Kui ma oleksin ratsatreener (0)

KIRJAND
Kui ma oleksin ratsatreener
 
Ma arvan, et ratsatreeneri töö oleks mulle väga huvitav. Eriti sellepärast, et mulle meeldivad hobused ja ma olen selline õpetaja tüüp - tahan tihti teisi õpetada, kuidas ikka kõike õigesti teha.
Paljud treenerid on selleks ise hakanud ja nad pole seda spetsiaalselt õppinud ja järelikult ei tea nad ka kõiki saladusi ning ei ole nii kogenud. Vastupidine näide on samuti olemas - mõned treenerid pole vastavat koolitust küll saanud, aga on ka väga targad. Kui aga treener pole kogemustega, kes siis veel olema peab? Eestis pole selliseid ratsakoole, kus õpetatakse ratsatreenereid välja ja see on ka üks põhjus, miks inimesed ei õpi kohe ratsatreeneriks. Tuntumad ratsakoolid on Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Kui treener ei tea väga palju, võib kergesti juhtuda õnnetusi. Neid nii trennilastega kui ka hobustega . Kui hobused või trennilapsed saavad vigastada või nendega juhtub õnnetusi, kaasneb sellega treenerile ka suur vastutus. Sageli võib see lõppeda suurte hüvitiste maksmisega.
Et üldse olla ratsatreener, peab olema ka tall, kus anda ratsatunde. Olulised on ka hobused, kes oleksid rahulikud ja treenitud . Selleks, et hobused ei oleks pöörased ja ei teeks ratsanikuga vigureid, peab hobuse eest hoolt kandma ja temaga tegelema. Paljud inimesed käivadki selle asemel pigem ratsatreeningutel, kui hakata seda suurt vaeva nägema enda isikliku hobuse pidamisega. Hobuse pidamisega kaasnevad suured kulud. Kõigepealt pidamiskulud, söötmine , varustus ja ka enda aeg.
Grupihobust tavaliselt väga ei usaldata, sest tema käib ju käest kätte. Paljud sõidavad temaga ja keegi ei tea, mis ta teha võib uue ratsanikuga. Kui sul on aga oma hobune ja keegi teine ei sõida temaga, siis tekib omaniku ja hobuse vahel suur usaldus. Inimene võib siis hobust usaldada ka veidi ohtlikumates olukordades ja ka vastupidi. Kui mul oleks kunagi võimalus olla ratsatreener ja mul oleksid hobuste pidamiseks väga head võimalused, siis tahaksin ma endale kindlasti oma hobust ja võibolla käiksin ma võistlustelgi. Tegelikult on ratsutamine ja ratsasport ainult mõnele väga hea äri. Paljudele aga väga kallis. Üksikud teenivad raha ainult ratsutamisega. Nad võidavad võistlustes suuri rahasummasid ja auhindu. Ma olen paljudel võistlustel pealtvaataja olnud ja mitmel korral on peavõitjale auhinnaks olnud auto ja rahasummad ületavad sageli 10000 krooni piiri. Kuid neid peaauhindu võidavad alati enamvähem samad inimesed. Mõned võivad küll treenida ja maksta kalleid stardimakse, aga ei võida ikkagi.
Ratsasport on mõnele kasulik, paljudele aga rahaliselt üle jõu käiv ja seetõttu ei saagi tegeleda sellega kõik inimesed. Ratsatreeneriks olemine ei tähenda aga alati seda, et sa pead omama talli ja olema püstirikas. Treener võib olla ka mõne rikka talliomaniku palgal. Mina nõustuksin ratsatreener olema mõlemal tingimusel, sest mulle tundub see amet huvitav ja vaheldusrikas olevat.