Kreeka finantskriisi olemus ning mõju euroopa ja eesti majandusele (2)

Kreeka finantskriisi olemus ning mõju euroopa ja eesti majandusele
1974. aastal, pärast Kreeka hunta lõppu algas nn metapoliteysise ajajärk. See oli sisuliselt ühe poliitilise süsteemi lõpp ja teise algus. 80ndad ja 90ndad olid praeguse olukorra jaoks määravad. Sel ajal tõrjus Kreeka kõik olulisemad välisinvesteeringud tööstusesse. Sündikaadid, mida kontrollisid peamiselt kolm Kreeka suuremat parteid, töötasid meeleheitlikult vastu peaaegu igale välisinvesteeringule. Seadused ja otsused lubasid neil koguda märkimisväärselt jõudu, ignorantsust ja sõnaõigust kõiges. Peamised tootlikud ja tööstuslikud üksused, sealhulgas Nisanni ja Pirelli tehased, suleti. Nad kolisid oma tootmise Kreekast ära sellise suhtumise pärast, ning ka selleks, et saavutada paremaid majandustulemusi. Needsamad, kes praegu karjuvad noorte inimeste tööpuudusest, olid need, kes tõrjusid tagasi ka välisinvesteeringuid. Miljardeid eurosid kulutati relvade ostuks, kuid näis, et kedagi ei huvita kõrgtehnoloogia kaastootmine Kreekas - nii nagu seda tegi Türgi. Täna tunduvad need otsused plaanita, visioonita. Asjalood võiksid täna olla teistmoodi, kui neid tapvaid vigu poleks tehtud. Tolleaegsest EEC-st (Euroopa Majandusühendusest) voolasid Kreekasse tohutud rahavood , mis suunati, nagu öeldakse, otse kodanike, valijate taskusse . Samal ajal kasutati (tolleaegse meedia andmeil) EEC abiprogramme vähe ära. Tootmisesse investeeriti ebapiisavalt. Tehti küll investeeringuid infrastruktuuri, kuid peamiselt oli see raha, mis visati rahva ette, või täpsemalt öeldes, üritati arendada kõrget elustandardit, külluses elamist, mis tänapäeval on osutunud võltsiks. See oli kuldne võimalus arenemiseks , aga tundub, et see raha raisati lihtsalt ära. Olukord hakkas muutuma 90ndate teisel poolele, muutused rahvusvahelisel ja kohalikul tasandil võimaldasid investeeringuid. Kreeka pangad hakkasid avama filiaale teistes riikides, saavutades märkimisväärse turuosa. Kreeklased muutusid naaberriikides olulisteks investeerijateks, võites kohati tugevamaid riike. Kreekasse hakkas voolama neist investeeringutest tulu. 90ndate lõpus oli euroraha lähenemas, 2004. aasta Olümpiamängud oli eesmärk, mis tuli saavutada, tehti olulisi investeeringuid infrastruktuuri ja algas arenguperiood, mis kestis kuni majanduskriisini. Kuid majanduskriis tõi olulise pöörde. Algul tundus, et Kreeka majandus ei ole tõsiste probleemide ees. Enne 2009. aasta valimisi väideti, et eelarvedefitsiit on umbes 8% SKT-st ja surve majandusele ei ole nii tugev. Pärast valimisi teatas uus valitsus, et eelarvedefitsiit on 12,7%. Surve muutus tugevamaks, võlakohustused tõusid taevasse , iga viimane kui probleem tõusis pinnale. Nii kerkis esile stsenaarium : pankrott või eurotsoonist lahkumine. Kuigi need pingutused ei kandnud vilja, ei tulnud Kreeka valitsuselt ka mingit reaalset tuge. Võimalus, et Kreekasse tekib tõeline rasketööstus, kadus . Alles on jäänud vaid mõni üksik näide erasektori pingutustest, peamiselt elektroonika ja ravimitööstuse sektorites, ning riigi poolt kontrollitud ettevõtted, mis ei tooda peaaegu mitte midagi, otsides endiselt oma kohta tulevikus. Kreeka välisvõlg on hiiglaslik , samas kui koguvõlgnevus, nii riigi kui erasektori oma, on Euroopas üks madalamaid. Defitsiit on koletuslik, inimesed kardavad, et nad töötavad kuni surmani, kõikjal on kuulda termineid nagu „SKP", „defitsiit" jne, värskelt on toimunud streigid jne. On olemas pankrotistsenaarium, kui keegi peale valitsuse ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab. Samas poleks see sugugi esimene kord, kui Kreeka riik kuulutaks enda pankroti välja. Ajaloos on seda juhtunud varemgi: 1827.a., 1843.a., 1893.a. ja 1932. aastal. Üsnagi muljetavaldavalt on Kreeka viimase 200 aasta jooksul olnud neli korda pankrotis! Tundub, et on kaks võimalust: kas Kreekal on probleeme riigi majanduse haldamisega (samas, kui kreeklastel oma isikliku rahakotiga on lood vastupidised), või kulutatakse laene valesti. Võrreldes varasemate kordadega on praegu erinevus selles, et Kreeka on eurotsooni liige ja tema saatus ja otsused mõjutavad ka Euroopa majanduslikku stabiilsust. Kreeka majanduse probleemid on sellegipoolest fundamentaalsed. Globaalne majanduskriis ei pööranud asju pea peale, see lihtsalt kiirendas selle olukorra tekkimist, mis oleks niikuinii tekkinud, sõltumata sellest, mis maailmas toimub. Nüüd on aeg ulatuslikeks muudatusteks. Mõned ütlevad, et ka valitsussüsteemi tuleks põhimõtteliselt muuta. On vaieldamatu tõsiasi, et tegu on ühe ajastu lõpuga ja uue algusega. Kui loovaks see osutub, sõltub praegustest õppetundidest.