Kreeka linnriikide ühiskond oli tänapäevaga võrreldes rangemalt korraldatud (0)

Kreeka linnrikkide ühiskond oli tänapäevaga võrreldes rangemalt korraldatud
Vana-Kreeka linnriikide ühiskond on meie praegusest maailmakorrast vägagi erinev nagu on seda ka kunagi Ateena linnriigis kehtinud demokraatia. Tänasel päeval oleme kõik seaduse ees võrdsed, sünnist saati ning me ei pea kurja vaeva nägema selleks, et oma seisust mitte kaotada. Mõnes mõttes on meie elu, tuhandeid aastaid Vana-Kreekast hiljem, palju lihtsam. Kõike suurem tolleaegne puudus oli, minu arvates, kodakondsuse mõiste keerukus . Kodanikuõigusi ei saanud sugugi mitte igaüks ning see omakorda kehtestas ka ühiskonnakastide vahelised piirid, mis jagasid inimesed eri seisustesse. Preagu selline range ühiskonna rühmitamine puudub, mille ma loen positiivseks arenguks, luues meile tohutult palju rohkem võimalusi kui seda oli inimestel Vana-Kreekas.
Põhiline, mis kehtestas Vana-Kreekas sinu piirid ja võimalused, oli fakt, kas sa olid kodanik või mitte. Ja selleks, et olla kodanik, pidid sa olema meessoost. Peale naiste jäeti kodakondsusest ilma ka orjad ja välismaalased.Mõnes linnriigis ehk polises kehtis otsene varanduslik tsensus , mis määras, et soovi korral kodanikuks saada, pidi soovija olema piisavalt varakas, et soetada endale jalaväelase täisvarustus. Varustuse omamise vajalikkuse põhjuseks oli omakorda see, et iga linnriigi kodanikud pidid oma riiki ise kaitsta aitama . Eraldiseisvate näidetena võib välja tuua Ateena ja Sparta . Ateenas omas kodakondsust iga meessoost täiskasvad Atika põliselanik. Spartas aga olid kodanikud vaid üle 30-aastased spartiaatidest mehed, kes olid varemalt läbinud sealsed kombekohased sõjaväetreeningud. Tänapäeval omandatakse kodakondsus enamasti sünniga, kui sünnid riigis, mille kodanikud su vanemad on. Kodanikuõigused antakse kõigile lastele, olenemata nende soost või nende perekonna varalisest seisusest.
Kuna kodanike alla käis vaid väga väike hulk linnriikide elanikke, ei toetunud ühiskond neile. Suurema osa rahvastikust moodustasid talupojad, kellest varakamad võisid omada kodanikuõigusi, kuid ka täiesti ilma võimalusetagita saada kodakondsust elasid seal välismaalased ja orjad. Pöördudes jälle tagasi Ateena ja Sparta juurde, siis Ateenas tegelesid võõramaalased peamiselt käsitöö ja kaubandusega ning elasid linnades, kuna neil polnud luba omada oma maad. Ka olid seal sisserännanutele eraldi maksud ning linna pidid välismaalased kaitsma koos kohalike hellenitega. Spartas elasid perioigid, kes olid isikuliselt küll vabad, kuid pidid linnriigile maksma andamit ning vajaduse korral olema osa sõjaväest. Praegusel ajal on kõigil välismaalastel võimalik ajutiselt taodelda elamislube ning, kui on tahtmist elama jääda valitud riiki, siis on vaja kodakondsuse omandamiseks vaid mõned valitsuse kriteeriumid täita. Kodakondsust saada pole lihtne, kuid see on vägagi võimalik.
