Kui palju jätkub tasuta kõrgharidust? (0)

Kui palju jätkub tasuta kõrgharidust?
20. septembril ilmus ajalehes Postimees TÜ psühholoogia instituudi juhataja Jüri Alliku arvamusartikkel kõrghariduse tasustamisest. Teda oli ajendanud kirjutama kolleeg Mati Heidmetsa ja Haridus - ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa kirjutised kõrgharidusreformi teemal.
Mart Laidmetsa sõnul saavad „alates 2012. aasta vastuvõtust saavad kõik võimekad õppekava täies mahus täites õppida tasuta“, ent härra Allik sellega ei nõustu. Ta toob esile näite Tartu Ülikoolist, mis vaidlustab eelneva väite. Tasuta kohti on, kuid nende arv piirdub , et riigile sellest kasu oleks. Kui ühiskonnas tekib puudus teatud ameti järele, on valitsus sunnitud välja õpetama noori, kes selle vajaliku töö ära teeksid. Enamus inimesi eelistab õppida siiski teiste kulult võimaluse korral – saab nii ju enda raha muuks kõrvale panna ja rikkust koguda. Piiratud arvuga, ent tasuta kohtadest saavad kasu nii riik kui ka õpilased: esimene saab tuleviku kindlustatud ja teised kulusid säästa.
Loomulikult on kohti, kus ei ole õppimine tasuta, kuna antud hetkel piisab riigil selle ameti esindajatest – nende õpilaste tulevik pole kindlustatud ja nad peavad väga pingutama, et millegagi silma paista ja konkurentsis püsima. Jüri Alliku sõnul on enamik nende ülikooli kandideerijatest võimelised seal haridusteed jätkamaks ja need, kes tasuta kohtadele ei saanud, ent on tugevad, peavad paraku leppima õppe eest maksmisega.
Palju loeb valiku tegemises õpilaste võimekus, kuna katsete tulemustest lähtudes moodustatakse edetabel, kust koorekiht tasuta kohtadele vastu võetakse. Härra Allik mainib veel seda, et tuhandeid lapsevanemaid tabas valimistele järgnenud pettumus, kuna nad olid valesti tõlgendanud mõistete „tasuta haridus “ ja „võimekad üliõpilased“ vahelise seose. Mitte kõik andekad pole targad, juhul kui nad ei oska ennast õigel ajal õiges kohas sobivalt väljendada. Mõni targutaja võib näida lausa rumal, kui ta haritlasringkonnas teemast täiesti sõltumatu fraasi lausub – sellised õpilased kindlasti ei sobi ülikooli parimasse kihti, kuigi neil võib olla mõni hästiarenenud või eriline anne.
Valimistel sai kord lubatud, et alates 2012. aastast on kõikidel võimekatel õpilastel ülikooli tasuta haridus avatud – selle eest pidavat hoolitsema Eesti Vabariik, kuid tegelikkuses pole see reaalne. Ülikoolidel on vaja raha, millest enamuse saavad nad kätte õpilastelt, kes ise maksavad. Reformi teostamiseks kuluks Jüri Alliku sõnul minimaalselt 58 miljonit lisaeurot, mis kompenseeriks kahju, mida õpilaste rahavoolu lakkamine paratamatult kaasa tooks. Peaministril pole aga neid miljoneid kusagilt võtta ja nii tal muud üle ei jäägi, kui teha ette morn kannataja nägu ning oodata, millal probleem iseenesest laheneb, kuna nii palju raha ei saa riik haridusele eraldada – seda lihtsalt pole kusagilt võtta.
TÜ psühholoogia instituudi juhataja on veendunud, et keeldude abil riiki muuta ei saa: reformid peavad ikka positiivsed olema – nõustun temaga täielikult. Enne valimislubadusi tuleks plaan hoolikalt järele mõelda ja võimaluse korral arvestada ka neid sündmusi, mille juhtumine on vähese võimalusega, ent siiski olemas. Kui koldes on säde, piisab vaid õrnukesest tuuleiilist, et too kurjakuulutava leegina lahvataks.