Mariliis Tisler 11.B Filmiretsensioon Kui tähtis on osata kingapaelu siduda Film, mis pani mõistma, et kõik inimesed on ühesugused ja südamlikud olgugi, et mõni sünnib siia ilma erivajadustega, aga ka nemad on inimesed ja teinekord on nad hoopis toredamad ja mõistavad paremini, kui tavalised inimesed. Käisin 2. detsembril 2011. aastal vaatamas Kuressaare Linnateatris Pimedate ööde filmifestivali raames filmi Kui tähtis on osata kingapaelu siduda. See film rääkis ühest mehest, kes kaotab töö ja naine viskab ta kodust välja
Film räägib inimese võitlusest loodusega, busmanid saavad kätte kaelkirjaku ja Marshalli tihe komentaar on filmis. Samas on tehtud filmile krõbedat kriitikat, palju asju on nt konstrueeritud nt jahiretk, neli kütti kes osalevad pole alati samad. Ja see on kokku pandud mitmeaastasest materjalist, pluss kommentaar lubab vaatajal olla sellises kõiketeadva positsioonis. On süüdistatud, et see annab vale pildi busmanide olukorrast (näidatakse, et liha hankimine on eluliselt tähtis, et kogu aeg on inimesed seal näljas, aga tegelikult olevat tol ajal suhteliselt hästi toiduga varustatud ja samas liha nende toidus nii suurt rolli ei mänginud. Vb Marshallidele jäi selline mulje, et nad on nii näljas. Muidu on hea ja põnev film, aga samas ei pakkunud midagi uut võrreldes Nanookiga, see film näitab mitte niivõrd busmanide elu, vaid noore filmitegija romantilist arusaama küttide elust ja kui põnev see temale oli
HÄDA on selles, et selles filmis ei fokuseerita ühelegi konkreetsele inimesele, hilisema montaazi käigus on toodud välja hõimujuht ja ta poeg. Taheti teha ka teine retk sinna, et Naooki eeskujul keskenduda ühele perekonnale. See film on näide inimese võitlusest loodusega, ellujäämisest looduses. Selles filmis ei saanud teha midagi lavastuslikku. Antropoloogilises filmis on üldse tähtis koht spontaansusel - toimunu jälgimisel; tavaliselt ei teata tulemust, ega isegi seda, millele tuleb uurimiskohas keskenduda, see selgub töö käigus. Soovitatav minna uurijal puhta lehena, uurida kogukonda ja jõuda töö käigus järeldusele, et millised kultuurilised aspektid on tähtsamad kui teised ja millele tuleks tähelepanu pöörata. Need 3 tegijat jätkasid põnevate dokumentaalfilmide tegemist. 1927 tehti Tais film Chang: A Drama of the Wilderness
Paratamatu elu California Tüdruk Sofia, kes armastab üle kõige merd ja loodust, haigestus ootamatult. Ta pole mitmeid aastaid juba väljas käinud, sest talle on diagnoositud immuunsuse puudumine. Esimene kord, kui tal tekkisid sümptomid, oli ta oma isa sünnipäeval, kes samal ööl hukkus. Ta hukkus, sest oli endast väljas ning üritas igati tüdrukule abi kutsuda. Nad pidasid isa sünnipäeva metsamajakeses, kus polnud levi, seega ta pidi otsima abi eemalt ning sõitma selleks mitmeid kilomeetreid. Selle ajaga, kui isa abi otsis suutis Sofia tervis kriitilise seisundi võtta ning tal tekkis haigus, millest keegi, mittekunagi lahti ei saa. Nüüd pole ta juba 5 aastat väljas käinud,mistõttu tal pole sõpru, ega ka normaalset elu. Ainukesed inimesed, kes tema olemasolust teavad on tema ema Eva, tema medõde, Carla ning Carla tütar Eliise. Tema isa suri tol ööl koos vennaga suures autoõnnetuses, mistõttu ta on üksiklaps ja elab emaga kahekesi. Arstid väidavad, et kui ta