Peaaegu viimasena tulevad orjad, keda ei loetudki ühiskonna osaks, kuigi nad mängisid seal väga tähtsat rolli. Orjad olid sõjavangid, barbarid ning rentnikustaatusest madalamale langenud talupojad. Orjade töö oli ebameeldiv, kuid lihtne. Kõike keerulisemat tegid nende omanikud ise, orjadele jäeti vaid mustemad ja vastumeelsemad tööd. Orjadel puudusid absoluutselt igasugused õigused, orja tapmisele vaadati küll viltu, kuid tagajärgi sellele ei järgnenud. Tänu sellele, et orjad tegid kõik aeganõudvamad ja füüsiliselt rasked tööd ise ära, jäi nende omanikele suhteliselt palju vaba aega, mis soodustas aga filosoofia ja muude teaduste teget. Tänaseks päevaks on orjandus ning orjakaubandus keelatud kõikides maailma riikides. Kõik inimesed on sündinud võrdsetena ning nõnda peab neid ka kohtlema.
Naised olid Vana- Kreeka ühiskonnas vähetähtsad isikud, nende peamine mõte oli kodus korda hoida ning mehele lapsi sünnitada. Naistel puudus kodakondsus ning iseseisvus, nad allusid kas oma abikaasale või mõnele lähedasele meessoost sugulasele. Isa pani oma tütre mehele vastavale peigmehele , kelle ta ise välja valis. Eriti tavaline oli selline asi aristokraatia ehk kõrgklassi hulgas. Neiu ei pruukinud oma abikaasat enne pulmagi nähagi, rääkimata veel nendevahelise sümpaatia olemasolust. Abielusid sõlmiti seaduslike järglaste saamiseks ning paremate poliitiliste sidemete pärast. Aristokraatide hulgas oli ka tavaline, et mees on 30-40 kuid naine on vaevalt murdeeast väljas. Naiselt nõuti kogu elu ranget monogaamsust, samal ajal kui mehel oli vaba voli pidada armukesi. Meeste ning naiste elud olid suures osas lahus, nii oligi sümpaatiast sõlmitud abielusid vaid lihtrahva hulgas, kus mees ja naine igapäevatöid tehes ka rohkem kokku puutusid. Praeguseks ajaks kehtestatud seadused, mis võrdsustavad meeste ning naiste õigused kõikides valdkondades, andes naistele vaba voli abielluda kellega nad tahavad ning elada oma elu vastavalt soovidele.
Nii nagu eristati mehi selgelt naistest, eristati ka poisslapsed tüdrukutest. Aristokraatide 7-aastastel lastel käisid kodus eraõpetajad ehk pedagoogid , samal ajal kui lihtrahvas pidi leppima koolimajadega. Kuid jällegi olid head haridusevõimalused väid poistel. Tüdrukutele õpetati kodus vaid majapidamistöid ning muud vajalikku, et nendest saaksid kunagi head kaasad. Sparta on üks linnriike, mis paistab silma oma erilise rangusega poisslaste kasvatamisel. Seitsmendast eluaastast võeti nad pere juurest ära ning pandi elama koos endavanuste noorukitega. Edaspidi möödusid nende päevad enamasti kehalisi ja sõjalisi harjutusi tehes. Kui noormehed sai kahekümneaastasteks, said nendest täisväärtuslikud sõjamehed ning veel ühe kümnendi pärast loeti neid kodanikeks nign neile anti õigus omada maatükki ning luua oma pere. Tänapäeval sõltub noorsoo elu kuni 18-eluaastani suuresti tema vanematest , kuid peale seda on kõigil vaba voli teha mida hing ihaldab. Last kaitsevad seadused, kohustavad teda vaid põhikoolis käima ning tahavad vanematelt oma lapse kasvatamisel kasutada armastust ning hoolt.
Kokkuvõtlikult olen nõus pealkirjas esitatud väitega, et Kreeka linnriikide ühiskond oli tänapäevaga võrreldes rangemalt korraldatud. Tavainimeselt nõuti väga palju, samal ajal kui riik talle eriti vabadusi ei taganud. Põhiline erinevus on aga ilmselt see, kuidas inimesi tollel ajal kastidesse lahterdati ja seda veel seaduse poolt. Olen õnnelik, et vähemalt meie saame kõik võrdõiguslikena koos elada.