Kõik ei ole üks ja seesama. (aluseks Tšehhovi novellid) (1)

Kõik ei ole üks ja seesama.
Kõik inimesed erinevad üksteisest millegi poolest- välimuse, iseloomu, käitumise, usu või muu tunnuse järgi. Lugedes Tšehhovi teoseid, sain tuttavaks paljude kirjude tegelastega, mis pani mõtlema, et inimestel on ka omad värvid. Suheldes inimestega, ei või iial teada, millise persooniga sa parasjagu tutvust teed.
Tšehhovi novelli "Inimene vutlaris" peategelane Belikov oli väga endasse tõmbunud inimene. Ta varjas oma nägu ülestõstetud kraega, krandis tumedaid prille ning toppis kõrvad täis puuvilja. Sellised inimesed on need, kes püüavad ennast eraldada ümbritsevast ja kaitsta välismõjude eest. Tundus, et Belikov hoidis elust eemale ning ei tahtnud seista vastamisi elule iseloomulike omadustega. Kuna tegelane tahtis ise vultaris olla, siis see ta arvatavasti kirstu viiski. Kui midagi väga tahetakse, siis peaks ka mõtlema, kas see on hea, sest tagajärg võib alati olla ootamatu . Belikov tahtis elada üksi oma elu, kuid ta sai surma. Aga sellepärast ei tohi selliseid inimesi hukka mõista, sest igaühel on omad vajadused ja arusaamad, millest tuleb lugu pidada.
Dmitri Dmitritš Gurov (" Daam koerakesega") oli Belikoviga võrreldes rohkem lõbutsejalik naistemees. Meeste seltskonnas oli tal igav, tundis ebamugavust ja oli väga sõnakehv. Aga kui ta oli naiste hulgas, tundis ta end vabalt ja teadis millest rääkida ning kuidas käituda. Võis tunduda, et ta oli oma sellise eluga rahul, aga tegelikult tundis ta end üksildaselt. Oma abikaasaga ta väga palju koos ei olnud ning lastega tegeles lapsehoidja. Kuid kui ta tutvus Anna Sergejevnaga tundis ta esimest korda armastust ja täielikku õnnejoovastust. Teiste naistega ta nii hoolivalt ja tundeliselt ei suhelnud kui Annaga. Siit on näha Gurovi isiksuse kolme külge. Rohkem soovis Dmitri olla naistega koos nind nendega lõputseda. Südames oli ta kurb, aga välja näitas oma ülirõõmsat külge, kuid pigem nii öelda kohustuslikku maski, millest saab järeldada, et ta ei tahtnud, et teised teaks , mida ta päriselt tunneb ja mõtleb. Kokkuvõttes oli Gurov mitmepalgeline. Temas võib näha mitut erinevat külge lühikese aja vältel. Isiklikult tean ka paari noormeest, kes muudkui lõbutsevad mitmete naistega, kuid tegelikult otsivad seda ühte ja õiget. Kindlasti on neid palju rohkem kui paar ja seepärast on selline tunnus inimlik. Inimesi tuleb võtta sellistena, nagu nad on, sest nii saavad nad oma elu üle ka õnnelikud olla.
Näidendis " Kirsiaed " on ühe huvitava karakteriga mõisaproua Ljubov Andrejevna Ranevskaja . Tal oli suur heasüdamlik süda ja kaunis välimus. Ülekõige armastas ta oma lummavat kirsiaeda. Tema õnnelik lapsepõlv möödus seal. Kuid kõik polnud seal nii lilleline. Mõisas sai surma tema ainus poeg. Aga hoolimata kurvale mälestusele oli ta selles kohas õnnelik. Kui ta teada sai, et tema armastatud kirsiaed müüakse võlgade katteks maha, tabas teda tohutu kurbus . Loppahhin pakkus välja, et kirsiaed ja maa jõe ääres suvilakruntideks jagada, sest aastane sissetulek oleks siis suur. Kuigi Ranevskaja arvas Loppahhinist hästi, ei mõelnud ta sel hetkel temast muud kui ahne mees. Tšehhov on öelnud lause, mis iseloomustab Loppahhini läbi Ranevskaja silmade: "Näljane peni mõtleb ainult lihast." Öeldes ei kasulikle plaanile, ei asunud proa ise aga mingeid võimalusi otsima . Selle asemel korraldas ta suuri pidustusi. Kuna tal oli hea süda, siis annetas ta enda rasketel aegadel isegi raha heategevusele. Aga headusel on piir. Inimesed peaksid mõtlema vahel ka enda peale, et mis neile hea on ja et nemad toime tuleks.
Kuid sellised me oleme- teeme kõike nii, nagu ise tahame, millal tahame, kus tahame. Kuid meie erinevus üksteisest teebki meid huvitavaks ja eriliseks . Lõpetuseks sobivad kuldsed sõnad G. Ch. Lichtenbergilt: " Me oleme ise eripärase ja imelise mõõdupuud: kui me otsiksime neie universaalset tähendust, ei ole midagi kummalist, ega midagi imelist vaid kõik oleks üks ja seesama."