siin oleme kasvanud tere kallid klassikaaslased. Mõelge natuke selle üle, et me oleme praktiliselt 9 aastat koolis veetnud. ja olen kindel et suurem osa meist veedab veel mitu aastat siin, kui mitte selles koolis siis kindalsti mõnest teises. seega võib julget öelda et me oleme koolis kasvanud. Kool on tegelikult kõige alus. Öeldakse et kasvatus algab kodust, nii see ka on, aga ka koolil on praktiliselt sama tähtis roll. Hiljuti saime endale uue koolimaja. Uus ja puhas keskkond sundis meid kindalsti korralikumalt käituma ja ennast üleval pidama. Aga me peaksime kooli ka tulevatele põlvedele hoidma, et mõne aasta pärast ei peaks uuesti remonti tegema. Mida paremad tingimused seda meelivam on ju õppida? Õige on see et kõik kulub, aga seda protsessi kiirendada oleks vale
Ootan küll. Tahaks teada, kuidas vanadel klassikaaslastel läheb ja kui õpetajaid kohal, siis oleks nendega samuti tore rääkida. Lõpetamise tunne- Lõpetamisel ei tahtnud kohale jõuda, et see etapp elus on läbitud. Oli tunne nagu viimased kolm aastat olid möödunud paari nädalaga. Mul ei olnud aimugi, kuhu edasi õppima minna ning sees oli ka väike hirm. Teadsin vaid, et matemaatikast, füüsikast ja geomeetriast hoian kaugele. Siin ma nüüd olen- peaaegu aasta hiljem õppides Tallinna Tehnikakõrgkoolis 12 Tööstustehnoloogia ja turunduse eriala kus on suur rõhk geomeetrial, matemaatikal ja füüsikal. - Pent Uustalu Mina läksin Läänemaa Ühisgümnaasiumisse õppima ainult 12. klassiks. Kuna 12. klassid hakkavad aprillis eksameid tegema, käisin ma ca pool
Haridus aitab suurel määral kaasa eneseleidmisele, sest inimene hakkab mõtisklema oma suutmiste ja tahtmiste üle. Läbi oma mõtete hakkab inimene avastama endas midagi uut ning jõuab mingite järeldusteni, mis enne olid tema jaoks võõrad. Hariduse omandamine aitab leida endas mingeid teistsuguseid külgi, millest meil ennem aimugi polnud. Uute külgede avastamisega võib olla seotud kasvõi see, et me avastame, et oleme andekad mingis aines, tahame õppida midagi erilist või siis hoopis see, et meie mõttemaailm on mingite asjade suhtes kõvasti muutunud. Minu arvates on eneseleidmine protsess, mis ei lõpe kunagi ning ei jää ühe koha peale pidama. Peale eneseleidmist hakkab toimuma eneseloomine, sest peale seda, kui oleme mingil määral endast aru saanud peame me midagi ette võtma selleks, et jõuda kuhugi. Eneseloomine võib alata ka täiesti tavalistest
Tallinna 32. Keskkool Jasper Laur ja Eliise-Kristiina Altmäe 8.a klass KEHALISE KASVATUSE TUNNID LÄBI ÕPILASTE SILMADE Loovtöö Juhendaja: õpetaja Maarit Jõemägi Tallinn 2017 SISUKORD Sissejuhatus...........................................................................................................................3 1 praegune kehalise kasvatuse ainekava................................................................................5 2 Kehaline kasvatus läbi õpilaste silmade..............................................................................6 3 uus kehalise kasvatuse ainekava ja eesmärk.......................................................................9 kokkuvõte............................................................................................................................13 kasutatud kirjandus........................................
vajadusi)? /Praegu valmimas sotsiaalpedagoogi kutsestandardid, 7 ja 8nda astme nõudmised üsna ebareaalsed? Enne vaja siiski kutsestandard vastu võtta, ja siis alles saab muutusi teha (kas töötab v ei). / Kasvatus on olemas olnud igal ajastul ka kõige algelisemates tingimustes vajab inimene kasvatust. Ka ürginimsetel tööoskuste edasiandmine, jäljendamisepõhine, seotud ellujäämisega. Eesmärgipärane tegevus tuli ilmselt kõne arenguga: Kasvatusliku mõtlemise algus seotud kõne arenguga. Kasvatusele iseloomulik mõtteviis sai alguse antiikajal. ,,Eriliste" ajalugu. Käitumise omapärale osutati juba enne Kristust normist erinejad 'likvideeriti'. Põhjus selleks väga lihtne: normist erinemine oli ühiskonnale ja ühiskonna liikmetele kahjulik. Mistahes erilisus tembeldus kahjulikuks v patuks, kuna selle olemust ei mõistetud. Kontroll ja karistus keskendusid kehale (ihunuhtlused). Abistamine
Ideoloogilise surve tugevnedes suureneb säärane "aabitsaterror" veelgi. 1951. aastal asendatakse senine aabits uuega, mille poliitiline teadlikkus on vanast tunduvalt kõrgem: tegelaste hulgas on palju vene lapsi, vana aabitsajutt poisist, kes soovib lugeda ja palub isalt prille, saades selle asemel aabitsa, asetatakse vene konteksti, asendades eesti nimed vene omadega. Klassi parimad ja kõige ilusama käekirjaga õpilased on samuti vene nimedega. "Kus me elame" Seda maad, kus me oleme sündinud ja kus me elame, nimetatakse Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks- NSV Liiduks. See on meie kodumaa. Siin elasid ja töötasid meie esivanemad. Siin elavad ja töötavad meie vanemad. Nende ühise tööga on üles ehitatud linnad ja külad, tehased ja kolhoosid, koolid, teatrid ja staadionid, nende tööga on loodud kõik, mida me kasutame igapäevases elus. NSV Liidu rahvad on ise oma maa peremehed. Maa, metsad, mered, jõed, vabrikud ja tehased- kõik kuulub meie rahvale.
söögilaual. Tänu ka meie tütrele Sarah’le; me jagasime seda söögilauda ikka ja jälle (kodutöödeks 2. peatükk keskendub õppeaasta kriitilisele faasile – „kehtestamisfaasile“. Neile esimestele ja raamatu kirjutamiseks). Tänu sulle, Sarah, ka joonistuse eest järelsõnas. kohtumistele, mis aitavad määratleda ja kujundada meie juhirolli, autoriteeti, distsipliini ja Ma tänan kõiki oma kolleege, kelle jutustused ja lood on siin kirjas, ja kõiki õpilasi (kuigi nende suhteid klassiga ning panevad aluse toimivale ühtsustundele. Eriti rõhutatakse õpilastega koos nimed on muudetud), kes oleksid üllatunud lugedes, et nende käitumine on andnud ainet saavutatava „klassi kokkuleppe“ olulisust käitumises ja õppimises. paljudeks selles raamatus kasutatud juhtumikirjeldusteks. 3
Neiu istus maha. "Minu nimi on Helena," ütles tüdruk väga meeldiva häälega. "Mina olen Ethan,"sel hetkel sisse astus õpetja .Tal oli käes mapp, seljas triiksärk ja jalas teksad. "Tervist! Minu nimi on Damen Wolf," tutvustas ta end," Mina sündisin Londonis 1982. aasta veebruaris, kui täpsem olla siis kolmeteistkümnendal veebruaril." Aga Ethan seda ei kuulnud. Ta viibis kuskil teises kohas, aga kindlasti mitte siin, siin ruumis oli ainult tema keha. Ta mõtles kuidas võis foto Helenast satuda tema juurde,poiss võttis pildi oma koolikotist välja, kuid seal polnud enam seda naeratavat tüdrukut, vaid oli ainult tema ema, kes sammuti naeratas, ent kellel olid pruunid juuksed ja rohelised silmad nagu poisilgi. Aga kuupäev jäi ikkagi samaks. õpetja rääkis ikka veel midagi, millele Ethan oma tähelepanu ei pööranud. Peale klassijuhatajat Ethan jooksis otseteed koju
Kõik kommentaarid