50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2015-12-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
4 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
pille.esnar
Õppematerjali autor
Küsitletud on enda isiklikke sõpru vanuses 13-19. Valisin vastajateks sõbrad, kuna tean, et nemad ei vasta ükskõikselt, vaid korralikult ning põhjalikult. Esimene peatükk käsitleb kooli riietuse ajalugu ja tänapäeva. Teine peatükk põhineb koolivormide ajalool. Kolmas peatükk räägib kaubamärkide rollidest. Neljas peatükk koosneb tulemuste analüüsist. -3- 1. Kooliriietus ajaloos ja tänapäeval ¹ Ajaloos oli kooliriietuseks koolivorm, mis oli järjest kohustuslikum. 1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti. Kanti tumesinist ja sinivalget pihikseelikut, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest
Margit Kapak Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Secunda Sotsiaal November 2008 Kohustuslik koolivorm Eesti koolides Halvad mälestused Kümmekond aastat tagasi hingasid õpilased kergendatult koolirõivastus anti vabaks! Nüüd on ring täis ja järjest seavad koolid sisse vormi. Sõjaeelses Eesti Vabariigis aitas koolivorm kaasa koolikesksuse kujundamisele. Neil aegadel oli koolivormi kandmine õpilastele au- ja uhkuseasi. Nõukogude ajal ei aidanud koolivorm lastel samastuda oma kooliga, vaid muutis nad ühtseks massiks ja soodustas distsipliini hoidmist. Viimane üle-
koolivormi juurde kuuluv müts on peas ja, et keegi ei kannaks keelatuid välismaiseid teksapükse. Demokraatia arenguga kadus see mood ära. Eesti taasiseseisvumise järel ei tuntud vormiriietusest ka mittemingisugust puudust. Kes siis tahaks, et iga hommiku keegi kontrollib, mis sul seljas on ja veel vähem tahetakse, et keegi tuleb sulle ütlema, mida sa pead kandma. Meie arvates ei peaks olema ühes demokraatlikus riigis mitte mingisugust kohustust, et sa pead kandma koolivormi, kui sa tahad käia koolis. See, mida kantakse, las jääda ikka iga inimese enda otsustada. + Keegi ei ole kellestki parem, kedagi ei norita halbade riiete pärast - Tänapäeval on lastel mobiilid, i-podid, ja muud elektroonikavidinad, nüüd otsustatakse paremust juba selle järgi ja riiete tähtsus on kadunud. + Koolivorm toob ühtsustunde. - Praegusel ajal on tähtsam individualism, keegi ei taha kellestki sõltuda ja olla kellegagi samasugune.
aasta juubelil. Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14. aastane. See oli 1943. aasta sügisel. Vanaema isa tapeti ja ta hakkas oma õdedega tööl käima. Koolis käimiseks tal enam aega ei jätkunud. Kolmandast klassist hakkasid pihta eksamid, mille läbimiseks pidi hinne olema vähemalt rahuldav. Tunnistused olid venekeelsed ja hindeid kirjutati nii:"hea", "rahuldav" jne. Koolivormi tollel ajal veel polnud. Kuna pered olid vaesed ja riideid ei jõutud osta, tehti need ise. Tüdrukud kandsid tavaliselt seelikut, pluusi ja kingi. Poisid kandsid tavaliselt pükse, triiksärki ja pastlaid. Talvel oli seljas veel kampsun. Õpikuid kanti räti sees. Kuna kindlat ümbrispaberit polnud, ümbritseti need ajalehepaberiga. Koolitunnid kestsid kella 9-st kuni kella 14-ni. Tavaliselt oli iga päev viis tundi, harvem ka seitse. Klassis õppis umbes 18-20, koolis aga 126-140 õpilast.