mandariinid on üheks institutsiooniks, mis filmis kajastamist leiab. Teine institutsioon, mis filmis kajastamist leiab, on perekond, ja see tuleb aeg-ajalt terve filmi vältel välja. Kõik osalised teevad oma tegusid ainult oma perekonna pärast. Näiteks Ivo ei soovinud Gruusiast ära minna, kuna lisaks sellel, et see koht oli talle väga hinge jäänud, oli seal langenud ka tema poeg ja seal oli ka tema poja haud, siis seetõttu ei suutnud ta sealt lahkuda. Marguse jaoks oli samuti perekond tähtis ja tema soov oli mandariinid ära 5 korjata ning oma perele järele sõita. Samuti tuli filmist välja, et ka tšetšeen Ahmed läks tööle palgasõdurina, et oma perele paremat elujärge kindlustada. Sotsiaalseteks faktideks nimetatakse kindlamustrilisi inimkooslust iseloomustavaid fakte. Filmis esinenud peamisteks sotsiaalseteks faktideks olid sõda, suremus, religioon ja sõprus
Kohtusime kuulsa Collins osalenud ligi 60 veedetud aja vähesust. filminäitlejannaga filmis, lisaks hulgaliselt külalisena teleshowdes tema kodusel ja teleseriaalides, millest aiapeol ja saime ka tuntuim on ,,Dünastia", eksklusiivse kus ta kehastas ühte intervjuu peategelastest Alexist, kellega ta iseloomult Joan Henrietta Collins, sarnaneb päriseluski. kes on sündinud 23. Esimestes filmides peeti mail enne Teist Nüüd sooviks naine teda lihtsalt Maailmasõda, kuid ei elada rahus oma viienda järjekordseks ilusaks soovi täpset sünniaastat abikaasa Percy
maailmale haiget teha ega teda isegi kuigivõrd tasakaalust välja viia. ( Winston Churchill ) Lena sundis ennast maalima, ta oli päev läbi ringi kolanud lootuses, et kohtab Kostost. Ta otsustas minna vanasse kohta oliivipuid maalima. Maalides kuulis ta plärtsatust. Keegi pidi tiigis ujuma. Lena läks vaatama. See oli Kostos, see kord oli Lena riides ja Kostos paljas. Lenal oli häbi ja ta keeras pea ära. Lena, Mul on tunne , et täna saab olema tähtis õhtu. Ma ei tea , mis juhtuma hakkab, aga mul on püksid, see tundub natuke, nagu oleksite mul siin sina ja Tib ja Carmen, nii et see ei saa halb olla. Ma tunnen teist kõigist praegu puudust. on möödunud peaaegu seitsenädalat. Söö minu eest ka tükike spanakopitat, okei? Bee Bee ei suutnud jällegi uinuda. Ta läks neeme poole ja istus kivile. Ta tahtis Ericut näha . Ta möödus ta majakeset ja nägi , et Eric ei maganud. Poiss järgnes talle randa. Hiljem
Lõpetasin konservatooriumi ja kuu aega enne sõjaväge abiellusime". ,,Kuna Katrin laulis T. Kaljuste kammerkooris, oli ta tihti kodunt eemal kui EevaLiisa neljaseks sai, ja mina olin palju kodunt ära kui Tanel väike oli". Kooselu valemiks peab Ehala armastust, teistega arvestamist ja ühiseid huve. ,,Laste kasvatamisel pooldan pigem leebet liberalismi, vitsa andmist või ilmajätmist ei poolda. Kui Eeva Liisa teismeline oli, siis polnud nii väga tähtis kui kaua ta väljas on, vaid et meie teaksime kus ta on. Nüüd, mobiiliajastul, on muidugi kõik palju lihtsam." ,,Lapsi üritame kohelda kui võrdseid, vihastasin koledasti kui meid lastega päise päeva ajal restorani ei lastud. Kui külalised käisid, oli tavaline et lapsed istusid samas lauas kus teisedki." ,,Taneliga meid seob ühine muusikamaitse dzässilikud rütmid ( Grieg ja Liszt). Koos on tehtud ka isadepäeva kontsert".
Kõik kommentaarid