Stsenaarium-(filmi, balleti, pantomiimi) sündmustiku kirjeldus, tekst Turnee-ringreis. Totalitaarne-totalitarismil põhinev. Triumviraat-aj kolmemehevalitsus Vana-Roomas; ülek kolme isiku ühendus Utilitaarne-kasust lähtuv; puhtpraktiline Võõrsõnade tunnused: 1) sõnas on võõrhäälikud(f, s, z, z), näiteks seflus 2) järgsilp on rõhuline (eesti sõnades on pearõhk teatavasti esimesel silbil), näiteks elekter 3) sõna algul on b, d, g, näiteks banaan 4) sõna algul on konsonantühend , näiteks traktor 5) järgsilpides on o või pikki täishäälikuid. näiteks kino, televisioon
11. Häälikuühendi moodustavad sõnad kõrvuti esinevad kaks või enam vokaali või konsonanti. Näide: Sõna korstnale - häälikuühend on rstn. Sõna sain - häälikuühend on ai. 12. Diftong ehk kaksiktäishäälik on ühte silpi kuuluv vokaalühend. Näide: Sõna laud - diftong on au. Sõna ilusaist - diftong on ai. 13. Konsonantühendiks ehk kaashäälikuühendiks nimetatakse kaht või enamat sõnas kõrvuti olevat konsonanti. Näide: Sõna varsti - konsonantühend on rst. Sõna kaske - konsonantühend on sk. Sõna kolksti - konsonantühend on lkst. 14. Silbitamise reeglid. a) Lühike lihtkonsonant täishäälikute vahel kuulub järgneva silbi algusesse. Näide: tu-ba, tu-le-ma, kä-sit-le-mi-ne. b) Kui vokaalide vahel on mitu konsonanti kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järnevasse silpi. Näide: kand-sid, võit-sime, mürts-ti. c) Pikk vokaal, samuti diftong kuuluvad ühte silpi.
vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades)
Eesti keele häälikud jagunevad: - täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) - kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus. Konsonandid erinevad üksteisest artikulatoorselt nii mood...
Täishäälikud e Kaashäälikud e konsonandid vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk) b) liite ki/-gi ees (nt lillgi, pottki) c) liidete liitumiskohal (nt keskkond, modernne) d) l, m, n, r-i järel oleva ülipika s-i märkimiseks (nt valss, marss, pulss, kirss) * veaohtlikud!!
suhiseb sähiseb, sulin vulin pulin mulin kulin lulin, kilin kõlin kulin kolin. Deskriptiiv ja onomatopoeetilistes sõnades paistab paremini kui kusagil mujal välja häälikusümboolika motiveeritud seos sõna häälikulise kuju ja tähenduse vahel. Kas või eelmiste näiteridade põhjal võime näha, kuidas tähendus oleneb sõna moodustavate häälikute iseloomust (nt kõrge i ja madalad a, o). Sõnasisene konsonantühend annab edasi heli järskust, momentaansust või katkelisust, üksikkonsonant heli pidevust, monotoonsust, ühetaolist korduvust (vrd nt pladisema ja platsuma, plädistama ja plätsutama). Eesti deskriptiivne ja onomatopoeetiline sõnavara on lahtine hulk, mida iga eestlane tarviduse korral vaevata täiendab. Seesuguste sõnade loomise mallid on eestlase keeletunde sees. H. Rätsepa loendatud põhiline onomatopoeetilisdeskriptiivne tüvevara on
c) frikatiivid [f,v,s,x,h] ahtuses tekib kahin 40. Missuguseid prosoodianähtusi on eesti keeles võimalik kirjeldada? Rõhk, kvantiteet (välde), intonatsioon. 41. Kuidas võib määratleda silpi? Millistest osadest silp koosneb? Tooge näide! Häälikud moodustavad silpe. Silp koosneb 1) silbi tuumast (lühike või pikk vokaal või diftong; võib olla ainukeseks silbi koostisosaks) 2) Silbi algus ja silbi lõpp (konsonant või konsonantühend; ei ole kohustuslikud silbi osad). 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti? Kõnetakt on silpide järjend, kus alati on esimene silp rõhuline, teine (või teised) rõhutud. Eesti keele kõnetakti iseloomustab see, et see koosneb 1-3 silbist. Silbi ja kõnetaktiga on seotud prosoodianähtused. 43. Mis on rõhk ja millised on tema ülesanded? Rõhu mõjuala on tavaliselt silp. Rõhu
Eesti keeles on läbi aegade räägitud kolmest erinevast välteteooriast: · Häälikuvälteteooria välde seotud häälikute kestusega st igal häälikul 3 väldet (Veske, Hermann, Ariste). Välte määramisel aluseks sõna sisehäälikud, mis algavad pearõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; · Silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk). Binaarset käsitlust pooldavad Tauli, Hint, Ehala, Eek, Lehiste. Nende järgi lühike ja pikk silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge
Eesti keeles on läbi aegade räägitud kolmest erinevast välteteooriast: 1) häälikuvälteteooria välde seotud häälikute kestusega st igal häälikul 3 väldet (Veske, Hermann, Ariste). Välte määramisel aluseks sõna sisehäälikud, mis algavad pearõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees. I välde sisehäälikuteks lühike vokaal ja konsonant; II ja III välde pikk diftong, vokaal või konsonantühend; 2) silbivälteteooria põhiküsimus, kas käsitleda välteid binaarsete või ternaarsete vastandustena (kaheste või kolmeste st kas lühike ja pikk või lühike, pikk ja ülipikk). Binaarset käsitlust pooldavad Tauli, Hint, Ehala, Eek, Lehiste. Nende järgi lühike ja pikk silbivälde; pikad silbid erineva tõhususega: kergema või raskema rõhuga. Lühike kerge rõhuga I välde, pikk kerge rõhuga II välde, pikk raske rõhuga III välde
• Mõisteid häälikute moodustusviisist tulenevalt o heliline / helitu, konsonant, vokaal o klusiil (k, p, t) o frikatiiv: sibilant (s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)), o afrikaat (ts, ks), nasaal (n,m,ŋ), lateraal (l), tremulant (r), poolvokaal (w,j) o dentaalne, palataalne, larüngaalne, labiaalne o aspireeritud • Häälikute kombinatsioonid o diftong ehk täishäälikuühend o konsonantühend o geminaat • Veel foneetilisi nähtusi o palatalisatsioon kass’, pall’, loll’, vann’ o vokaalharmoonia soome kysymys, isällä, pojalla o Positsioonilised muutused: assimilatsioon ehk sarnastumine, nt eesti tulnud, olnud; soome tullut, ollut dissimilatsioon - alamsaksa rover; eesti röövel • Prosoodia (suprasegmentaalsed nähtused)
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Helilised Helitud (h ja s) L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Konsonantühend: nt kosmiline. Sulghäälik e klusiil sõna algul. Nt kaas gaas, paas baas, tuss duss, pall ball, poks boks, kong gong, keiser geiser, toos doos, palett ballett, parkett barett jms. Kaashäälikuühendi õigekiri: Põhireegel: konsonantühendis kirjutatakse kõik tähed ühekordselt (nt linlane, usjas, vendade) Erandid: (põhireegel ei kehti) a) kaks tähte võib olla liitsõnade liitumiskhal (nt pannkook, plekkpurk)
Akustiline - tegeleb häälelainega Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
Moodustamise seisukohalt on silp hääldusliku pingutuse periood Akustiliselt võib silpi selgitada intensiivsuse vaheldusena. Silbipiir langeb vähima intensiivsuse kohale: Kuulaja jaoks vahelduvad vähema ja suurema kõlajõuga kohad Üleminek vähima kõlajõuga punktist kõlajõu suurenemisele ongi silbipiir Silbi tuum (T) lühike või pikk vokaal või diftong võib olla ainukeseks silbi koostisosaks Silbi algus (A) ja silbi lõpp (L) konsonant või konsonantühend ei ole kohustuslikud silbi koostisosad 42. Kuidas me kõnet liigendame? Mis iseloomustab eesti keele kõnetakti?Kõnetakt ehk jalg - Silbid ühinevad kõnetaktideks. Kõnetakt on silpide järjend, kus alati on esimene silp rõhuline, teine (või teised) rõhutud, s.t rõhud liigendavad kõne kõnetaktideks: 4-s. sõnad jagunevad pooleks, pikematel (5 jne silpi) mitu liigenduse võimalust, nt osa-vamale, osava-male. Eesti keele kõnetakt koosneb 13 silbist.
K. A. Hermann – etümoloogiaainete lektor 1895. Püüdis seletada võrdlevat keeleteadust asjaomaste keelte sõnavara ja gram. nähtusi võrreldes. Ta leiutas grammatikatermineid (häälik, täishäälik, rõhk, nimetav). J. Aavik – keeleuuendaja, „Uute sõnade sõnastik“ J. V. Veski - keeleuuendaja A. Grenzstein – 1600 uue ja vähetuntud sõnaga „Eesti sõnaraamat“ ehk I ükskeelne sõnastik. Siin tahab teada konsonandi ja vokaali vahelduse kohta, nt saksapärastel sõnadel on konsonantühend sõna algul ( kleit). Küsib laentüvede küsimust (!). Kui Ereltilt ei saa kõike, võib kasutada Rätsepa artiklit „Sõnavara rikastumise allikad“. 13. Kirjelda eesti keele omatüvede häälikulist struktuuri. Too näiteid. Omatüved enamasti 2silbilised. Omatüved – tüved, mis esinevad üksnes sugulaskeeltes ja millele pole leitud laenuallikaid. Eesti keeles rühmitatakse omatüvesid selle järgi, millistes sugulaskeeltes neile vasteid on
(pea)rõhulise silbi esimese vokaaliga ja lõpevad järgmise silbi vokaali ees, nt ka-la, kal-lis, kau-nis, kar-tul, arheoloo-gia, põu-e. Morfoloogilistesse tunnustesse kuuluvaid häälikuid sisehäälikute hulka ei arvata, nt sõnas heintele ei kuulu t sisehäälikute hulka: hein-tele. Sõna, mille sisehäälikuteks on lühike vokaal ja lühike konsonant, on alati I vältes, nt kala, kodu, inimene. Sõna, mille sisehäälikute hulka kuulub pikk foneem, diftong või konsonantühend, on II või III vältes. Eesti õigekiri eristab II ja III väldet ainult siis, kui sisehäälikuteks on lühike vokaal ja pikk klusiil ning neile järgneb lühike vokaal, nt pika : `pikka. Muudel juhtudel eesti õigekiri II ja III välte vastandust ei kajasta. Seesuguste sõnade väldet saab määrata ainult häälduse alusel: II välde III välde laulu (sõnad) laulu (lauldes) karja (juht) karja (minnes) matka (siht) matka (alustades)
annaabi.ee 