ainet hakatakse õpetama sügavamas mahus. Hakatakse arendama süvaõppega koole- mõned õppeained võõrkeeles, põhjalikumalt teoreetilised ja rakenduslikud teadused, üksikud loodusteaduslik-matemaatilised ja humanitaarsed distsipliinid, kunst. Senisest rohkem pööratakse tähelepanu kõigi koolide varustamisele uute õpikute ja näitlike õppevahenditega. Kasvatuse alal kehtestatakse 1960 a. õpilase käitumise reeglid. 1966. ja 1968. a. muutub koolivorm. 1961. aastast rõhutatakse ateistliku ja internatsionalistliku kasvatuse tähtsust. Keskkoolilõpetajate valikuvabadust püüti mitmel viisil piirata. Kõrgkoolidesse siirdujatelt hakati nõudma partei, ametiühingu, komsomoli jm iseloomustus-soovitusi. Kõrgkooli astumisel olid eelistatud mõneaastast tööstaazi omavad noored. 1960. aastal piirati vastuvõttu kõrgkoolidesse ja keskeriõppeasutustesse. Eesmärk oli juhtida
VANAAJA KOOLIKORD ESTER PÄRN 2010 Igal ajastul on midagi, mida mäletada, midagi, mis on teistmoodi, kui järgmisel või eelmisel ajastul. Näiteks kasvõi koolikord. See muutub ju iga ajastuga. Kõigi kolme põlvkonna, minu, ema ja vanaema koolikorrad erinevad üksteisest millegi poolest. See on loomulik. Minu vanaema (sündinud1948) koolitee algas aastal 1955 Käina koolis, Hiiumaal. Koolivorm oli siis kohustuslik. Tüdrukutel olid pruunid kleidid ja must põll, kleidil oli valge krae ja kätised. Pidulikul puhul olid krae ja kätised pitside ning satsidega. Lastel olid jalas vahetusjalanõud, mis olid kohustuslikud, just nagu tänapäevalgi. Vahetusjalanõudeks olid paeltega sussid. Enamus tüdrukud hoidsid oma juukseid patsis. Mõnel üksikul tüdrukul olid juuksed lühikeseks lõigatud. Tuli olla puhas, jalad ei tohtinud haiseda, riided pidid olema alati puhtad
Väärtused ongi selline imeline edasiviiv pagas inimesel, millele igapäevaselt ei mõtle. Väärtused justkui toetuvad teineteisele. Teame ju, et see, kes on õpetatud ausaks, hoolivaks ja töökaks, seda peaks saatma elus edu. Samas näeb aga tänapäeva ühiskonnas palju valskust, ärategemist, kahjurõõmu, üleolevust. Ja tundub, et neil inimestel, kellel väärtushinnangud on justkui paigast, läheb igapäevaelus karistamatult ja hoopis paremini kui neil, kes järgivad head õpetust ja autunnet. Sellest johtuvalt on raske omi väärtushinnanguid hoida ja õpetajana edasi anda. Kuidas on võimalik lastele õpetada, et maaslamajat ei lööda ja abivajajat tuleb aidata, kui igapäevaelus selle tarkuse ja aumehelikkusega justkui kaugele ei jõua? Suulistel kokkulepetel pole jõudu ning igal hetkel tuleb jälgida, et keegi sinust üle ei sõida. Kehtib reegel, et võidab see, kellel on surres rohkem asju ja vahet pole, millisel teel need on saadud
Kuigi keskklassi ja kõrgklassi peredes anti adekvaatset haridust kodus, siis enamusel rahvast tuli kirjaoskust õppida kusagilt mujalt. 17.-19.saj. oli valdav osa koole kiriku või heategevuslike organisatsioonide valduses. XIX sajandi alguses loodi suur hulk eraettevõtteid, mis vajasid tööjõudu, kes oskaks kirjutada ja arvutada. Seetõttu hakkasid ettevõtlikud koolijuhid koole renoveerima, et meelitada lapsi kooli tulema. Mõned neist pakkusid võrratult head haridust, kuid ainult kõrgemale ühiskonnakihile, sest nemad suutsid hariduse eest maksta. Kirjaoskuse märkimisväärsele tõusule Inglismaal aitas kaasa 18. saj. levinud Bell-Lancasteri süsteem. See oli Soti pedagoogi A. Belli (1753-1832) ja inglise pedagoogi J. Lancasteri (1778-1838) poolt väljaarendatud algkooli õppetöökorraldus, kus õpetaja abilistena kasutati vanemaid ja andekamaid õpilasi (nn. monitore). Süsteem
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid