Kooli stress (1)

Koolistress
Stress ehk kohanemissündroom on organismi mittespetsiifiline vastus keskkonna või situatsiooni esitatud nõudmistele. Tänapäeval on negatiivne stress kooliõpilaste hulgas suhteliselt laialt levinud nähtus. Selle üle pole midagi ka imestada, sest õppimimine on iseenesest märksa pingestavam protsess kui paljudel ametikohtadel töötamine. Kooliõpilane on veel noor ja suhteliselt kogenematu inimene ning ei pruuga suure pingega toime tulla. Stressi põhjustavad mitmed tegurid, näiteks hirm arvestustööde ees, raskused õppetöös, vanemate surve ning ranged ja närvilised õpetajad, kes maandavad oma pingeid õpilaste peal.
Üheks levinumaks stressi põhjuseks on raskused õppetöös. Õppekava on meil väga tihe ja raske ning lastel on tamp pidevalt peal. Enamasti kasutatakse Eesti koolides ikka samu vanu õpetamismeetodeid. See tekitab õpilastes igavust ning tahtmatust materjali omandada. Ei näe just tihti, et õpilased lähevad tundi hea tuju ja huviga. Selleks, et seda muuta, peaksid õpetajad tegema õppimise huvitavamaks, näiteks näitama filme, slaide ja tegema rohkem praktilisi töid.
Negatiivset stressi võivad tekitada ka vanemate surve lapsele. Haridust tähtsustades esitavad nad oma võsukestele kõrgendatud nõudeid koolis edasijõudmise kohta. Lapsed ei ole ju mingid asjad, mille kvaliteediomadustega peaks tuttavate ees uhkustama. Lisaks stressile muudab selline käitumine lapsed mitteiseseisvateks ning lõpuks ei viitsitagi enam ilma vanemate sundimiseta tööd teha.
Ka tigedatel pedagoogidel on oma osa õpilaste koolistressil. Õpetajad peaksid aru saama, et moraali lugemine ja pisiasjade kallal õiendamine ei vii positiivses suunas kuhugi , pigem vastupidi. Kui korrutatakse pidevalt, et õpilane on rumal ja ta ei oska midagi, viib see õppuri eneseusu alla ning ta ei hakkagi midagi oskama. Selle asemel peaks hoopis õpilast innustama ning probleemides talle toeks olla.
Kuid kuidas siis ikkagi koolistressiga toime tulla? Kindlasti oleks kõige parem viis seda üldse ennetada. Selleks peaks oma õppimisaega targasti planeerima ning ka vahepeal puhkepause teha. Näiteks on väga vale see, et vahetunnis mitte ei puhata , vaid õpitakse või korratakse järgmise tunni materjale. Samuti tuleks kasu enda positiivselt häälestamisest. Näiteks öelda peegli ees endale: “Ma saan hakkama” ning seda ise ka uskuda . Sellel on väga suur mõju. Meeles tulek pidada ka seda, et alati on lihtsam stressiga toime tulla, kui inimene ei ole üksi vaid saab toetuda lähedastele.
Koolistress on muutunud õpilaste argielu loomilkuks osaks, kuigi tegelikult see nii ei tohiks olla. Selle ennetamiseks saab mõningaid asju õppur ise ära teha, kui selle täielikuks välja juurimiseks tuleb teha muudatusi õppekavas ning vanemate ja õpetajate suhtumises.