda, valimata aega ja kohta.
Liikluspropaganda on aastate jooksul õnneks siiski ainult kasvanud. Tundub, et inimesed on üha rohkem hoolima hakanud ning õppinud arvastama oma elu väärtustega. Tänu helkuri kasutamisele suunatud teavitustööle on selle kandmine aasta-aastalt suurenenud nii laste kui täiskasvanute seas. Helkurite kandmist ja kampaania tulemusi on mõõdetud AS Emor poolt läbiviidud küsitlusuuringutega ning paralleelselt on jälgitud muutusi liiklusõnnetuste statistikas. Eesti Tervisekasvatuse Keskuse poolt läbiviidud täiskasvanud elanikkonna terviseuurimuse andmetel kandis 1995/1996 a. Seisuga helkurit vaid 6% , võrreldes Soomega , kus kandjate arv oli 37%. 2003. aastal Emori poolt korraldatud küsitluse andmetel kandis helkurit reeglina või sageli juba 45 % täiskasvanutest ja 85% lastest, mis on täiesti võrreldav Põhjamaades saavutatud vastavate näitajatega. Järgnevatel aastatel on helkuri kandmise sagedus kasvanud veelgi, ulatudes 2007. aasta detsembris juba 63%- ni täiskasvanutel ning 91%-ni lastel. Edusammud on olnud tõesti märkimisväärsed, kuid nagu näha, siis mitte veel piisavad, et väita, et eestlased on turvalised liiklejad ning surmajuhtumite arv helkuri mittekandmise pärast on oluliselt vähenenud. Eelmisel aastal 9 kuu jooksul hukkus säärastes liiklusõnnetustes asulavälistel teedel ligi 14 inimest.
Inimeste teavitamine ning hoiatamine jätkub veelgi. Võetakse vastu üha rangemaid seadusi ning suurendatakse trahve, et kuidagi moodi inimesi mõtlema panna.
Mõtlemine algab siiski suurelt osalt koduseinte vahelt või eakaaslaste käitumise jälgimisest.
Ükski vanem ei tahaks kaotada oma last, või enamgi, jätta laps hoopis vanemata, sest turvalisuse ja lapse heaolu eest vastutab eelkõige lapsevanem . Kodust kaasa antud teadmised liikluse kohta õpetavad last erinevaid olukordi ka erinevalt hindama ning vajadusel nendest hoiduma. Lihtsaim näide on korralikult tee ületamine ja seda ka selleks nõutud kohas ehk ülekäigurajal. Kindlasti ei jää korralik ning õige käitumine märkamata nind vahest õhutab see teisigi eeskuju võtma. Lapsed võivad samas olla ka kõike muud, kui eeskujuks. Tee ääres mängivad ning rahutult käituvad lapsed võivad teha väga ootamatuid liigutusi, seades ohtu eelkõige neid ennast ning ka autojuhte. Tänavatel on näha reklaame loosungitega „ole eeskujuks” , kuid kui palju on selle üle tõsiselt mõtisklema jäänud ning leidnud, et just nemad ongi üks samm ohutuse suunas ning teistele eeskujuks? Võib ju loota , et kampaania on suurendanud siiski inimeste ettevaatlikkust ja austust ka teiste liiklejate vastu.
Võta helkur oma sõbraks! Meie põhjanaabrite soomlaste seas on see väike vidin juba ammu kasutusel. Hüüdlause “Ainult kassil on seitse hinge” trükkisid nad juba paarkümmend aastat tagasi Soomes laialt levinud helkuritele. Just, kassil võib olla seitse hinge, kuid meil on ainult üks, ja oma hinge peab hoidma elusana.
Kui väärtustad oma elu, siis kaitse ennast. Alustada saab kõige lihtsamatest asjadest. Kanna helkurit, sest ükskord võib tulla aeg, kui eluohtlikust olukorrast päästab sind just see väike abiline . Kaitse ka teisi- ole eeskujuks, näita oma tarkust, mitte oma rumalust. Seda oleks tänavapilti hädasti vaja. Rohkem eeskujulikke liiklejaid. Helkurit tuleks kanda juba suurenenud trahvide pärast. Summad on juba väga suureks muutunud ning trahvi eest tasumiseks ei piisa ainult rahast, vaid maksta tuleb oma eluga. Aitäh!