Kolmas maailm (0)

Referaat
Kolmas maailm
Jüri Gümnaasium
9.r
Kristin Sõber
2012 õa.
Hiina Rahvavabariik
Aastatel 1911-1913 toimus Hiinas revolutsioon , mille käigus kukutati monarhia ja kuulutati välja vabariik. Kuid Hiina eri piirkondi valitsesid vaenutsevad rühmitused. Rahvuslikul Rahvaparteil õnnestus Hiina ühendada. Hiina Kommunistlik Partei alustas selle peale kodusõja. Jaapani sõjaväe sissetung lõpetas ajutiselt kodusõja, mis jätkus peale jaapanlaste väljatõrjumist 1945 aastal.
NSV Liidu toetusel võitsid kommunistid kodusõja ja 1949. aastal kuulutati välja Hiina Rahvavabariik. Kommunistliku partei esimees Mao Zedong sai Hiina juhiks.
Alustati kiiret sotsialismi ehitamist ja juba 1950. aastate algul muutus Hiina majanduses juhtivaks riiklik sektor. Kujunes välja Mao Zedongi isikukultus. Tema ideede põhjal tekkis kommunistliku õpetuse Hiina suund ehk mauism . Sellele järgnes inimeste täielik allutamine kommunistliku partei diktatuurile. Kõik tootmisvahendid ja isegi isiklikud asjad ühistati. Kommunismi ülesehitus kiire ajaga ebaõnnestus ja riigis sai alguse näljahäda. Et suruda maha rahva rahulolematus, alustati kultuurirevolutsiooni. Selle tulemusel kuulutati sajad tuhanded haritlased, partei tegelased ning riigitöötajad vaenlasteks. Kahe aasta jooksul suutis Mao kõrvaldada kõik võistlejad.
Mao surmaga 1976. aastal algas terav võimuvõitlus, mille võitis mõõdukam rühmitus. Uus juhtkond töötas välja pikaajalise plaani muuta Hiina võimsaks suurriigiks.
1980. aastate keskpaigaks olid hiinlased jagu saanud näljahädast. Tegutseti turumajanduse põhimõttel ja hakati tootma olmetehnikat. Loodi tingimusi välismaiste ärimeeste tegutsemiseks Hiinas.
Kui vahepeal jahenesid poliitilised suhted nii USA kui ka NSV Liiduga, siis pärast idabloki lagunemist sõlmis Hiina normaalsed suhted nii Venemaaga kui ka omariikluse taastanud või iseseisvuse saavutanud riikidega.
Kolonialismivastane vabadusliikumine
Sajandite jooksul oli paljudes Aasia , Aafrika ja Ladina-Ameerika maades valitsenud eurooplaste Kolooniavõim. Suurimateks koloniaalriikideks olid Suurbritannia , Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Holland .
Pärast II. maailmasõja lõppu algas koloniaalimpeeriumide lagunemise ja uute riikide tekkimise ajajärk. Esimesel sõjajärgsel aastakümnel saavutas iseseisvuse suur hulk Aasia maid ja 1950. Aastate algul Aafrika maad. Kasutades ära vähem arenenud Aasia ja Aafrika maade raskusi, surusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid.
India vabariik kuulutati välja 1950. aastal. Kehtestati parlamentaarne kord. Indias valitses üldiselt demokraatlik kord. Kuid terav vastasseis oli hindude ja moslemite vahel. Pidevad piirivaidlused Pakistani ja Hiinaga kasvasid üle sõjalisteks kokkupõrgeteks. Teravnes ka siseriiklik olukord. 1984 aastal mõrvati peaminister Indira Gandhi, mille järel valitses tema poeg, kes samuti mõrvati. 20. sajandi lõpul toimusid kokkupõrked India ja Pakistani vahel. India elu tänapäeval on meeletutest rikkustest äärmuse vaesuseni. Aafrika rahvaste vabanemine kulges erinevalt. Enamikus riikides valitsesid diktatuurid . Vaid vähestes õnnestus saavutada rahu ja ühtsus. Üks edukamaid Aafrika riike oli Lõuna-Aafrika Vabariik. Kuid 1990. aastani valitses seal apartheidipoliitika. Aafrika põliselanike kaitseks loodi Aafrika Rahvuskongress, kelle üks juhte Nelson Mandela mõisteti eluks ajaks vangi. Valge valitsus kasutas vägivalda. 1960. Aastate lõpul puhkes partisanisõda. Muutused algasid alles 1989. Aastal, kui valiti uus president Frederik de Klerk . Pärast seda vabastati poliitvangid, sealhulgas Nelson Mandela, anti iseseisvus Namiibiale ja tühistati kõik seadused, mis olid seotud rassieralduspoliitikaga. Uus põhiseadus kuulutas Lõuna-Aafrika Vabariigi demokraatlikuks riigiks. Uus parlament valis riigi presidendiks Nelson Mandela 1990. aastal.
Kuid Aafrikas on siiani säilinud mitmeid kriisikoldeid, mida vaevavad näljahädad, aga ka aids.