harmoonias oli talle eeskujuks Liszt (kromatismid ja pingelised kooskõlad) muusika annab ilmekalt edasi karaktereid, kasutas juhtmotiive (kindlaid sündmusi, esemeid tundeid, romantilisi kontraste ja tegevustikke iseloomustavad viisilõigud) kulminatsioonis suured ansambli- ja nn lõputud meloodiad, mis kujunesid lühikesest kooristseenid tuumast ja selle arendustest orkester tavaliselt 4-kordne, suur roll vaskpillidel lauljatelt nõudis uutmoodi näitlemis- ja laulmisstiili meloodiarikkad, jõulise rütmiga, meeldejäävate grandioossed, kuulajat jäägitult haaravad motiividega Kirjutanud 26 ooperit
eeposed, legendid ja müüdid Schiller, Hugo) Peategelased olid traagilise saatusega õilsad Eredad karaktrid Elasid ühel ajastul kangelased Kasutas juhtmotiive (kindlaid sündmusi, Muusika annab ilmekalt edasi karaktereid, Lõid kaasa poliitikas esemeid ja tegevustikke iseloomustavad tundeid, romantilisi kontraste viisilõigud) nn lõputud meloodiad, mis kujunesid Kulminisatsioonis on suured ansambli- ja kooristseenid lühikesest tuumast ja selle arendusest Grandioossed, kuulajat jäägitult haaravad Meloodiarikkad, jõulise rütmiga, meeldejäävate motiividega Nüansid tulevad välja orkestratsiooni Nüansid tulevad välja meloodialiinis arengus Laulja hääl pidi olema tugev, väljendusrikas Laulja hääl valitseb orkestri üle, ja hea tervikutunnetus Tuntumad teosed ,,Lendav Hollandlane", Tuntumad teosed ,,Traviata", ,,Trubaduur", ,,Rigoletto"
sõdadest ja poliitikutest. Minule pakkus selline süzee väga huvi. Teades, et laval aset leidvad sündmused on meie endi lähisajalugu, muudab sideme teosega palju sügavamaks ning teose üleüldse huvitavamaks. Pean tõdema, et selle ooperi juures köitis mind rohkem lavastuslik pool ning liikumine kui muusika. Loomulikult oli ka muusika tasemel ning põnev- vaiksemad põnevust tekitavad kohad, kiired ja dramaatilised muutused, võimsad kooristseenid jne- kuid üleüldiselt jäi muusikast üksluine mulje. Samas hoidis see suurepäraselt pinget, mis kogu Wallenbergi põnevat saatuselugu saatis. Lavastuse iga detail ja detailikene on põhjalikult läbi mõeldud ning on paigas. Peategelase osa oli igati nauditav, kuigi tundus, et üksi laval lauldes muutus tema hääl ebakindlaks ning kippus liialt vibreerima, kui ta aga kellegagi koos laulis, muutus ka peategelase hääl paremaks.
bel canto stiil. poliitik. * ,,Nabucco", * Meeldejäävad Valiti * ,,Rigoletto", motiivid, jõulised rahvus- * ,,Trubaduur", rütmid. kogusse. * ,,Traviata", * Kulminatsioonis * ,,Maskiball", suured kooristseenid. * ,,Don * Ooperisüzeed Carlos", põhinevad * ,,Aida", sotsiaalsetel ja * ,,Othello", psühholoogilistel * ,,Falstaff"- probleemidel. (ainus
Mihhail Glinka (1804-57) kasvas üles isa mõisas, seal puutus kokku Vene rahvamuusikaga, see mõjutas tema hilisemat loomingut, Peterburi aadlipansionis sai hea üldhariduse. Looming teda on nimetatud Vene klassikalise muusika isaks, tema looming avaldas mõju kõigile 19.saj Vene heliloojatele. Ivan Sussain 1. Vene rahvuslik ooper, kus itaalia ooperi stiilid segunevad Vene rahvalaulu ja romansiga, kooristseenid on mõjuvad, sümfoonilised avamängud, Aragonia Jota, Öö Madriidis, Aleksandr Borodin (1833-87) sünid Peterburis abieluvälise pojana, isa tagas hea hariduse, 4 võõrkeelt, õpis tsellot ja flööti. Looming - sügavalt rahvuslik ja eepiline, väljapaistvaim teos Vürst Igor- kirjutas 20 a. , lõplikult viimistlesid Rimski- Korsakov ja Glazunov. On loonud 2 sümfooniat, sümfoonilise pildi Kesk-Aasias, 2 keelpillikvartetti ja hulga laule.
Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Surm Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. 8. jaanuaril 1687 juhatas Lully Louis XIV tervenemise auks Ambroosiuse hümni, mille käigus viskas ta
huvitavamaks. Ooperis puuduvad seebiooperitele sarnanevad armastussteenid, mustlased, kired. Selles ooperis käib jutt lihtsalt inmese elust, mis on ülem kõikidest konfliktidest, sõdadest ja poliitikutest. Pean tõdema, et selle ooperi juures köitis mind rohkem lavastuslik pool ning liikumine kui muusika. Loomulikult oli ka muusika tasemel ning põnev- vaiksemad põnevust tekitavad kohad, kiired ja dramaatilised muutused, võimsad kooristseenid jne- kuid üleüldiselt jäi muusikast üksluine mulje. Samas hoidis see suurepäraselt pinget, mis kogu Wallenbergi põnevat saatuselugu saatis. Peaosalist Wallenbergi kehastas seekord Rauno Elp, dirigeeris Arvo Volmer. Rauno Elpilt oleksin mina oodanud võimsamat esitust, kuigi oma ooperialaste teadmiste juures pole ma kindel, et kas äkki pidigi ta (minu jaoks) suhteliselt vaikselt laulma. Iseenesest oli ta hääl minu jaoks meeldiv ja kohati isegi lummav. Siiski pean tunnistama,
Ene-Liis Semper oli palju vaeva näinud. Laval võis näha palju erinevaid tegelasi saksa sõduritest Walt Disney Miki Hiireni. Lavadekoratsioonid olid samuti erilised. Mina olen ikka harjunud barokse interjööriga, nagu näiteks ,,Mina, Napoleonis", jäljendusega ja rong oli minu jaoks midagi uut. Muusika oli loomulikult tasemel. Hea oli kuulata ülemaailmse kuulsusega eesti autori head ooperit. Muusikas olid vaiksemad põnevust tekitavad kohad ja võimsad kooristseenid, mis lisasid sellele värvi ainult juurde. Muusika hoidis üleval pinge saalis, mis lõppes alles pärast eesriide sulgumist. Wallenbergi mängis Rauno Elp ja orkestrit juhatas Arvo Volmer. Rauno Elp mängis minu meelest oma rolli ideaalselt. Kuigi võiks kurta tema natuke vaikse lauluhääle üle, ei saa tema kohta rohkem midagi halba öelda. Tema hääl on meeldiv ja lummav. Väga ekstravagantne tegelane oli ka Priit Volmeri kehastatud Adolf Eichmann, kes oli ooperi ,,paha mees"
Hiljem abiellus soprani Giuseppina Strepponiga ning ta valiti rahvuskogusse ning senaatoriks. Ei saanud ooper ,,aidat" õigeks ajaks valmis. Kirjutas reekviemi poeedi mälestuseks. Arrigo Boito ja Giulio Ricordi õhutasid uut ooperit kirjutama. Elu lõpp Milaanos,tegeles heategevusega, avas haigla ja eakate muusikute kodu. Matustel oli poliitikuid,muusikuid, kultuuritegelasi. Ooperid on meloodiarikkad,hääl valitseb orkestri üle,kulminatsiooniks on suured ansambli ja kooristseenid. Kasutas Shakespearei,schilleri ja hugo kirjandust. Kuulamine: ooper ,,aida"-pasunad alguses,marsilaul,järsku hakkavad laulma, kõlab ,,gloria" Ooper ,,nabucco"-orjade koor, katkendlikult,hiilimislaul, valsirütm,tuttav laul. ,,rigoletto"-hertsogi aaria-tuttav laul, mees laulab taga it.k.,lõpus haige kõrge hääl. Fryderyk Chopin: Poola, sünd varssavi lähistel, isa koduõpetaja mõisas,hiljem pr.keele ja kirj.õpetaja. muusikaline anne avaldus varakult, võrreldud on Mozartiga
saj keskel kujunes välja operett (Offenbach) oItaalia Teater oMuusikaline Teater (19. saj teisel poolel) Esinduszanriks oli nn suur ooper (grand opera) Pariisi ooper Suured rahalised võimalused Pikad prooviperioodid (2-3 kuud) Igaks etenduseks uued kostüümid ja dekoratsioonid Suurepärased lahva tehnilised võimalused Grand opera Grand opera (suur ooper) Ühendati solistid, ansamblid ja koorid visuaalseks tervikuks Lavastus ja lavakujundus nõudsid suurt tähelepanu Ulatuslikud kooristseenid Muljetavaldavad balletistseenid 5 vaatust Grand opera tegevustik Tegevustiku põhikonflikt rajati 1) isiklikele tunnetele 2)ühiskondlike kohustuste vastandamisele Georges Bizet (1838 1875) Kasvas üles muusikalises õhkkonnas 9 aastaselt võeti vastu Pariisi konservatooriumi Seal õppis klaverimängu ja komposistsioni 1857. aastal võitis ihaldusväärse Rooma preemia Pärast seda jäi 3 aastaks Itaaliasse Kui tuli tagasi kodumaale siis jätkas ta Rooma preemiaga seotud
Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi pmapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna
Tema kõige silmapaistvam ning rahvuslikke traditsioone rajav sümfooniline teos on "Kamaarinskaja". Sellele järgnesid "Valss-fantaasia" ning avamängud "Aragoonia hota" ja "Öö Madriidis". Need on temperamentsete tantsudega koloriitsed pildid Hispaania olustikust. Kodumaale naasnud, kirjutas Glinka patriootilise ooperi ´´Ivan Sussanin´´ (algselt ´´Elu tsaari eest´´, 1836), mida iseloomustavad sümfooniline arendus ja monumentaalsed kooristseenid. Selle Peterburi esietendust 9.12.1836 peetakse vene rahvusliku ooperi alguseks. Muinasjutuaineline ooper ´´Ruslan ja Ludmilla´´ (1842, esietendus 1954) jätkas sama laadi. Vene sümfoonilise muusika lähteteos on kahe vene rahvaviisi teemaline meisterlik orkestrifantaasia ´´Kamarinskaja´´(1848). Loonud ka sümfoonia d-moll(1834, selle on lõpetanud V. Sebalin), ´´Valssfantaasia´´(1839), N.Kukolniku draama´´Vürst Holmski´´
Siin tantsitakse kõikjal, olgu siis tegemist melodramaatilise või puhtkoomilise situatsiooniga. Tantsides väljendatakse nii ülekeevat rõõmu kui teeseldud pisaraid; nii põgusat kohkumust kui naermaajavaid raevupuhanguid. Strauss eelistas kiiretempolist muusikat, aeglasi lüürilise viise esineb tal võrdlemisi harva, kui nendegi hulgas leidub tõelisi pärle. ,,Nahkhiires" näitas Strauss end juba muusikadramaturgia ehtsa meistrina. Tema meisterlikust tõestasid nii kooristseenid kui ka finaalid, eriti teise vaatuse oma, mille jaoks helilooja oli varunud kõige kirkamad, meeldejäävamad meloodiad, mis mõjuvad tõsiselt nakatavalt, kaasahaaravalt. ,,Nahkhiir" esietendus 1874.aasta 5.aprillil Theater an der Wien'is. Sellele järgnesid uued operetid ,,Cagliostro", ,,Prints Methusalem" ja ,,Pimesikumäng". 1870-ndate lõpul suri helilooja abikaasa. Vapustatud Strauss, kes oli kogu elu tundnud surma ees ületamatut hirmu, põgenes kodust
Ooper valmis 1935. aastal, vaid paar aastat enne helilooja surma. DuBose Heywardi romaan "Porgy" oli Gerswhini tähelepanu köitnud juba kümmekond aastat varem. Ooperi loomist arutas ta korduvalt Heywardiga, kuid ei tihanud seda ikka käsile võtta, kartes, et ei saa hakkama. Kui asi konkreetseks muutus, uuris Gershwin hoolega mustade folkloori, käis nende laulmist kuulamas kirikutes, millest ongi inspireeritud ooperi vaimustavad kooristseenid. Kui teos lõpuks valmis sai, rõõmustas helilooja selle üle nagu laps ega uskunud isegi, et ta on nii hea asja kirjutanud. Esietendustel Bostonis ja New Yorgis möirgas publik vaimustusest, kuid kriitikud tegid ooperi maatasa, leides selle olevat petukauba. Aeg on näidanud, mida teos väärt on. Gershwin pidas jazz'ist ja bluusist lugu ning oli seda meelt, et jazz on Ameerikas kuhjunud energia tulem. Oma muusikas soovis ta olla ameerikalik ja trotsida piire mustade ja valgete muusika vahel
Algul ei kasutatud kutselisi tantsijaid vaid esinesid õukondlased ise (Louis XIV). 1650ndatel lisandus tõsisele õukonnaballetile ballettkomöödia, mille aluseks on sõnaline komöödialavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud. Esimeseks tõsiseks prantsuse stiilis ooperiks võib pidada lüürilist tragöödiat mille eeskujuks oli prantsuse näitekirjanduse klassitsistlik tragöödia, ning omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti- ja kooristseenid. Lully,Charpentier, Rameau Jean-Baptiste Lully 1632-1687, Itaaliast pärit prantsuse barokkmuus. suurkuju. Oli kuningaperekonna muus.õpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuus., juhatas La petite bande'i (ajastu üks paremaid orkestreid), 1672 omandas kuningliku privileegi ooperiteatri loomisks. Pühendus peamiselt balletile, ooperile ja orkestrimuus.le. Oma varastes balletides pani aluse prantsuse stiilis avamängule
Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi pmapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna
Ooper valmis 1935. aastal, vaid paar aastat enne helilooja surma. DuBose Heywardi romaan "Porgy" oli Gerswhini tähelepanu köitnud juba kümmekond aastat varem. Ooperi loomist arutas ta korduvalt Heywardiga, kuid ei tihanud seda ikka käsile võtta, kartes, et ei saa hakkama. Kui asi konkreetseks muutus, uuris Gershwin hoolega mustade folkloori, käis nende laulmist kuulamas kirikutes, millest ongi inspireeritud ooperi vaimustavad kooristseenid. Kui teos lõpuks valmis sai, rõõmustas helilooja selle üle nagu laps ega uskunud isegi, et ta on nii hea asja kirjutanud. Esietendustel Bostonis ja New Yorgis möirgas publik vaimustusest, kuid kriitikud tegid ooperi maatasa, leides selle olevat petukauba. Aeg on näidanud, mida teos väärt on. Gershwin pidas jazz'ist ja bluusist lugu ning oli seda meelt, et jazz on Ameerikas kuhjunud energia tulem. Oma muusikas soovis ta olla ameerikalik ja trotsida piire mustade ja valgete muusika vahel
Ligi kahe ja poole sajandi kestel töötasid õukonna koorikapelliga Dmitri Bortnjanski, Mihhail Glinka, Mili Balakirev, Nikolai Rimski-Korsakov jt. Koore asutasid ka vene bojaarid, krahvid, vürstid oma õukondade juures. Eriti kuulus oli Seremetjevi koor. 18.sajandi II poolel kujuneb vene algupärane ooper. Jevstignei Fomin on oma ooperites kasutanud rohkesti koore. Ooperiloojatest võiks nimetada veel M.Sokolovskit, V.Paskevitsit. Ka 19.sajandi ooperile on tüüpilised ulatuslikud kooristseenid eriti M.Glinka ja M.Mussorgski ooperites. D.Bortnjanski ooperid on aga kammerlikud ja kuna ta sai hariduse Itaalias, ei olnud ooperid venepärased (Jahikull, Poeg-võistleja). 18.sajandi II poolel ilmuvad D.Bortnjanski loomingus esimesed professionaalse tasemega sümfoonilised ja instrumentaal-kammerteosed. Tekkis huvi rahvalaulude kogumise ja süstematiseerimise vastu. Silmapaistva taseme saavutab koorimuusika.Vene koorimuusika klassikuteks võib nimetada Dmitri Bortnjanskit
Algul ei kasutatud kutselisi tantsijaid vaid esinesid õukondlased ise (Louis XIV). 1650ndatel lisandus tõsisele õukonnaballetile ballettkomöödia, mille aluseks on sõnaline komöödialavastus, millega seoti pikemad balletistseenid ja laulud. Esimeseks tõsiseks prantsuse stiilis ooperiks võib pidada lüürilist tragöödiat mille eeskujuks oli prantsuse näitekirjanduse klassitsistlik tragöödia, ning omapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti- ja kooristseenid. 1.3.1. Lully,Charpentier, Rameau Jean-Baptiste Lully 1632-1687, Itaaliast pärit prantsuse barokkmuus. suurkuju. Oli kuningaperekonna muus.õpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuus., juhatas La petite bande'i (ajastu üks paremaid orkestreid), 1672 omandas kuningliku privileegi ooperiteatri loomisks. Pühendus peamiselt balletile, ooperile ja orkestrimuus.le. Oma varastes balletides pani aluse prantsuse
Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi pmapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on "Attis"1677, "Roland"1685, "Armide"1686. Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda. Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta
15 Lühidalt Clucki põhimõtetest Christoph Willibald Gluck (1714-1787) 1760. aastatel ooperireform koos Viini õukonnapoeedi Calzabigiga: ooper peab olema nagu draama, peab olema teater; tekstis ei tohi olla mõttetuid kordusi, vaid tekst peab olema sisukas ja edasiarenev. Vokaalpartiis peab kaduma ,,vokaalakrobaatika", da-capo-aariaid (skeem ABA; da capo peast alates, s.t algusest) võib olla minimaalselt. Avamäng peab olema ooperiga sisuliselt ja muusikaliselt seotud. Kooristseenid tähtsalt kohal, nagu antiiktragöödias itaalia opera seria's teatavasti oli koore väga vähe, sest truppidel polnud oma koori. Gluck ja Calzabigi kirjutavad koos kõigepealt balleti ,,Don Juan" (1761) (Calzabigi kirjutab stsenaariumi, see on esimene läbiva süzeega ballett) ja seejärel oopereid nagu ,,Orpheus ja Euridyke" (Orfeo ed Euridice), millest hiljem valmib ka prantsuskeelne variant Pariisi jaoks, ,,Alkestis" jt.
annaabi.ee 
